LITMIR.BIZ

Скачать книгу

on köetud, külm meil ei ole. Tõstame söögid külmikust õue ja esikusse, sest külmkapp hakkab sulama. Et kaevust vett saada, peame talveks soojustatud kaevu lahti kiskuma. Paneme pange nööri otsa ja saame vee kätte. Õues hakkab kõhe. On kottpime ja täiesti vaikne. Pole tuult, õhk nagu seisaks paigal. Toome väriseva ja õnnetu moega koera esikusse. Ta ei saa aru, mis toimub. Tunneks justkui, et midagi on valesti. Loomad on targemad kui meie. Nemad tajuvad asju, mida inimene ei taju. Või ei oska inimene oma sisemist häält kuulata? Kui oskaks, ehk jaguks siis tarkust niisugusteks olukordadeks valmis olla.

      Küünlad põlevad. Igav. Tahaks telekat vaadata või arvutisse kiigata. Kas toimuva kohta ka uudiseid on? Kas kusagil neid edastatakse ka mingil kombel? Mis toimub mujal? Kas teatakse, millega on tegu? Kas keegi vastutab? Midagi ei tea… Infot ei ole.

      Laps on närvis, et ei saa arvutisse. Mina ka, sest tahaks suhelda, selgust saada, arutleda, mis toimub. Näksime eilseid friikaid. Kell seinal tiksub, aga aeg seisab paigal. Tunnen seda lausa füüsiliselt. Kestev pimedus akna taga tekitab hirmu. Tuleb meelde Tiibeti laama õpetus, et katke aknad kinni. Nüüd ma mõistan seda soovitust. Otsin välja vanad baikatekid ja panen need elutoa ja köögi akende ette. Ja tõepoolest – nii tekib kuidagi turvalisem tunne. Pimedusel ei ole enam nii suurt mõõdet. Vanad tekid aitavad luua justkui meie oma väikese maailma, mis on vaid nende koduste seinte vahel. Sellise tunde, et see suur ja pime ei pääse nüüd sisse…

      Igavuse peletamiseks hakkan süüa tegema. Panen pliidi alla mõne halu, asetan küünla pliidiservale, aga see hakkab kiiresti sulama ja vajub longu. Süütan uue ja jätan selle kapile. Püüan poolpimedas hakkliha pruunistada. Ma ei näe, kas liha on läbi küpsenud. Nii teen seda kogemuste põhjal, sisemise kella järgi.

      Tunnid mööduvad. Kuidas on võimalik, et mingi info mitte kuidagi inimesteni ei jõua? Või siiski kusagil midagi teatakse? Lihtsalt need, kes üksikus kohas elavad, on teadmatuses?

      Otsustame uuesti linna sõita. Äkki on selleks ajaks juba midagi uut kuulda? Aga peame taas pettuma. Endiselt kogunetakse parklatesse. Autode tuled ja taskulampide vihud on ainsad valgusallikad tänavatel. Segadus on suurem. Inimesed on vihaseks muutunud ja nad tahaksid vastuseid. Aga pole, kellelt küsida. Üks tuttav, keda eemal märkan, seletab mulle, et linnapea olla mingil ajal kohal käinud ja rahustanud, et Jõgeva pole ainuke, mis pime on, ka mujal olevat vooluga probleeme. Elekter elektriks, nüüd ootavad inimesed vastust küsimusele, miks õues päevavalgust ei ole. Sellest küsimusest aga olevat ametnik kõrvale hiilinud. Ütles, et olukorra lahendamisega tegeldakse. Olevat ametnikule kohase osavusega põiklema hakanud või jätnud vastused ümmargusteks, mis selgust ei toonud.

      No nali küll, kas üritavad päikest äratada?

      Üks naine hüüab üle platsi, et minge kaubahalli juurde, seal on avatud küünlamüügipunkt. Läheme ka. Põlevate õueküünaldega valgustatud müügipunktis on üsna palju rahvast. On pikk järjekord. Mul on hirm, et koju varutud küünlaid ei jätku, ja seetõttu otsustan järjekorda võtta. Aega kulub palju, enne kui kord minuni jõuab. Küsin kolm pakki küünlaid, aga müüja annab vaid ühe, põhjendades, et muidu ei jagu. Olgu, mõtlen. Keegi ei tea ju, kaua see kestab. Seejärel räägib üks mees järjekorrast, et kultuurimaja ees platsil jagatakse vett. Et oma nõu peab kaasas olema. Inimesed pudenevad laiali, pimedusse. Mitmed kurdavad, et neil pole sellist nõud, kuhu vett panna. Vesi on ehk olulisem kui valgus? Ma pole selles nii kindel. Pimedus hakkab aina rohkem rõhuma. Silmades on mingi raskus. Tekib hirm, et kui see kaua kestab, halvab see lõpuks mõistuse. Alles nüüd saan aru, kui väga ma valgusest puudust tunnen.

      Mõni ei õpi siin elus mitte midagi. Küünlamüügipunkti saabub purjus viieliikmeline noorte seltskond. Lällates ja koperdades ajavad nad pikali kaks küünalt, mis kustuvad. Saabub sügav pimedus. Vihased inimesed hakkavad karjuma, on kuulda tuhme mütsatusi… Ma ei tea, mis toimub, haaran lapsel kobamisi käest ja püüan teise käega oma meest leida. Keegi seisab mu kõrval. Jah, tema. Liigume pimedas kusagilt eemalt paistvate autotulede valgel tagasi platsi poole, kuhu jäi meie auto. Mis müügipunktis juhtus, jääb teadmata.

      See pole enam üldse lõbus. Toad on soojad. Kõhud on täis. Aga valgust ei ole. Ja alles nüüd tuleb mulle meelde raadio! Kuidas ma varem selle peale ei tulnud? Äkki edastatakse sealt mingit moodi teateid? Ütlen mehele, et ta raadio tooks. Meil pole ju patareisid, vastab ta. On küll, ütlen ja tõmban esikus sahtli lahti. Ta ju ei tea, et olen paari kuu jooksul nii mõndagi varunud. Nii toitu, ravimeid, küünlaid kui patareisid. Ja näib, et ta ei naera enam mu üle…

      Patareid raadios, püüame kusagilt mingitki teadet saada. Aga ei midagi, ainult sügav vaikus, ei ainsatki heli, ei sahinat, rääkimata inimhäälest…

      On kummaline, kuidas päevast saab õhtu, märkamatult. Või kuidas oleks õigem öelda? Et ööst saab uus öö? Ainus, mis lähenevale ööle viitab, on väsimus, mis endast märku annab. Ka laps haigutab juba mõnda aega. On olnud väga väsitav päev. Küsin lapselt, kas ta tahaks doominot mängida. Ta ei taha. Mina ka ei taha tegelikult, mehest rääkimata. Robi ja mees lähevad magama.

      Mina magama ei lähe. Kunagi leppisime Martiniga kokku, et kui midagi niisugust peaks juhtuma, siis tuleb ta linnast kohe ära. Aga kuidas ta saab, millega? Istun diivanile, kerin jalad enda alla ja vaatan küünlasse. Mul on kohutav hirm.

TEINE PÄEV

      Ärkan mingi mütsatuse peale. Mõne hetke ei saa ma midagi aru, arvan, et on öö, ja kuulatan, mis hääl see oli. Tasapisi hakkab meenuma pimedus ja kõik muu. Hirm pitsitab jätkuvalt mu sisemust. Mul pole aimugi, mis kell olla võiks. Teised vist magavad veel. Hea meelega magaks edasi, et reaalsusest pääseda. Kuulatan, aga kuulen ainult vaikust. Otsin pimedas telefoni ja tahan kella vaadata. Aga ekraan on must ja pilti ei tule ette ka siis, kui nuppe klõpsin. Ei tööta.

      Tõusen ja lähen kobamisi elutuppa, süütan küünla. Kell seinal näitab viit. Ma ei lähe magama tagasi. Piilun aknast välja, aga ei näe midagi. Taban end kummaliselt mõttelt, et sellisel kellaajal oli ka siis õues pime, kui päike veel olemas oli. Nagu päikest enam polekski. Kusagil ju ikka on? Või ei olegi? Teen tule pliidi alla ja panen poti veega keema. Kohvivarusid ei ole ja olemasolevgi lõpeb varsti otsa. Lihtsalt ei jätkunud raha, et osta. Aga äkki polegi vaja muretseda? Äkki täna tõuseb päike ja kõik on nii nagu varem? Vool vooluks, selleta saab kuidagi hakkama. Meil on ennegi vool nädalapäevad ära olnud, ükskord tormiga, ja ei juhtunud midagi hullu. Ainult tööle ei saa minna, sest seal pole midagi teha. Äkki on täna linnas juba vool olemas. Kindlasti peab vaatamas käima… Muidu teen luusi ja mind lastakse lahti.

      Aga kui ka täna päikest ei tõuse? Ja homme ja ülehomme?

      Äkki kolistab keegi ukselingiga. Ehmun nii, et süda jätab mõned löögid vahele. «Kes on?» küsin. Martin! Martin koos oma elukaaslase Siretiga! Jõudsidki koju! Mu süda hüppab rõõmust, kui ukse lukust lahti keeran. Kraban nad kaissu, laskmata neil hingata.

      «Täitsa perses,» on Martini esimesed sõnad, kui ma ta lahti lasen. «Ema, sa ei kujuta ette, mis toimub! Kogu tee on autosid täis, inimesed sõidavad linnast ära. Pooled autodest seisavad lihtsalt maanteel, sest nende elektroonika on ilmselt üles öelnud. Inimesed hääletavad pimedas. Nad saavad surma, kui nad sinna jäävad…

      Jumal tänatud, et Margusel isa Žiguli alles oli, leppisime juba varem kokku, et sellega saame linnast minema, kui asi jamaks läheb. Ta vaeseke peab veel Võrru jõudma…» Siret seisab vaikides ja hakkab siis nutma.

      «Terve Tallinn-Tartu maantee on rahvast täis. Keegi ei võta neid peale, sest kõik päästavad iseennast, jumal, kui õudne!» nutab ta. «Ja ma ei tea, mis mu emast saab, kas tal on, kuhu korterist minna…»

      Püüan teda kallistusega lohutada. Sõnu mul kahjuks ei ole.

      «Me oleks pidanud ikka vanaema juurde minema, kõik koos. Siin oleme külale ja linnale liiga lähedal. Me ei tea, mis meid ees ootab, ühel hetkel on võib-olla kogu see rahvas meie ukse taga,» ütleb Martin ja tal võib õigus olla. Aga nüüd on hilja ära minna. Panen ukse uuesti lukku.

      Martin toksab jalaga oma suurt musta kotti, mille ta on esikusse tirinud. «See on söögikraami täis, krabasime kaasa kõik, mis kappidest võtta oli, küünlaid on ka mõni pakk.»

      Mul

Скачать книгу