ТОП просматриваемых книг сайта:
Tuumahiid. J. J. Metsavana
Читать онлайн.Название Tuumahiid
Год выпуска 2013
isbn 9789949504367
Автор произведения J. J. Metsavana
Жанр Научная фантастика
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Mehe nuga hoidev käsi hakkas vaevumärgatavalt värisema.
«Mida teate teie minu pojast ja minust…»
«Eks rääkige siis!»
Mees vaatas naisele teravalt otsa, kõhkles hetkeks. Heli tajus, et võõras on samasuguse pinge all nagu temagi, et ta tahab rääkida, kuid mees raputas järsult pead ning astus otsustavalt Heli ja Kaja poole. Naine karjatas, sööstis akna juurde, kiskus vaba käega selle pooled lahti. Jäine õhk pahvatas naisele vastu. Külm jõgi voolas aknast alla, mööda põrandat laiali. Kuigi Heli oli vaid särgiväel, ei tundnud ta külma. Ta keha kuumas selleks liiga palju.
«Oota!»
Heli vaatas tagasi. Mees oli jäänud teisele poole laia voodit seisma.
«Oota…»
Võõras taandus ukseni.
«See on seitsmes korrus, saad surma. Ma ei tulnud sind tapma.»
«Vaid mu tütart!»
«Tema ongi juba surnud, kas saad sellest ükskord aru?»
«Ei saa! Ja ei hakkagi saama!»
Kaja tihkus nutta, ta pisikesed sõrmed kaevusid üha sügavamale ema pluusi. Mees ohkas.
«Hästi, istu, rahune, ma räägin sulle oma pojast. Ehk saad sa siis aru, miks mõnikord tuleb… Istu ometi.»
«Istu ise, kui tahad!»
«Hüva, seisame siis.»
Mees toetas selja vastu uksepiita.
«Minu poiss… ta sai raskelt viga. Surmavalt, oleks niikuinii surnud… kuid siis oleks ta hing teispoolsuse lõputuses kaduma läinud. Ma tahtsin temaga veel kohtuda… ma olen käinud teispoolsuses, aga selleks, et teda hiljem leida… pidin ta ise teispoolsusesse juhatama, talle asju näitama. Ta oli just avastanud elu… ta oleks niikuinii surnud… aga mina tapsin ta… see jäi meie vahele ka pärast surma… saad aru…»
Heli värises, külm oli nüüd ta teadvusesse jõudnud. Sellest hoolimata seisis ta endiselt avatud akna all.
«Saan, küll ma saan. Ka mina tapsin oma lapse. Tapsin abordiga, veel enne kui pisike seda maailma tundma sai. Ma ei saanud teda kordagi sülle võtta, kordagi pead paitada, ma ei kuulnud tema naeru ega häälekõla, aga mina, mina sain oma veast aru, ja vähemalt püüan seda heastada. Kas sina püüad midagi oma poja heaks teha? Või sina ainult tapad lapsi?»
Mees tõmbas kaega üle näo. Ta tahtis midagi öelda, lõuapärad liikusid, kuid üle tema huulte ei tulnud sõnagi.
«Püüan teha… aga ta ei taha mind tunda, ta ei suuda surmaga leppida…»
«Näed, sinu hea ei olnud küllalt hea. Ma saan sinu valust aru ja nüüd saa sina aru minust. Tüdruk on oma vitsad kätte saanud ja ei lähe enam ula peale. Ta on ju laps. Hirmutasid meid, väga hea, me ei tee enam, sinu ülesanne on täidetud. Mine võta oma raha ja mine ära koju. Ma võin sulle ka ise maksta, kui Kalju sulle raha ei anna.»
Mees seisis, pilk maas. Siis astus ta sammu naisele lähemale ja vajus kiiktooli servale istuma.
«Ma ei tea… ma ei saa tellijat petta. Kui tüdruk jälle läheb… reputatsioon, soovitused liiguvad suust suhu, pean kliente hoidma…»
«Kui soovid garantiid, võid teinekord tulla ja talle pilgu peale visata. Küllap ta ennast tagasi hoiab. Hoiad ju? Muidu onu teeb sulle uut ja vana!» Kaja, kellele viimased sõnad mõeldud olid, noogutas rutakalt ja püüdis veelgi sügavamale ema põue kaevuda.
«Ja kus tüdruku isa on?»
«Pole tal mingit isa, toosama su tellija ongi kogu isa, mis vaesekesel on.»
«Tõesti?»
Mees vaikis hetke ja vaatas oma väsinud silmadega uurivalt last.
«Miks sa siis oma isa kiusamas käid?»
Ta pani noa ära. Nägu oli endiselt morn, kuid nüüd kumas sellest läbi valu ja väsimus.
«Aga sellepärast,» vastas Kaja ema põuest, «et kui ma teist korda seal käisin, siis sain aru küll, et see on seesama mees, keda ma emme sees peidus olles tundsin. See, kes tegi emmet kogu aeg kurvaks, kui ma alles kõhus olin! Ja käskis mind ära kaotada! Ta ütles oma uuele naisele samamoodi. Aga me leidsime pärast ikkagi emmega üksteist üles!»
«Ah nii,» noogutas mees äraolevalt.
«Tema oli kuri emme vastu, mina olen kuri tema vastu.»
Võõras istus norgu vajunult ja mõtles mingeid omi mõtteid. Ka Heli usaldas akna kinni lükata voodile istuma vajuda. Käed olid tirtsu hoidmisest väsinud. Kaja ei olnud enam sulgkerge nagu alguses, vaid vägagi reaalne raskus. Kolksu peale ärkas ka võõras. Ta ajas ennast toolil sirgu ja vaatas Kaja poole. See hakkas taas värisema.
«Olgu pealegi, ei maksa tõepoolest üle reageerida. Proovime siis teistmoodi, jätame siis praegu nii.»
Heli krampis õlad vajusid allapoole. Ta hingas aeglaselt välja.
«Aga vaata, et sa enam pahandust ei tee.»
Mehe nägu oli vali. Kaja tõmbus kössi ja muutus ema süles ebaloomulikult pisikeseks.
«Muidu… saad ata-ata. Kus sa üldse õppisid selliseid asju tegema? Asjade liigutamine, hääled, see ei ole niisama.»
Võõras vaatas Heli poole, kuid too kehitas olgu.
«Kui ma päikese eest peidus olin, siis onud õpetasid,» pomises Kaja.
Heli jahmus.
«Mis onud?»
«Ühed onud…»
«Ega ta pole ainuke surnu. Vaata saadanaid, ise ei saa rahu, siis rikuvad lapse ka ära.»
«Ma ei kujutanud ettegi…» pomises Heli. «Kaja ei rääkinud kunagi…»
«Talle oleks mitte ainult siia ilma järelevaatajat vaja, vaid ka sinnapoole.»
«Sinnapoole?»
«Jah, egas nii pisike saa omapead ringi uidata, nii on pahandused kerged tulema.»
Heli noogutas. Jutt oli ilus, aga…
«… kes teda seal ikka vaatab?»
«Eks ema-isa on need, kes oma lapse eest peavad hoolitsema. Kui ema tüdrukul siinpool silma peal hoiab, siis peaks isa teda sealpool kantseldama.»
«Kuidas?»
«Ma tahan öelda,» lausus mees ja tõusis minekule,»et temalgi on aeg vanemakohuseid täitma hakata.»
Ta astus ligi, paitas korra Kaja pead ja läks uksest välja.
«Kuulge, pidage,» hõikas Heli hirmunult.
«Ärge muretsege, küllap ma nad kokku juhatan!»
«Kuidas? Mida te tegema lähete?»
«Ma teen, mis vaja teha, olge mureta.»
«Aga…ega te ometi…»
Välisukse kolks.
«Emme,» sosistas Kaja.
«Jah, kallis?»
«Ma kardan issit natuke. Ta on nüüd kuri mu peale. Ma ei taha, et ta mul silma peal hakkab hoidma. Ma tahan sinuga olla.»
«Jah, muidugi.»
Heli silitas tüdruku pead ja pisarad kippusid vägisi silma. Kõik oli nii sassis, aina halvemini ja halvemini. Miks siis ei ole ometi leiutatud võlukepikest, mis lahendaks kõik mured ühekorraga? Ta kargas püsti ja rebis akna uuesti lahti. Talv lõi oma hambad uuesti ta paljastesse käsivartesse.
«Oodake!» karjus ta, kui nägi all tumedat kogu. «Ma ise! Ma ise hoian tal sealpool silma peal!»
Ta ronis aknale. See oli lumine ja libe. Mees mustas, tänav, kogu maailm oli nii pisike ja nii kaugel, ent ometi kuri ja ähvardav. Aga sina ära näita oma hirmu välja.
«Ma