LITMIR.BIZ

Скачать книгу

„Anastasia Grey, te ei lakka kunagi mind hämmastamast.”

      Ma sulgen ukse ja kõnnin auto taha ning ootan teda. Ta ronib nõtkelt välja, vaadates mind sellisel pilgul… pilgul, mis kõnetab midagi sügaval mu sees. Ma tunnen seda pilku väga hästi. Ta astub mu ette, kummardub alla ja sosistab: „Sulle meeldib see auto. Mulle meeldib see auto. Ma olen sind selles autos keppinud… võibolla peaksin ma sind keppima ka selle peal.”

      Ma ahmin õhku. Voolujooneline hõbedane BMW sõidab garaaži. Christian vaatab seda rahutult, siis ärritunult ja muigab mulle üleannetult.

      „Aga tundub, et meil on seltskonda. Tule.” Ta haarab mul käest kinni ja suundub lifti poole. Ta vajutab nuppu ja kuni me ootame, ühineb meiega BMW juht. Ta on noor, mitteametlikus riietuses, pikkade salguliste tumedate juustega. Välimuse järgi võiks arvata, et ta töötab meedias.

      „Tere,” ütleb ta meile soojalt naeratades.

      Christian paneb mulle käe ümber ja noogutab viisakalt.

      „Ma kolisin just äsja sisse. Korter kuusteist.”

      „Tere.” Ma naeratan talle vastu. Tal on lahked pruunid silmad.

      Lift saabub ja me astume sisse. Christian vaatab mulle otsa, ilme läbitungimatu.

      „Teie olete Christian Grey,” ütleb noormees.

      Christian naeratab talle pingutatult. „Noah Logan.” Ta sirutab käe välja. Vastumeelselt võtab Christian selle vastu. „Mis korrus?” küsib Noah.

      „Ma pean koodi sisestama.”

      „Oh.”

      „Ülemine korrus.”

      „Oh.” Noah naeratab laialt. „Muidugi.” Ta vajutab kaheksanda korruse nuppu ja uks sulgub. „Ja teie olete Proua Grey?”

      „Jah.” Ma naeratan talle viisakalt ja me surume kätt. Noah punastab kergelt ja vaatab mulle natuke liiga kaua otsa. Mina punastan samuti ja Christian võtab kõvemini minu ümbert kinni.

      „Millal te sisse kolisite?” küsin ma.

      „Eelmisel nädalavahetusel. Mulle meeldib see koht.”

      Liftis valitseb piinlik vaikus, kuni lift Noah’ korrusel peatub.

      „Väga meeldiv oli teiega tuttavaks saada,” ütleb ta ilmse kergendustundega ja astub välja. Uksed sulguvad ta järel vaikselt. Christian sisestab koodi ja lift hakkab jälle tööle.

      „Ta tundus kena,” pomisen ma. „Ma pole kunagi varem naabritega kokku sattunud.”

      Christian kortsutab kulmu. „Seda ma eelistangi.”

      „Sest sa oled eremiit. Minu meelest oli ta täitsa tore.”

      „Eremiit?”

      „Eremiit jah. Oma elevandiluust torni kinni jäänud,” teatan ma nentivalt. Christiani huuled kõverduvad lõbustatult.

      „Meie elevandiluust torni. Ja ma arvan, et su austajate nimekirja on lisandunud veel üks nimi, proua Grey.”

      Ma pööritan silmi. „Christian, sa arvad, et igaüks on minu austaja.”

      „Kas sa pööritasid mulle praegu silmi?”

      Mu pulss kiireneb. „Kindla peale,” sosistan ma ja mul jääb hing kinni.

      Ta kallutab pea küljele, ilme noomiv, ülbe ja lõbustatud. „Mis me selles suhtes ette võtame?”

      „Midagi toorest.”

      Ta pilgutab üllatunult silmi. „Toorest?”

      „Palun.”

      „Sa tahad veel?”

      Ma noogutan aeglaselt. Liftiuksed avanevad ja me oleme kodus.

      „Kui toorest?” sosistab ta, silmad tumenemas.

      Ma vaatan teda ainiti ega ütle midagi. Ta sulgeb hetkeks silmad, haarab mul käest kinni ja tõmbab fuajeesse.

      Uksed prahvatavad lahti ja meie ees seisab Sawyer, kes vaatab meile ootavalt otsa.

      „Sawyer, palun mulle tunni aja pärast ette kanda,” ütleb Christian.

      „Jah, sir.” Sawyer läheb tagasi Taylori kabinetti.

      Meil on tervelt tund aega!

      Christian vaatab mulle otsa. „Toorest?”

      Ma noogutan.

      „Noh, proua Grey, teil on vedanud. Tänasel päeval tulen ma palvetele vastu.”

      KUUES PEATÜKK

      „Kas sul on midagi plaanis?” pomiseb Christian, naelutades mu oma enesekindla pilguga paigale. Ma kehitan õlgu, olles äkki hingetu ja erutatud. Ma ei tea, kas põhjuseks on tagaajamine, adrenaliin, mu varasem halb tuju – ma ei tea seda, aga ma tahan, ja tahan kohutavalt. Üle Christiani näo libiseb hämmeldunud ilme. „Kiiksuga kepp?” küsib ta, ja ta sõnad on nagu õrn kallistus.

      Ma noogutan, tundes, kuidas nägu lööb lõkendama. Miks mul sellepärast piinlik on? Ma olen teinud selle mehega igasugust kiiksuga keppi. Ta on mu abikaasa, kurat võtaks! Kas mul on sellepärast piinlik, et ma tahan seda ja mul on häbi seda tunnistada? Mu alateadvus vahib mind. Jäta see üleliigne mõtlemine.

      „Carte blanche?” Ta küsib seda sosinal, jälgides mind mõtlikult, nagu proovides mu mõtteid lugeda.

      Carte blanche? Püha taevas – mis see veel on? „Jah,” pomisen ma närviliselt, kui erutus minus õitsele lööb. Ta naeratab aeglaselt oma seksikat naeratust.

      „Tule,” ütleb ta ja tirib mind trepi suunas. Ta kavatsus on selge. Mängutuba!

      Kui oleme trepist üles läinud, laseb ta mu käe vabaks ja teeb mängutoa ukse lukust lahti. Võti on Jah, Seattle võtmehoidjas, mille ma talle mitte eriti ammu kinkisin.

      „Teie järel, proua Grey,” ütleb ta ja paiskab ukse pärani.

      Mängutuba lõhnab tuttavlikult naha ja puidu ja värske polituuri järele. Ma punastan, teades, et proua Jones on siin ilmselt meie äraolekul koristamas käinud. Me astume sisse ja Christian paneb lambid põlema ning punastelt seintelt kumab vastu pehme sume valgus. Ma seisan ja vaatan teda ainiti ning mu soontes voolab tihke tugev ootusärevus. Mida ta teeb? Ta lukustab ukse ja pöörab ringi. Pead küljele kallutades silmitseb ta mind mõtlikult ning vangutab lõbustatult pead.

      „Mida sa tahaksid, Anastasia?” küsib ta õrnalt.

      „Sind.” Mu vastus tuleb sosinal.

      Ta muigab. „Ma olen sul olemas. Sellest ajast peale, kui sa mu kabinetti kukkusid.”

      „Siis üllatage mind, härra Grey.”

      Ta kõverdab huuli, surudes maha ihara lustaka naeratuse. „Nagu soovite, proua Grey.” Ta paneb käed rinnale risti ja tõstab oma pika nimetissõrme huulte juurde, silmitsedes mind hindavalt. „Ma arvan, et me alustame sellest, et vabastame su riietest.” Ta astub ettepoole. Ta avab mu lühikese teksajaki, tõmbab selle üle mu õlgade ning see kukub maha. Ta haarab mu musta topi servast.

      „Tõsta käed üles.”

      Ma kuuletun ja ta tõmbab mul topi üle pea. Ta kummardub ja surub mu huultele pehme suudluse, silmad hõõgumas iha ja armastuse ahvatlevast segust. Topp kukub jaki kõrvale põrandale.

      „Võta,” sosistan ma talle ärevalt otsa vaadates, võtan juuksekummi randme ümbert ja ulatan talle. Ta jääb paigale ja ta silmad suurenevad pisut, aga neist pole võimalik midagi välja lugeda. Lõpuks võtab ta juuksekummi.

      „Pööra ringi,” käsib ta.

      Ma naeratan kergendustundest ja kuuletun kohe. Tundub, et me oleme selle väikese tõkke ületanud. Ta kogub mu juuksed kokku ja punub kiiresti ja osavalt patsi ning paneb selle kummiga kinni. Ta tõmbab patsist mu pead tahapoole.

      „Hea mõte, proua Grey,” sosistab ta mulle kõrva ja näksab

Скачать книгу