LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Ma vaatan peeglitesse ja sõidan põiki üle kolme raja. Me kihutame aeglasematest autodest mööda ja seejärel tõmban ma kiirusrajale tagasi.

      „Ilus liigutus, proua Grey,” pomiseb Christian tunnustavalt. „Kus on politseinikud, kui meil neid vaja läheb?”

      „Ma ei taha trahvi saada, Christian,” pomisen ma, keskendudes teele enda ees. „Kas sa oled selle autoga kiiruse ületamise eest trahvi saanud?”

      „Ei,” ütleb ta, aga kiirelt tema poole vaadates näen, et ta muigab.

      „Aga kinni on peetud?”

      „Jah.”

      „Aa.”

      „Sarm, proua Grey. Kõik sõltub sarmist. Nüüd keskendu. Kus on Dodge, Sawyer?”

      „Ta sõidab nüüd 177-ga, sir,” vastab Sawyer.

      Püha müristus! Mu süda kerkib jälle kurku. Kas ma suudan kiiremini sõita? Ma vajutan jälle gaasi ja kihutan teistest mööda.

      „Vilguta tulesid,” käsib Christian, kui Ford Mustang teed ei anna.

      „Aga see teeks minust sitapea.”

      „Ole siis sitapea!” nähvab ta.

      Jessas. Hästi. „Ee, kuidas see vilgutamine käib?”

      „Suunatulede kang. Tõmba enda poole.”

      Ma teen seda, ja Mustang tõmbab kõrvale, ehkki enne näitab juht mulle mitte eriti meeldival viisil keskmist sõrme. Ma sõidan mööda.

      „Sitapea,” pomiseb Christian enda ette ja käsutab siis mind: „Sõida Stewartis maha.”

      Just nii, sir!

      „Me sõidame Stewarti tänavast,” ütleb Christian Sawyerile.

      „Sõitke otse Escalasse, sir.”

      Ma aeglustan, kontrollin peeglitest liiklust, annan signaali ja mul õnnestub üllatavalt kergelt keerata üle neljarajalise kiirtee mahasõiduteele. Me sõidame Stewartit pidi lõuna suunas. Tänav on vaikne, vaid mõni üksik auto. Kus kõik on?

      „Meil on liiklusega kohutavalt vedanud. Aga see tähendab, et Dodge’il on ka. Ära võta kiirust maha, Ana. Vii meid koju.”

      „Ma ei mäleta teed,” pomisen ma, olles paanikas, kuna Dodge on meil ikka veel sabas.

      „Pööra lõunasse. Sõida edasi, kuni ma ütlen, millal uuesti pöörata.” Christian tundub jälle murelik. Ma kihutan kolmest majadeplokist mööda, aga tuli läheb Yale’i avenüül kollaseks.

      „Kihuta nüüd, Ana,” hüüab Christian. Ma hüppan gaasipedaalile, nii et oleme jälle vastu seljatuge surutud, ja kihutan nüüd punase tule alt läbi.

      „Ta sõidab Stewartist,” ütleb Sawyer.

      „Püsi tal kannul, Luke.”

      „Luke?”

      „See on ta nimi.”

      Christian vahib mind nagu hullu. „Pilk teele!” nähvab ta.

      Ma ignoreerin ta tooni. „Luke Sawyer.”

      „Jah!” Ta hääles kõlab ärritus.

      „Aa.” Imelik, et ma nende nimesid ei tea. See mees on järgnenud mulle tööle viimased kuus nädalat, ja ma ei tea isegi ta eesnime.

      „See olen mina, ma’am,” ütleb Sawyer, ehmatades mind, ehkki ta räägib rahulikul monotoonsel toonil nagu alati. „Tundmatu subjekt sõidab mööda Stewartit, sir. Ta lisas kiirust.”

      „Sõida, Ana. Vähem kuradi lobisemist,” uriseb Christian.

      „Me jäime Stewartis esimese tule juures seisma,” informeerib meid Sawyer.

      „Ana – kiiresti – siia,” hüüab Christan, näidates parkimiskohta Boreni avenüü lõunapoolses küljes. Ma pööran ringi ja kummid vilisevad protestiks, kui ma autosid täis parklasse sõidan.

      „Sõida ringiga. Kiiresti,” käsib Christian. Ma keeran kohe, kui saan, tahapoole, et meid tänavalt enam näha poleks. „Siia.” Christian näitab kohta. Kurat! Ma pean parkima. Pagan küll!

      „Lihtsalt tee ära, kurat võtaks,” ütleb ta. Niisiis ma teengi… ideaalselt. Ilmselt esimest korda pargin ma ideaalselt.

      „Me oleme peidus parkimisplatsil Stewarti ja Boreni vahel,” ütleb Christian BlackBerrysse.

      „Hästi, sir. Jääge sinna, kus te olete, meie järgneme talle.”

      Christian pöördub minu poole ja silmitseb mind uurivalt. „Kas sinuga on kõik korras?”

      „Muidugi,” sosistan ma.

      Christian muigab. „See, kes Dodge’i juhib, ei kuule meid.”

      Ja ma hakkan naerma.

      „Me sõidame Stewartist ja Borenist mööda, sir. Ma näen parkimisplatsi. Ta sõitis teist just mööda, sir.”

      Me hingame samaaegselt sügavalt sisse ja lõtvume kergendustundest.

      „Hästi tehtud, proua Grey. Tubli.” Christian silitab sõrmeotstega õrnalt mu nägu.

      „Kas see tähendab, et sa enam ei jorise mu juhtimise pärast?” küsin ma. Ta naerab – valjusti ja vabastavat naeru.

      „No nii kaugele ma ehk ei läheks.”

      „Aitäh, et lasid mul oma autot juhtida. Ja veel sellises põnevas olukorras.” Ma püüan meeleheitlikult kerget tooni säilitada.

      „Võib-olla peaksin ma nüüd ise juhtima.”

      „Ausalt öelda ma ei usu, et suudaksin praegu välja ronida, et sinuga kohti vahetada. Mu jalad on nagu tarretis.” Ma hakkan äkitselt üle kere värisema.

      „See on adrenaliinist, kallis,” ütleb ta. „Sa said hämmastavalt hästi hakkama, nagu tavaliselt. Sa avaldad mulle muljet, Ana. Sa ei valmista mulle kunagi pettumust.” Ta puudutab käeseljaga hellalt mu põske, nägu tulvil armastust, hirmu, kahetsust – nii palju emotsioone korraga – ja ta sõnad päästavad kõik valla. Mu kurgust vabaneb lämmatatud oie ning ma hakkan nutma.

      „Ei, kallis, palun ära nuta.” Ta sirutub minu poole ja tõmbab mu üle käigukangi endale sülle. Ta silitab juuksed mu näo eest ära, suudleb mu silmi, siis põski, ja ma tõmban end kägarasse ta käte vahele ning nuuksun vaikselt, suu ta kaela vastas. Ta nina on mu juustes ja ta hoiab mind kõvasti, ning me istume ja kumbki meist ei ütle sõnakestki, lihtsalt embame teineteist.

      Sawyeri hääl ehmatab meid. „Subjekt on Escala juures ja aeglustab käiku. Ta otsib parkimiskohta.”

      „Järgne talle,” nähvab Christian.

      Ma pühin käeseljaga nina ja hingan sügavalt sisse, et rahuneda.

      „Nuuska mu särgi sisse.” Christian suudleb mu meelekohta.

      „Vabandust,” pomisen ma, mul on nutmise pärast piinlik.

      „Ära vabanda.”

      Ma pühin jälle nina. Ta tõstab mu lõua üles ja surub mu huultele õrna suudluse. „Su huuled on nii pehmed, kui sa nutad, mu kaunis, julge tüdruk,” sosistab ta.

      „Suudle mind veel.”

      Christian ei liiguta, lihtsalt hoiab minu ümbert kinni.

      „Suudle mind,” sosistan ma, ja ta huuled paotuvad, kui ta järsult hinge tõmbab. Ta kummardab üle minu, võtab BlackBerry hoidikust välja ja viskab selle istmele mu jalgade kõrvale. Siis on ta suu mu suul ja ta käed mu juustes, ta hoiab mind paigal ja silitab mu nägu. Ta keel tungib mu suhu, ja ma tahan seda. Adrenaliin muutub ihaks, mis tormab mu kehas ringi. Ma haaran ta näo käte vahele, libistan sõrmedega üle ta lõualuude, maitsen teda. Ta oigab mu tulisuse peale, madalalt, sügavalt kurgupõhjast, ja mu kõht jäigastub ihast. Ta käsi liigub mu keha mööda allapoole, mu rinnale,

Скачать книгу