LITMIR.BIZ

Скачать книгу

end mu peal… ma ei kannata seda enam välja.”

      Iha paiskub minus laiali ning kõik lihased allpool vööd tõmbuvad jälle kokku.

      „Siis kepi mind.” Ma suudlen ta suunurka. Ma tahan teda. Kohe. See tagaajamine oli erutav. Liiga erutav. Hirmutav… ja hirm on süüdanud mu libiido. Ta tõmbub eemale, silmad tumedad.

      „Siin?” Ta hääl on kähe.

      Mu suu tõmbub kuivaks. „Jah. Ma tahan sind. Kohe.”

      Ta kallutab pea küljele ja silmitseb mind mõne hetke. „Proua Grey, nii jultunud,” sosistab ta, kui on möödunud terve igavik. Ta võtab kõvemini mu kuklajuustest kinni, hoides mind kindlalt paigal, ja ta suu on jälle mu suul, seekord tugevamini. Ta teine käsi libistab mööda mu keha tagumikule ja seejärel reiele. Mu sõrmed klammerduvad ta pikavõitu juustesse.

      „Mul on hea meel, et sul on seelik seljas,” pomiseb ta ja libistab käe mu sinivalge mustriga seeliku alla ning silitab mu reit. Ma vingerdan ta süles ja ta hingab läbi kokkusurutud hammaste.

      „Ole paigal,” uriseb ta. Ta võtab käega mu häbeme ümbert kinni ja ma jään otsekohe paigale. Ta pöial hõõrub mu kliitorit ning mu hingamine jääb kurku kinni, kui nauding sügaval vallandub.

      „Paigal,” sosistab ta. Ta suudleb mind taas ja ta pöial teeb õrnalt ringe mu disainpesu peenel pitsil. Aeglaselt libistab ta kaks sõrme mu aluspükstesse ja mu sisse. Ma oigan ja surun ennast ta käe vastu.

      „Palun,” sosistan ma.

      „Oh, proua Grey. Nii valmis,” ütleb ta, libistades sõrmi sisse ja välja, piinavalt aeglaselt. „Kas autoga taga ajamine erutab sind?”

      „Sina erutad mind.”

      Ta muigab hundilikult ja tõmbab sõrmed äkki tagasi, jättes mu teda ihaldama. Ta paneb käe mu põlvede alla ja tõstab mu ootamatult üles, näoga tuuleklaasi poole.

      „Pane jalad minu jalgade kõrvale,” käsutab ta. Ma teen, nagu kästud. Ta libistab kätega mu reisi mööda alla, seejärel tagasi, ja tõstab seeliku üles.

      „Käed mu põlvedele, kallis. Kummardu ette. Tõsta oma imekaunis tagumik kõrgemale. Vaata, et sa pead ära ei löö.”

      Pagan! Me teemegi seda, avalikul parkimisplatsil. Ma libistan kiiresti pilgu üle platsi, kedagi pole näha, aga ma tunnen, kuidas ärevus mu sees tormleb. Ma olen avalikul parkimisplatsil! See on nii kuum! Christian liigutab mu all ja ma kuulen luku avanemist. Ta paneb ühe käe ümber mu piha, teisega tõmbab mu pitspüksid kõrvale ning torkab peenise mu sisse.

      „Aa!” hüüatan ma, surudes end allapoole, ja ta tõmbab läbi hammaste hinge. Ta käsi liigub mu kaelani ja edasi lõua alla. Ta libistab käega mööda mu kaela ja tõmbab mu pead tahapoole, et saaks mu kurgualust suudelda. Ta teine käsi on ümber mu puusade ja me hakkame koos liigutama.

      Ma liigutan, toetudes jalgadele, ja ta surub end mu sisse – ja tõmbab välja. See tunne on… ma oigan valjusti. Nii on ta peenis sügaval. Mu vasak käsi haarab käsipidurist, parem on surutud vastu ust. Ta hambad näksivad mu kõrvanibu ja ta rammib – see on peaaegu valus. Ta tuleb üha uuesti ja uuesti mu sisse. Ma tõusen ja langen, me liigume ühes rütmis, ta käsi libiseb seeliku all mu reite ühinemiskohale ja ta sõrmed puudutavad õrnalt mu kliitorit läbi õhukeste aluspükste.

      „Ah!”

      „Tee. Kiiresti,” sosistab ta mulle läbi kokkusurutud hammaste kõrva, käsi ikka veel ümber mu kaela. „Me peame kiiresti tegema, Ana.” Ja ta suurendab survet mu häbemele.

      „Ah!” Ma tunnen tuttavat naudingut sügaval ja tihkelt minus kogunemas.

      „Saa nüüd, kallis,” ütleb ta mu kõrva juures. „Ma tahan sind kuulda.”

      Ma oigan jälle ja olen vaid see ainus aisting, ning mu silmad on kõvasti kinni. Ta hääl mu kõrvus, ta hingeõhk mu kaelal, naudingulaine, kui ta mind sügavalt rammib, ja ma olen kadunud. Mu keha ihkab vabanemist.

      „Jah,” sisistab Christian mulle kõrva ja ma teen silmad korraks lahti, vahtides metsikult R8 riidest katust, ja sulgen need jälle, saades orgasmi.

      „Oh, Ana,” pomiseb ta imetlevalt ja põimib käed mu ümber ning rammib minusse ja jääb paigale, jõudes sügaval mu sees tippu.

      Ta tõmbab ninaga mööda mu lõualuud ja suudleb õrnalt mu kurgualust, mu meelekohta; ma laman ta peal, pea ta kaela vastas.

      „Pingest vabanetud, proua Grey?” Christian võtab jälle hammastega mu kõrvanibust kinni ja tirib. Mu keha on tühjaks pigistatud, täiesti omadega läbi, ja ma niuksun tasakesi.

      „Minu pinge on küll läinud,” lisab ta, tõstes mind ülespoole. „Hääl kadus ära?”

      „Jah,” pomisen ma.

      „No oled sina alles üks üleannetu loomake. Mul polnud aimugi, et sa oled selline ekshibitsionist.”

      Ma ajan end otsekohe ärevalt sirgu. Ta jäigastub. „Ega keegi meid ei jälgi?” Ma vaatan häiritult parkimisplatsil ringi.

      „Kas sinu arvates ma lasen kellelgi pealt vaadata, kui mu naine orgasmi saab?” Ta silitab rahustavalt mu selga, aga ta hääletoon paneb värinad mu selgroogu mööda jooksma. Ma pööran ringi ja vaatan talle otsa ning muigan siis üleannetult.

      „Autoseks!” hüüatan ma.

      Ta muigab ja paneb juuksesalgu mu kõrva taha. „Lähme koju. Mina juhin.”

      Ta avab ukse ja ma ronin ta sülest maha ning astun välja. Ta tõmbab luku kiiresti kinni ja järgneb mulle, hoiab siis ust lahti, et ma saaksin tagasi autosse istuda. Ta läheb kiiruga ümber auto ja istub rooli taha, võtab BlackBerry ja helistab.

      „Kus Sawyer on?” nähvab ta. „Ja Dodge? Miks Sawyer sinuga koos ei ole?”

      Ta kuulab tähelepanelikult, ilmselt räägib ta Ryaniga.

      „Naine? Jää tema juurde.” Christian paneb toru ära ja vaatab mulle ainiti otsa.

      Naine! Selle auto juht? Kes see võis olla – Elena, Leila?

      „Dodge’i juhtis naine?”

      „Tuleb nii välja,” ütleb ta vaikselt. Ta suu tõmbub peeneks vihaseks kriipsuks. „Lähme viime su koju,” pomiseb ta. Möirgega käivitab ta R8 ja tagurdab sujuvalt parkimiskohalt välja.

      „Kus see, ee… tundmatu subjekt praegu on? Miks te sellist väljendit kasutate?”

      Christian naeratab põgusalt, sõites parkimisplatsilt välja Stewarti tänavale.

      „Föded kasutavad seda. Ryan on endine FBI töötaja.”

      „Eks-FBI?”

      „Ära küsi.” Christian raputab pead. Ilmselge, et ta on sügavas mõttes.

      „Noh, kus see naissoost tundmatu subjekt on?”

      „I-5 maanteel, sõidab lõuna poole.” Ta heidab mulle pilgu ja ta silmad on tõsised.

      Oo – kirglikust rahulikuks ja siis ärevaks, ja seda kõike mõne hetkega. Ma sirutan käe ja silitan ta reit, libistades sõrmed mänglevalt püksilukule, lootes ta meeleolu parandada. Ta võtab käe roolilt ja peatab mu käe aeglase liikumise.

      „Ei,” ütleb ta. „Me oleme juba peaaegu kohal. Sa ju ei taha, et ma kolm tänavat enne kodu avarii teeksin.” Ta tõstab mu käe huultele ja suudleb jahedalt mu nimetissõrme, et etteheidet pehmendada. Jahe, rahulik, autoritaarne… Minu Viiskümmend. Ja esimest korda üle pika aja paneb ta mind tundma end lapsena. Ma tõmban käe ära ja istun hetke vaikides.

      „Naine?”

      „Ilmselt jah.” Ta ohkab, sõidab Escala maa-alusesse garaaži ja vajutab sissepääsukoodi. Värav avaneb, ta sõidab sisse ning pargib R8 sujuvalt õigele kohale.

      „Mulle see auto tõesti meeldib,” pomisen ma

      „Mulle ka. Ja mulle meeldib, kuidas sa seda juhtisid

Скачать книгу