LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sind.” Ma libistan sõrmedega üle ta kõhu alla välja. Ta võtab mu käest kinni, kissitab silmi ja naeratab siis oma säravat sundimatut Christiani-naeratust, ning ma lõdvestun. Mu salajased silitused jäävad saladuseks.

      Oh … miks sa ei lase mul end puudutada?

      Äkki on ta mu peal, surub mu vastu madratsit, ta käsi on hoiatavalt minu omal. Ta silitab ninaga mu nina.

      „Te vist ei käitu korralikult, preili Steele,” süüdistab ta, aga ta naeratus ei kao.

      „Sinu kõrval ei tahagi ma korralikult käituda.”

      „Tõsi või?” küsib ta ja suudleb mind kergelt huultele. „Seks hommikusöögiks?” ütleb ta, silmad tumedad, ent lustakad. Ta erekteerunud peenis surub end minu vastu ja ma tõstan puusi.

      „Hea valik,” pomiseb ta mu kurgu all ja liigub suudlustega mu rinnale.

      MA SEISAN KUMMUTI JUURES ja vaatan peeglisse, püüdes juukseid kuidagi seada – tegelikult on need liiga pikad. Ma olen teksastes ja T-särgis ning Christian, kes on äsja duši all käinud, paneb mu selja taga end riidesse. Ma vaatan näljaselt ta keha.

      „Kui sageli sa trenni teed?” küsin ma.

      „Igal argipäeval,” ütleb ta püksilukku kinni tõmmates.

      „Mida sa teed?”

      „Jooks, tõstmine, kikkpoks ka.” Ta kehitab õlgu.

      „Kikkpoks?”

      „Jah, mul on personaaltreener, endine olümpiavõistleja. Ta nimi on Claude. Ta on väga hea. Sulle ta meeldiks.”

      Ma pöördun, et talle otsa vaadata. Ta hakkab oma valget särki kinni nööpima.

      „Mis see tähendab, et mulle ta meeldiks?”

      „Ta meeldiks sulle treenerina.”

      „Aga mul pole mingit treenerit vaja. Mul oled sina, et end vormis hoida.”

      Ta longib minu juurde ja paneb käe mulle ümber, tumenevad silmad kohtuvad peeglis minu silmadega.

      „Aga ma tahan, et sa vormis oleksid, kallis, selleks, mis mul meeles mõlgub. Ma tahan, et sa minuga sammu peaksid.”

      Ma punastan meenutuste peale mängutoas. Jah … Punane Piinatuba on väsitav. Kas ta kutsub mind veel sinna? Kas ma tahan sinna minna?

      Muidugi tahad! hüüab mu sisemine jumalanna.

      Ma vaatan ainiti ta hüpnotiseerivatesse hallidesse silmadesse.

      „Sa tead, et tahad,” ütleb ta mulle hääletult huuli liigutades.

      Ma punastan ja pähe tuleb soovimatu mõte, et Leila ilmselt tahtis seda. Ma surun huuled kokku ja Christian kortsutab kulmu.

      „Mis on?” küsib ta murelikult.

      „Mitte midagi.” Ma raputan pead. „Hea küll, ma lähen Claude’i juurde trenni.”

      „Lähed või?” Christiani nägu on hämmastunud ja lööb siis särama. Ta ilme paneb mind naeratama. Ta näeb välja, nagu oleks võitnud loteriil, ehkki Christian pole ilmselt kunagi piletit ostnud – tal pole selleks vajadust.

      „Jah – kui see sulle nii palju rõõmu valmistab,” ütlen ma pilkavalt.

      Ta pigistab mind kõvemini ja suudleb põsele. „Sul pole aimugi,” sosistab ta. „Niisiis – mida sa täna teha tahaksid?” Ta nuusib mind, saates mu kehasse meeldivaid värinaid.

      „Ma peaksin laskma juukseid lõigata, ja eee … mul oleks vaja panka minna ja siis auto osta.”

      „Aa,” ütleb ta ja hammustab huulde. Ta võtab käe mu ümbert, pistab püksitaskusse ja õngitseb välja mu väikese Audi võtme.

      „See ootab sind,” ütleb ta vaikselt, ilme ebakindel.

      „Mis mõttes – see ootab mind?” Issake. Kõlab, nagu ma oleksin pahane. Kurat. Ma olengi pahane. Mu alateadvus põrnitseb teda. Kuidas ta julgeb!

      „Taylor tõi selle eile tagasi.”

      Ma avan suu, aga jään sõnatuks – ta annab auto mulle tagasi. Kuradi kurat. Miks ma seda ette ei näinud? Noh, ma võin talle samaga vastata. Ma otsin oma teksaste taskust ümbriku ta tšekiga.

      „Võta, see on sulle.”

      Christian vaatab mind hämmastunult, tunneb siis ümbriku ära, tõstab mõlemad käed üles ja astub paar sammu tagasi. „Oi ei. Sa ei pea seda mulle andma.”

      „Pean küll. Ma ostan selle auto sinu käest ära.”

      Ta ilme muutub täielikult. Raev – jah, raev libiseb üle ta näo.

      „Ei, Anastasia. Sinu raha, sinu auto,” nähvab ta mulle.

      „Ei, Christian. Minu raha, sinu auto. Ma ostan selle sinult ära.”

      „Ma kinkisin sulle selle auto ülikooli lõpetamise puhul.”

      „Lõpetamise puhul oleks sobiv kingitus olnud sulepea või midagi muud sellist. Sina kinkisid Audi. Seda on liiga palju.”

      „Kas sa tõesti tahad selle pärast tülitseda?”

      „Ei.”

      „Tore – võtmed on siin.” Ta asetab need kummutile.

      „Ma ei mõelnud seda!”

      „Vaidlus on lõppenud, Anastasia. Ära mind ärrita.”

      Ma põrnitsen teda ja siis tabab mind inspiratsioon. Ma võtan ümbriku ja rebin pooleks, siis jälle pooleks, ning viskan prügikasti. Oh, kui hea tunne.

      Christian vaatab mind kiretult, aga ma tean, et olen ta vihale ajanud ja peaksin tagasi tõmbuma. Ta silitab lõuga.

      „Te esitate väljakutse nagu alati, preili Steele,” ütleb ta kuivalt. Ta pöörab kannapealt ringi ja kõnnib teise tuppa. See pole just see reaktsioon, mida ma ootasin. Ma kartsin täielikku Armaggedoni. Ma põrnitsen end peeglist ja kehitan õlgu, otsustades hobusesaba kasuks.

      Mu uudishimu on üles köetud. Mida Viiskümmend teeb? Ma järgnen talle – ta räägib telefoniga.

      „Jah, kakskümmend neli tuhat dollarit. Otsekohe.”

      Ta vaatab üles minu poole, ilme endiselt kiretu.

      „Tore … Esmaspäeval? Suurepärane … Ei, see on kõik, Andrea.”

      Ta paneb telefoni kinni.

      „Deponeeritud su pangaarvele, esmaspäeval. Ära minuga mingeid mänge mängi.” Ta keeb vihast, aga ma ei hooli sellest.

      „Kakskümmend neli tuhat dollarit!” Ma peaaegu karjun. „Ja kuidas sa mu pangakonto numbrit tead?”

      Mu raev tuleb Christianile ootamatult.

      „Ma tean sinust kõike, Anastasia,” ütleb ta vaikselt.

      „Pole võimalik, et mu auto oli väärt kakskümmend neli tuhat dollarit.”

      „Ma nõustuksin sinuga, aga küsimus on turu tundmises, olgu müües või ostes. Mingi hull tahtis seda surmalõksu ja maksis sellise summa. Ilmselt on see klassika. Küsi Taylorilt, kui sa mind ei usu.”

      Ma põrnitsen teda altkulmu ja tema põrnitseb vastu, kaks vihast kangekaelset tobu teineteist põrnitsemas.

      Ja ma tunnen jälle seda tõmmet – elektrit meie vahel – see on käegakatsutav. Äkki haarab ta minust kinni ja surub mu vastu ust, ta suu on minu omal, ta on näljane, üks käsi on mu juustes, kiskudes mu pead tahapoole, ja minu sõrmed on tema juustes. Ta surub end kõvasti mu vastu, vangistab mu, hingates katkendlikult. Ma tunnen ta peenist. Ta tahab mind, ma olen sellest joovastuses ja mu pea käib erutusest ringi.

      „Miks, miks sa mulle vastu hakkad?” pomiseb ta kuumade suudluste vahepeal.

      Mu veri hõiskab soontes. Kas ta jääb mulle alati nõnda mõjuma? Ja mina temale?

      „Sest

Скачать книгу