Скачать книгу

aeglaselt. Mu sõrmed leiavad tee ta siidistesse sassis juustesse, ja oh-nii-aeglaselt liigub ta jälle sisse ja välja.

      „Kiiremini, Christian, kiiremini … palun.”

      Ta vaatab mulle võidukalt otsa ja suudleb mind kõvasti, ning hakkab siis liigutama – nagu oleks see karistus, tugevasti …oh – ja ma tean, et kaua see enam ei kesta. Ta rütm muutub rammivaks. Mu jalad ta all jäigastuvad.

      „Kallis,” hingeldab ta.

      Ta sõnad on mu hukatus ning ma plahvatan, vägevalt ja hulluksajavalt, tuhandeks tükiks ta ümber, ja ta järgneb mulle, hüüdes mu nime.

      „Ana! Oh, Ana!” Ta vajub mu peale kokku ja ta pea puhkab mu kaelal.

      NELJAS PEATÜKK

      Ma tulen taas mõistuse juurde, avan silmad ja vaatan otsa mehele, keda ma armastan. Christiani ilme on õrn, hell. Ta hõõrub oma nina minu nina vastu, toetudes küünarnukkidele, ja hoides mu käsi vastu voodit. Et ma teda ei puudutaks, mõtlen ma nukralt. Ta surub mu huultele õrna suudluse ja tõmbab peenise mu seest välja.

      „Ma igatsesin selle järele,” sosistab ta.

      „Mina samuti,” sosistan ma vastu.

      Ta võtab mu lõuast kinni ja suudleb mind kõvasti. Kirglik, anuv suudlus, mis palub – mida? Ma ei tea. See lööb mu hingetuks.

      „Ära jäta mind enam maha,” palub ta, vaadates mulle sügavalt silma, nägu tõsine.

      „Hea küll,” sosistan ma ja naeratan talle. Ta vastunaeratus on pimestav; kergendus, joovastus ja poisilik rõõm ühesainsas võluvas pilgus, mis võiks sulatada ka kõige külmema südame. „Aitäh sulle iPadi eest.”

      „Võta heaks, Anastasia.”

      „Mis sinu lemmiklaul seal on?”

      „See on saladus. Mõistata.” Ta muigab. „Tule tee mulle midagi süüa, mu ümmardaja. Ma olen ära nälginud,” lisab ta, ja tõuseb mind kaasa tõmmates äkki istukile.

      „Ümmardaja?” itsitan ma.

      „Ümmardaja. Süüa, kohe, palun.”

      „Et te nii kenasti palute, mu härra, asun ma sellega kohe tegelema.”

      Voodist välja ronides lükkan ma kogemata padja maha ja selle alt ilmub välja helikopteri-õhupall. Christian küünitab seda vaatama ja heidab mulle hämmeldunud pilgu.

      „See on minu õhupall,” ütlen ma, võtan hommikumantli ja mässin endale ümber. Oh jessas …

      „Sinu voodis?” pomiseb ta.

      „Jah,” punastan ma. „See oli mulle seltsiks.”

      „Charlie Tangol vedas,” ütleb ta üllatunult.

      Jah, ma olen sentimentaalne, Grey, sest ma armastan sind.

      „Minu õhupall,” ütlen ma jälle, keeran kannapealt ringi ja suundun kööki, jättes ta naeratama, suu kõrvuni.

      ME ISTUME KATE’I PÄRSIA vaibal, süües pulkadega valgetest keraamilistest kaussidest vokitud kana nuudlitega ja juues jahutatud valget Pinot Grigiot. Christian nõjatub diivani vastu, juuksed äsjakepitud soengus, pikad jalad enda ette sirutatud. Tal on teksased jalas ja särk seljas. Christiani iPodis mängib vaikselt taustaks Buena Vista Social Club.

      „See on maitsev,” ütleb ta tunnustavalt toidu kohta.

      Ma istun ta kõrval, jalad ristis, ja söön ahnelt, olles kohutavalt näljane, ning imetlen ta paljaid jalgu.

      „Tavaliselt teengi mina süüa. Kate pole suurem asi kokk.”

      „Kas su ema õpetas sind?”

      „Tegelikult mitte,” muigan ma. „Kui mind söögitegemine huvitama hakkas, elas ema oma Abikaasaga Number Kolm Texases Mansfieldis. Ja Ray, noh, tema oleks elanud ainult röstsaiast ja pakitoidust, kui mind poleks olnud.”

      Christian silmitseb mind tähelepanelikult. „Sa ei jäänud ema juurde elama?”

      „Ma ei saanud Steve’iga, ta mehega, läbi. Ja ma igatsesin Ray järele. Ema abielu Steve’iga ei kestnud kaua. Ta ei räägi sellest mehest mitte kunagi,” lisan ma vaikselt. Me pole sellest mu ema elu süngemast poolest tõesti mitte kunagi rääkinud.

      „Nii et sa läksid tagasi Washingtoni kasuisa juurde elama.”

      „Jah, elasin natuke aega nendega Texases, siis läksin Ray juurde tagasi.”

      „Sina hoolitsesid tema eest,” ütleb ta tasa.

      „Vist jah.” Ma kehitan õlgu.

      „Sa oled harjunud teiste eest hoolitsema.”

      Ta hääletoon on kuidagi pinev ja ma vaatan talle otsa.

      „Mis on?” küsin ma.

      „Mina tahan sinu eest hoolitseda.” Ta näol on ilme, mida ma varem pole näinud.

      Mu süda hakkab kiiremini lööma.

      „Ma olen seda märganud,” sosistan ma. „Ainult et sa teed seda kuidagi kummaliselt.”

      Ta kulm kerkib. „Ainult nii ma oskan,” ütleb ta tasa.

      „Ma olen ikka veel vihane, et sa kirjastuse ostsid.”

      Ta naeratab. „Ma tean, aga see, et sa vihane oled, kallis, mind ei takista.”

      „Mida ma ütlen töö juures oma kolleegidele, Jackile?”

      Ta kissitab silmi. „See sitapea vaadaku parem ette.”

      „Christian!” noomin ma. „Ta on mu ülemus!”

      Christian pressib suu kriipsuks. Ta näeb välja nagu tõrges koolipoiss.

      „Ära räägi neile,” ütleb ta.

      „Mida ma neile ei räägi?”

      „Et see on minu oma. Leping allkirjastati eile. See uudis on embargo all neli nädalat, kuni kirjastuse juhtkond teeb mõned ümberkorraldused.”

      „Oh … kas ma jään siis ilma tööta?” küsin ma ehmunult.

      „Ma kahtlen selles sügavalt,” ütleb Christian ettevaatlikult, püüdes naeratust varjata.

      Ma kortsutan kulmu. „Kui ma sealt lahkun ja uue töö leian, kas sa siis ostad tolle firma ka ära?”

      „Sa ei mõtle sealt lahkumise peale, ega ju?” Ta ilme muutub jälle valvsaks.

      „Võib-olla mõtlen. Ma pole kindel, et sa mulle muud valikut oleks jätnud.”

      „Jah, ma ostan siis tolle firma ka ära.” Ta on järeleandmatu.

      Ma põrnitsen teda.

      „Minu meelest lähed sa oma hoolitsemisega liiale.”

      „Jah, ma olen täiesti teadlik, kuidas see tundub.”

      „Doktor Flynn tuleb välja kutsuda,” pomisen ma.

      Ta paneb tühja kausi kõrvale ja vaatab mulle mittemidagiütlevalt otsa. Ma ohkan. Ma ei taha tülitseda. Püsti tõustes küünitan ma ta kaussi võtma.

      „Kas sa magustoitu tahad?”

      „See oleks küll tore!” ütleb ta iharalt muiates.

      „Mitte mind.” Miks mitte mind? Mu sisemine jumalanna ärkab tukastusest ja tõuseb kõrvu kikitades istukile. „Meil on jäätist. Vanilje.” Ma itsitan.

      „Tõesti?” Christiani suu läheb kõrvuni. „Sellega saab nii mõndagi teha.”

      Mida? Ma põrnitsen teda totakalt, kui ta nõtkelt jalule tõuseb.

      „Kas ma võin siia jääda?” küsib ta. „Ööseks.”

      „Ma lootsingi, et sa jääd.” Ma punastan.

      „Tore. Kus see jäätis on?”

      „Ahjus.”

Скачать книгу