LITMIR.BIZ

Скачать книгу

raputab pead. „Tule. Lähme hommikust sööma. Ja ma tean üht kohta, kus sa saad lasta juukseid lõigata.”

      „Hea küll,” nõustun ma, ja meie tüli ongi lõppenud

      „MINA MAKSAN.” MA VÕTAN hommikusöögiarve, enne kui ta seda teha jõuab.

      Ta põrnitseb mulle otsa.

      „Sa polnud piisavalt kiire, Grey.”

      „Sul on õigus, polnud jah,” ütleb ta hapult, ehkki ma arvan, et ta narrib mind.

      „Ära ole nii pahur. Ma olen kahekümne nelja tuhande dollari võrra rikkam kui hommikul. Ma võin lubada” – ma vaatan tšekki – „kakskümmend kaks dollarit ja kuuskümmend seitse senti maksvat hommikueinet.”

      „Tänan,” ütleb ta vastu tahtmist. Ahaa, justkui tusane koolipoiss.

      „Mis me nüüd teeme?”

      „Sa tahtsid juukseid lõigata?”

      „Jah, no vaata neid.”

      „Minu meelest näed sa kena välja. Nagu alati.”

      Ma punastan ja vahin kokkupõimitud sõrmi oma süles.

      „Ja täna õhtul on su isa pidu.”

      „Pea meeles, õhtukleit.”

      „Kus see toimub?”

      „Mu vanemate juures kodus. Neil on pidustusteks õuetelk.”

      „Mis heategevus see on?”

      Christian hõõrub peopesadega reisi, ta paistab end pisut kohmetult tundvat.

      „See on narkorehabilitatsiooni programm lapsevanematele, nimetusega „Koos saame hakkama”.

      „See on vajalik tegevus,” ütlen ma tasa.

      „Tule, hakkame minema.” Ta tõuseb püsti, vältides seda jututeemat, ja sirutab mulle käe. Ma ulatan talle oma käe ja ta pigistab seda.

      Kummaline. Ta on mõnikord nii teatraalne ja vahel nii suletud. Me läheme restoranist välja ja kõnnime mööda tänavat edasi. On kena mahe hommik. Päike paistab ning õhk lõhnab kohvi ja äsjaküpsetatud saiakeste järele.

      „Kuhu me lähme?”

      „Üllatus.”

      Hea küll. Tegelikult mulle üllatused ei meeldi.

      Me kõnnime kaks tänavavahet ja poed muutuvad üha eksklusiivsemaks. Mul pole veel olnud võimalust seda kanti uurida, kuigi tegelikult jääb mu korter siiasamma lähedale. Kate’ile see meeldiks. Siin on palju pisikesi butiike, mis rahuldavad ta moekirge. Tegelikult oleks mul vaja osta tööl käimiseks paar kaharat seelikut.

      Christian jääb seisma suure peene välimusega ilusalongi ees ja avab mulle ukse. Selle nimi on Esclava. Interjööris valitseb valge värv ja nahk. Valge vastuvõtulaua ääres istub noor blond naine karges valges vormiriietuses. Ta tõuseb meid tervitama.

      „Tere hommikust, härra Grey,” ütleb ta säravalt ja ta palgeile tõuseb puna, kui ta Christianile ripsmeid välgutab. See on Grey efekt, ent nad tunnevad üksteist! Kuidas?

      „Tere, Greta.”

      „Kas nagu tavaliselt, sir?” küsib naine viisakalt. Ta huuled on väga roosad.

      „Ei,” ütleb ta vaikselt ja heidab mulle närvilise pilgu.

      Püha müristus! See on kuues reegel, neetud ilusalong. Kõik need protseduurid … pagan!

      Kas ta on kõiki oma alistujaid siia toonud? Võib-olla ka Leila? Mille kuradi pärast ta ka mind siia tooma pidi?

      „Preili Steele räägib teile, mida ta tahab.”

      Ma põrnitsen teda. Ta kasutab vargsi oma reegleid. Ma nõustusin personaaltreeneriga – ja nüüd see?

      „Miks siin?” sisistan ma talle.

      „Sest see koht on minu oma, ja mul on selliseid veel kolm.”

      „Sinu oma?” Ma ahmin üllatusest õhku. Noh, selle peale poleks ma küll tulnud.

      „Jah. See on kõrvaltegevus. Igal juhul – kui sa midagi tahad, siis tule siia, see on tasuta. Igasugune massaaž: Rootsi, shiatsu, kuumad kivid, refleksoloogia, mererohuvannid, näohooldus, kogu see värk, mis naistele meeldib – siin tehakse kõike.” Ta viipab käega.

      „Karvaeemaldus?”

      Ta naerab. „Jah, karvaeemaldus ka. Igalt poolt,” sosistab ta vandeseltslaslikult, nautides mu ebamugavustunnet.

      Ma punastan ja suunan pilgu Gretale, kes vaatab mind ootavalt.

      „Ma soovin juukseid lõigata.“

      „Muidugi, preili Steele.”

      Roosa huulevärviga Gretast õhkub saksalikku tõhusust, kui ta arvutiekraani uurib.

      „Franco on viie minuti pärast vaba.”

      „Franco sobib,” kinnitab Christian. Ma püüan sellest asjast aru saada. Christian Grey, tegevdirektor, on ilusalongide keti omanik.

      Ma piilun teda, ja äkki ta kahvatub – miski või keegi on ta tähelepanu köitnud. Ma pöördun vaatama, mis see on, ja näen, et salongi tagaossa on ilmunud sale plaatinablond naine, kes räägib ühe juuksuriga.

      Plaatinablond naine on pikka kasvu, päevitunud ja kena ning peaaegu nelikümmend või üle selle – raske öelda. Ta kannab Gretaga sarnaseid vormirõivaid, aga musti.

      Ta näeb vapustav välja. Ta nurgelises Bobi-soengus juuksed säravad ümber pea nagu halo. Ringi pöörates tabab ta Christiani pilgu ja naeratab talle säravalt, soojas äratundmisrõõmus.

      „Vabanda mind,” pomiseb Christian rutakalt.

      Ta kõnnib kiiresti läbi salongi, möödudes juuksuritest, kes kõik on valges, ning õpilastest kraanikausside ees, ja astub naise juurde, aga ma olen liiga kaugel, et nende vestlust kuulda. Naine tervitab teda ilmse kiindumusega, suudeldes teda mõlemale põsele, käed Christiani käsivartel, ning nad vestlevad millestki elavalt.

      „Preili Steele?” pöördub Greta minu poole.

      „Oodake palun üks hetk.” Ma vaatan huviga Christianit.

      Plaatinablond naine pöörab ringi ja vaatab minu poole ning naeratab mulle säravalt, nagu ta tunneks ka mind. Ma naeratan viisakalt vastu.

      Christian tundub miskipärast närvis olevat. Ta seletab naisele midagi, too nõustub, tõstab käed ja naeratab Christianile. Christian naeratab vastu – kindlasti tunnevad nad teineteist hästi. Võib-olla on nad pikka aega koos töötanud? Võib-olla on ta selle salongi mänedžer; tal on selline autoriteetne välimus.

      Äkki tabab mind – nagu kraana lammutuspomm – sügaval sisimas teadmine, kes see on. See on tema. Vapustav, vanem, kaunis.

      See on Mrs Robinson.

      VIIES PEATÜKK

      „Greta, kellega härra Grey räägib? ”Mu peanahk on tulitama hakanud, nagu tahaks lõhkeda. Mu alateadvus karjub mulle, et ma lahkuks. Ent mu hääl on piisavalt muretu.

      „Oh, see on proua Lincoln. Nad on härra Greyga selle koha omanikud,” jagab Greta lahkelt mulle infot.

      „Proua Lincoln?” Grey jutust jäi mulje, et Mrs Robinson on lahutatud. Võib-olla abiellus ta uuesti mingi vaese tobuga?

      „Jah, tavaliselt teda siin pole, aga üks meie töötajatest on haige ja ta asendab teda.”

      „Mis proua Lincolni eesnimi on?”

      Greta vaatab mulle kulmu kortsutades otsa, torutab oma roosasid huuli, pannes mu uudishimu imeks. Kurat, ma poleks pidanud vist küsima.

      „Elena,” ütleb ta peaaegu vastu tahtmist.

      Mind tabab kummaline kergendustunne, et mu kuues meel pole mind maha jätnud.

      Kuues

Скачать книгу