Minevikust olevikku - Jaan Mikweldt

Скачать книгу

minna! Aga õnneks oli naisel eile õhtul küllap muudki teha kui esikus nuuskida! Nüüd aga tuleb relv kähku silma alt ära panna. Kumb oleks kindlam, kas tagasi taskusse või ajutiselt hoopis kotti?

      "Ah niimoodi siis!"

      Küllike seisis uksel, juuksed salkus, sitskittel paljale ihule tõmmatud. Hetkega tajus mees oma olukorra piinlikkust: võõras esikus ilma ainsagi hilbuta, ainult püstol peos. Veri uhkas põskedesse, sõrmed pigistasid automaatselt püstolipära. Nähtavasti märkas naine seda liigutust, sest ta taganes hirmunult seljaga vastu seina.

      Tahtepingutusega sundis Mardo end rahulikuks, suutis koguni naeratuse huultele manada.

      "Jäta, rumaluke! Kui ma kavatseksin sind röövida või tappa, oleksin kõigepealt vast ikka püksid jalga tõmmanud!"

      "Aga… aga… miks see?" Küllikese hääl värises, samuti ka käsi, kui ta püstolile osutas.

      Kõige mõistlikum oli kõnelda tõtt.

      "Ma ei märganudki eile õhtul, kuidas ta mul taskust välja kukkus! Tahtsin tagasi panna, enne kui sina tuled ja ehmatad!"

      "Jah, aga… Miks sa teda üldse kaasas kannad?" Naise keha lõtvus, kuid pilk oli endiselt ebalev.

      "Miks mitte!" Mardo tõstis põrandalt tagi, torkas püstoli oma kohale põuetaskusse ja riputas tagi varna. "Paljudel mu tuttavatel on relvad. Hankisin ta mõned aastad tagasi, tõsi, ebaseaduslikult, kuid see oli üks neist vähestest asjadest, mida ma naisele jätta ei kavatsenud."

      Küllike ohkas sügavalt.

      "Ma ei salli selliseid mänguasju… Olgu pealegi, lähme kööki, ma teen sulle selle ehmatuse peale tassikese teed!"

      "Ei tahtnud sind üles ajada," vabandas mees ja vaatas otsivalt pükste järele. Nähtavasti olid need tuppa jäänud. "Lähme ehk magama veel natuke või pead järsku tööle minema?"

      Pearaputus.

      "Täna mitte. Ma õmblen tekikotte ja muud sarnast kraami, meil on vahetustega töö ja täna on mul vaba päev. Ma olen lihtsalt harjunud vara tõusma, sina mine ja maga edasi kui tahad."

      Ausalt öelda eelistanuks Mardo teele tõepoolest und, kuid kuidas võinuks ta praeguses olukorras magama keerata! Põiganud korraks magamistuppa oma pükste järele, kõmpis ta naise kannul kuulekalt kööki.

      Küllike tõstis vanamoodsa kannu gaasipliidile, otsis lagedale teekotikesed ja kaks kruusi.

      "Mida sa edasi teha mõtled?" küsis ta toosi suhkrut juurde valades.

      "Täna või üldse?" Jutt hakkas kalduma libedale teemale ja Mardo tõmbus pingule.

      "Nii seda kui teist!"

      "Lähitulevikus kavatsen ma proovida sind voodisse tagasi meelitada!" Silmanurgast õnnestus teele saata kelmikas pilk. "Eks siis näe, mis edasi saab!"

      "Aga pikemas plaanis? Jääd sa linna?"

      Mardo teeskles kahevahelolekut.

      "Ma ei tea! Mõtlesin, et vaatan paar päeva ringi, enne kui otsustan!"

      "Töökohtadega on muidugi raske, aga paaril ehitusel, ma tean, võib musti otsi teha," kiirustas Küllike ütlema. "Edaspidi aga, kui hoolega otsida, leiad kindlasti midagi püsivat!"

      Püsiv töökoht oli viimane, mis momendil Mardo plaanidesse kuulus, kuid loomulikult ta naist sellest teavitama ei kiirustanud.

      "Põhimõtteliselt miks ka mitte!" venitas ta. "Linn nagu iga teinegi." Korraga tabas ta pettumusvirvendust Küllikese silmis ja mõistis, et oli teinud vea.

      "Ainult ühe suure plussiga!" püüdis ta kiiresti asja siluda. "Arva ära, mis või õigemini kes see pluss on?"

      Naise põsed lõid õhetama.

      "Meelitaja!"

      "Ei ole! Kui ma tõesti tahaksin sulle keelt kõrva ajada, kinnitaksin sulle, et armusin esimesest pilgust ja tõotaksin truudust surmani. Preagu aga ütlen ma ainult, et meeldid mulle, mul on sinuga hea ja küsin, kas ma tohiksin mõneks päevaks sinu juurde jääda?"

      Küllikese silmanurgas läigatas midagi kahtlaselt. Et seda varjata, tõusis ta kähku, pöördus pliidi poole ja hakkas kannuga askeldama.

      "Tohid küll!" kostis sealt hetke pärast summutatult.

      "Mis juhtus?"küsis Mardo murelikult, astus naise juurde ja pani talle käe ümber õlgade. "Ega ma sind millegagi ei solvanud?"

      "Ei, ei, vastupidi!" Küllike neelatas. "Lihtsalt… noh, ma just kartsingi, et sa hakkad mulle igasuguseid valesid rääkima, siis aga lased paari tunni pärast rahuliku südamega jalga. Sina aga ei püüagi mind moosida, nii hea on kuulda, et keegi räägib vahest ka lihtsalt õigust, ning nüüd ma tean, et sind võib usaldada!"

      6

      "Milline konspiratsioon!" naeris Kalle Kahro, kui Kadi ühel varjulisel põiktänaval ta autosse vupsas. "Ausõna, tunnen end praegu kui James Bond!"

      "Teil on hea naerda!" vangutas Kadi taunivalt pead. "Oleksite te kuulnud, millised epistlid ma sain, kõigepealt Thalia ja siis Tõnise enda käest! Vahepeal oli juba tunne, et mind kuulutatakse erakonna reeturiks ja lastakse kohapeal maha või vähemalt saadetakse rauduskäsi linnast välja."

      "Kohutav!" Mehe hääl oli tehtult tõsine, kuid silmades helkisid vallatud sädemed. "Lubage, et ma püüan teie kannatust veidikenegi heastada: tassike kohvi, mõned maitsvad suupisted…"

      "Hull!" kiljatas Kadi kohkunult, unustades hetkeks isegi omandatud väljapeetuse. "Kui mind peale eilset veel teiega kuskil söögikohas nähakse…"

      "Kuid me ei lähegi söögikohta. Mõtlesin esmajärjekorras teie ohutusele ja seepärast kutsungi teid hoopis piknikule, linnast väljas, mõnes varjulises kohas!" Ta viipas tagaistme poole, kus seisis spetsiifilise välimusega korv. "Palju teil aega on?"

      Kadi vajus mõttesse. Dorisele oli ta üle köögiukse hõiganud, et läheb jalutama, mille peale õhtusöögiga ametisolev majapidajanna ühmas vastu midagi umbmäärast. Tõnisel hakkab kell viis nõupidamine, tähendab, nad ei jõua poisiga kohale mingil juhul enne kella seitset.

      Muidugi, see piknik iseenesest, praktiliselt võhivõõra mehega, võimalik isegi, et potensiaalse vaenlasega, on hullumeelne idee. Kuid… kuid vahel peab inimene lihtsalt tegema midagi hullumeelset!

      "Võin ära olla kella viieni," sõnas ta vastust ootavale mehele, jättes endale mõistlikult ka väikese ajavaru.

      "Tore!" rõõmustas Kahro. "Siis on meil aega rohkem kui piisavalt! On teil mõni lemmikkoht, mida eelistaksite, või jätate valiku minu teha?"

      Kadi kehitas õlgu. Linna ümbrus oli talle ikka tundmatu maa, vähesed vabad hetked eelistas Tõnis veeta kodus või siis, kui aega rohkem käes, sõita kuhugile kaugemale, enamasti mere äärde.

      Kahro, vastupidi, tundus asjaga hästi kursis olevat. Vaevalt veerand tunni pärast pööras ta maanteelt kõrvale, vaevumärgatavale rajakesele võpsiku vahel ja peale mõneminutilist loksumist peatus varjulisel künkanõlval, mille all voolas isegi väike ojake.

      "Loodetavasti on siin piisavalt turvaline!" Mees avas Kadile galantselt autoukse. "Kui teie mees pole endale just helikopterit hankinud…" Vilunud liigutusega laotas ta murule suure ruudulise teki ja ulatas siis naisele kümmekond väljaprinditud paberilehte.

      "Siin see artikkel on! Lugege, mina teen siin senikaua kõik valmis!"

      Kadi lasi pilgul üle ridade libiseda. Ei, tõepoolest, siinkirjutatule pole vähimatki ette heita, tema eilset juttu moonutatud pole, kõik on aus ja objektiivne. Nojah, mõne asja oleks ta ise vast teisiti sõnastanud, aga see on juba norimine!

      Selleks ajaks, kui ta lõpetas, oli Kahro linale laotanud tikusuupisted ja väikese puuviljavaliku. Nähes, et naine on omadega ühel pool, küsis ta veidi kõhklevalt:

      "Peale kohvi on mul veel veini, ainult et mina kahjuks seda nautida ei saa, auto!" Ta tegi kahetseva grimassi. "Loodetavasti pole teil midagi selle vastu, kui pakun seltskonda ainult alkoholivaba õllega?"

      "Loomulikult

Скачать книгу