Minevikust olevikku - Jaan Mikweldt

Скачать книгу

>Sissejuhatus

      See lugu on väljamõeldis. Kõik võimalikud kokkulangevused isikute või nende tegude puhul on juhuslikud ning ei ole seotud reaalse eluga.

      Raamatus kirjeldatud sündmused pole kunagi tegelikult toimunud. Süžeeliinid on välja mõeldud, ees- ja perekonnanimede kokkulangevused juhuslikud.

      1

      Võõras mees seisis ikka veel seal.

      Kadi oli märganud teda juba umbes poolteist tundi tagasi, poodiminnes. Nende maja vastas üle tee oli park, mitte just kõige hoolitsetum maalapike suurte vahtrate, tammede, pärnade ja salguti istutatud hõbekuuskedega. Inimesi käis seal palju ja Kadi ei osanudki seletada, miks just see mees talle teiste hulgast silma hakkas. Välimuses polnud midagi erilist: kasvult üle keskmise, jõulise kehaehitusega, lühikeste tumedate juustega, silmi varjamas tumedad prillid. Võib-olla oli asi mehe käitumises – ehkki vaevalt mõnekümne meetri kaugusel oli platsike mitme vaba pingiga, eelistas ta seista suure tamme all, otse Kadi maja vastas. Ka kandis ta tumedat, eest tihedalt suletud nahktagi, vaatamata sellele, et ilm oli kesksuviselt soe.

      Nähtavasti oli naine liiga kauaks jõllitama jäänud. Võõra tumedad prillid pöördusid korraks tema poole ning järgmisel hetkel oli ta jämeda tammetüve taha kadunud.

      Veider tüüp! Kadi kehitas imestunult õlgu. Huvitav, mida ta siin niikaua passis? Tema – noh, tegelikult küll tema mehe, Tõnise maja on kahtlemata uhke, kuid tõele au andes arhitektuuriliselt mitte midagi erilist. Või ootas ta kedagi? Ainult miks ei võinud ta seda teha sealsamas lähedal asuval pingil?

      Enne ukse avamist heitis Kadi suure tamme poole veel ühe pilgu. Nojah, loomulikult polnud seal enam kedagi! Huvitav, kas…

      Korraga muutus ta valvsaks, mõtted saladuslikust võõrast kadusid peast kui pühitult. Esikusse astudes oli ta nina eksimatult tabanud värskeltkeedetud kohvi hõrgutava aroomi, ometigi ei tohtinuks praegu kodus olla kedagi peale tema. Majapidajanna Doris oli kiirustades lahkunud juba ennelõunal, selgitades, et kavatseb minna sõbratari sünnipäevale. Äkki tuli Tõnis varem koju? Kuid ei, Tõnis ei armasta kohvi, pealegi ei oleks ta välisust enda järel taas lukku pannud.

      Kõiki loogikareegleid järgides tuli kohvilõhn köögi poolt ning sinna Kadi nüüd siirduski. Uks oli paokile jäetud ning veidi kõhkleva liigutusega lükkas naine selle pärani.

      Köögis polnud mitte midagi hirmsat, vastupidi, seal avanev pilt oli pigem idülliline: kohvimasin tilkus, lauda kaunistasid kimp maikellukesi ja taldrik isuäratavalt kaloririkka väljanägemisega kookidega, laua taga istus aga heledas suveülikonnas unelmate prints, naeratus sama kiiskavvalge kui triiksärk. Kogu asja puhul oli vaid üksainuke miinus: see silmapaistva välimusega isik oli võõras mis võõras.

      "Ee…ee… ää-äh!" häälitses Kadi kõike muud kui vaimukalt. Imelikul kombel piisas aga sellest täiesti, et kutsumata külalise nägu särama lööks.

      "Tere päevast, proua Tombre!" hüppas ta püsti ja tegi kätt südamele surudes sügava kummarduse. "Mul on nii hea meel, et lõpuks ometi teiega kohtusin!"

      "J-jajah, see on tõesti väga tore!" suutis Kadi ka lõpuks artikuleeritud kõne kuuldavale tuua. Veider, pärast esimest ehmatust hakkas mehe nägu kuidagi tuttavana tunduma. Äkki ongi mingi seitsmenda põlve sugulane? Pärast seda, kui ta abiellus jõuka Tõnis Tombrega, on ta suguvõsas äärmiselt populaarseks muutunud.

      Kohvimasin lasi õhku pahvaka valget auru. Mees küünitas riiulilt kruuse võtma.

      "Kas joote mustalt või koorega?"

      "Mustalt!" kostis Kadi automaatselt, samas aga ajas end otsustavalt sirgu. Nüüd igatahes piisab! Kelle köögis nad lõppude lõpuks ikkagi on!

      "Vabandage, aga ma ei tunne teid!" sõnas ta rangelt. "Kuidas te üldse siia sisse saite?"

      "Aia pool oli üks aken nii ahvatlevalt paokil!" ei tehtud asjast mingit saladust. "Mõtlesin, et kasutan juhust ja astun korraks läbi."

      See oli juba nahhaalsuse piir ning nõnda Kadi ütleski.

      "Olen teiega täiesti nõus!" noogutas kutsumata külaline nukralt. "Kuid mis parata, nahhaalsus on minu töös hädavajalik. Olen nimelt ajakirjanik, Kalle Kahro Sõnumite juurest!"

      Täpselt! Niipea, kui mees oli oma nime öelnud, meenusid Kadile kohe fotod artiklite ja mõnikord koguni juhtkirja kõrval. Seepärast need sinisilmad ja veatu naeratus nii tuttavana tundusidki! Imelik, et ta meest kohe ära ei tundnud! Kuid noh, sellise ehmatuse peale…

      Päh! Ükstapuha! Isegi presidendil endal pole õigust tema aknast sisse ronida!

      "Hoidku küll, kuidas ma olen ajast maha jäänud!" lõi ta liialdatud hämmelduses kaht kätt kokku. "Uskusin siiamaani naiivselt, et inimesed, sealhulgas ka ajakirjanikud käivad ustest. Võib-olla olete märganud, need piklikumad augud seinte sees!"

      "Mina tahtsin ka uksest tulla!" kinnitas Kahro. "Ainult et mind ei lubatud! Nii ei jäänud mul midagi muud üle, et teilt intervjuud saada. Teate küll seda ütlust: aja uksest välja, tuleb aknast tagasi!"

      Kõnekäändu Kadi loomulikult teadis. Kuid sellest, et temaga oli tahetud intervjuud teha, kuulis ta praegu esimest korda. Jälle oli temast vaikides mööda mindud, suhtutud temasse kui iluasjakesse, kellel pole mõistust ega otsustusvõimet ollagi. Huvitav, kes see oli, kes Kahrole ära ütles? Mehe enda käest on piinlik küsida…

      Aga stopp! Selles jutus ei klapi miski!

      "Paari tunni eest läksin ma poodi, täiesti üksinda. Tagasi tulles olin samuti üksi, polnud kedagi, kes teie väärtuslikku isikut mingilgi moel ohustanud oleks! Kas polnuks lihtsam mulle juurde astuda ning oma asi ära rääkida, kui et hakata võõrasse majja sisse tungima!"

      "Kahtlemata!" nõustus Kalle Kahro muretu kergusega. "Ühtlasi oleksid ka väga suured šansid läbi kukkuda! Vaadake, ma ju teadsin, et te minuga vestelda ei taha. Tänaval olnuks teil väga lihtne minust lahti saada. Oleksite hüüdnud, et teid tülitatakse, palunud möödujailt abi. Uskuge mind, teiesugune noore kena naise abipalve muudab kõik kuuldekauguses olevad mehed ehtsateks rüütliteks! Minu käsi aga oleks väga halvasti käinud. Majas aga töötas minu kasuks esiteks üllatusmoment, te olite liiga jahmunud, et mind kohe esimese asjana välja visata, hiljem on seda psüühiliselt juba hulga raskem teha. Teiseks ma loodan, et hindate veidike ka minu pingutusi, sest koogikarp käes ja lilled hambus ei ole sugugi mugav võõra maja aknast sisse ronida!"

      Kadi kujutas seda pilti endale vaimusilmas selgesti ette. Suunurk värahtas reetlikult.

      "Ma imestan, et politsei teid selliste töömeetodite puhul veel kinni võtnud pole!" üritas ta siiski ranget nägu teha. "Mis siis, kui Tõnis… minu mees oleks koju jõudnud enne mind?"

      "Ärge mind alahinnake, proua Tombre, ma ei jäta kunagi eeltööd tegemata! Tean väga hästi, et teie abikaasa on praegu erakonna juhatuse nõupidamisel, mis võib kesta kuni hilise õhtuni… Jooge ometi kohvi, see hakkab juba jahtuma! Ning maitske kooke, usaldan teile saladuskatte all, et need on me peatoimetaja lemmikud!"

      Kohv lõhnas oivaliselt ning seepärast polnud Kadit vaja kaua keelitada. Silmi vidutades uuris ta üle tassiserva vastasistujat.

      Mees oli natuke liiga ennast täis. Aga intervjuu ta annab, kasvõi kiusu pärast, protestiks selle vastu, et asju aetakse tema selja taga, talle midagi ütlemata!

      Kalle Kahro tundus ta mõtteid lugevat.

      "Hakkame ehk peale," tegi ta ettepaneku. "Ei taha teie aega liiga kaua raisata ning ka minul endal on täna veel hulk asju korda ajada."

      Puhtpedagoogilistel eesmärkidel tegi Kadi veel mõne sekundi jooksul nägu, et mõtleb asja üle järele, siis aga noogutas.

      "Olgu! Sündigu teie tahtmine! Teil on õigus: ma olen liiga hea inimene, et välja ajada kedagi, kes on keetnud mulle nii maitsva kohvi!"

      Kahro nägu lõi särama.

      "Kohvi ma võtsin tegelikult teie kapist!" kuulutas ta. "Nüüd on mul teie lubadus käes, nüüd võib selle juba üles tunnistada!"

      "Oletan, et tahate kuulda, mida ma arvan oma abikaasa erakonna Eesti Eest poliitilisest platvormist ja kas ma pean antud valimislubadusi reaalseteks?" küsis naine, kui Kahro juba diktofoni kohale seadma hakkas. Tema imestuseks raputas mees pead.

      "Ei,

Скачать книгу