Minevikust olevikku - Jaan Mikweldt

Скачать книгу

Inga valas joogi tassidesse, küünitas suhkrutoosi võtma ja märkas siis Kalle Kahro nimekaarti, mis eilses segaduses oli jäänud vedelema sinnasamasse kapiservale.

      "I-issand!" kiljatas ta sellise koloratuuriga, et Kadi arvas juba sõbrannat nägevat ämblikku või hiirt. "Kust sa said?!"

      "M-mille?"

      "Selle!" Nimekaart ilmus koos vahepeal lisandunud kohviplekiga ta silma alla.

      "Omaniku käest!" Kadi kehitas mõnevõrra hämmeldunult õlgu. "Mis siis?"

      "Kuidas – mis siis?" Inga oli isegi kohvi unustanud. "Sa tunned Kalle Kahrot?"

      "Ta võttis minult eile intervjuu," ei hakanud Kadi midagi varjama."Aga miks sa nii närvi lähed?"

      "Issake, sa veel küsid! Mu eluunistus on temaga tuttavaks saada! Ta on ju nii vaimustav mees!"

      Kadi keeras pea viltu ja mõtles hetke asja üle järele.

      "Ta näeb tõepoolest hea välja!" soostus ta siis.

      "Milline kuivik sa oled! Näeb hea välja! Ta on jumalik, ju-ma-lik, saad sa aru! Ja tead sa, kui suur tal on?"

      "Misasi… Ah see! Ei tea! Kui ta end eile esitles, siis füüsilistest parameetritest juttu ei olnud. Aga oota! Ma sain aru, et sa teda ei tunne, kustkohast sina siis neid mõõtmeid tead?"

      Inga susises nördinult.

      "No kuule! Seda teavad ju siin linnas kõik!"

      "Jälle üks kahetsusväärne lünk minu hariduses!" nentis Kadi lausa vihastamapaneva ükskõiksusega. "Räägi parem, kas sa selle seeliku oled valmis saanud, mida sa õmblema hakkasid?"

      "Mis pagana seelik?!" rehmas sõbranna käega kui tüütut kärbest eemale ajades. "Kas te veel kokku saate?"

      Kadi mõistis, et Kalle Kahro teemast tal pääsu pole ja ohkas alistunult.

      "Ei, Tõnis ei taha, et ma kellegagi Sõnumite juurest suhtlen."

      "Jah, muidugi, kuidas ma võisin selle unustada!" laksas Inga endale vastu laupa. "Issake, miks ei võiks ta hoopis Uudistes töötada! Tõnis korraldaks vastuvõtu, ta tuleks kohale, sa saaksid meid tutvustada… Stopp! Sa ütlesid, et ta võttis sinult intervjuu! Kuidas, kui Tõnis vastu oli?"

      "Ronis omaalgatuslikult aknast sisse!" Kadi muigas eilset meenutades. Tõesti, see lugu oli liig hea, et seda vaid enese teada jätta või siis jutustada nii tänamatule auditooriumile kui Tõnis ja Thalia. Sõbrannast on ikka vahetevahel kasu ka!

      Inga ei petnud ta ootusi, oli tänuväärne kuulaja: kus vaja, vaikis, kus vaja, kommenteeris, ja isegi naeris õigetes kohtades.

      "Sel mehel on stiili!" venitas ta tunnustavalt, kui Kadi lõpetanud oli. "Muide, see ootamatu ilmumine on ta lemmiktrikk, see töötab alati! Mäletad, kui siin käis see lauljanna… mis ta nimi nüüd oligi… ah, tead küll!"

      "Ei tea!" tunnistas Kadi ausalt.

      "Olgu, pole tähtis! Noh, ühesõnaga Kahro läks tema juurde ka sedasi salaja sisse, aga ei piirdunud sugugi ainult köögiga! Ta läks lauljanna hotellituppa…"

      "Nojah, kui lauljanna oli hotellis, siis tal ju kööki ei olnudki!"

      Võinuksid pilgud tappa, olnuks Kadi elu tõelises hädaohus. Teda ei peetud isegi vastuse vääriliseks.

      "…läks hotellituppa, võttis ennast ihualasti ja heitis voodisse teda ootama, kõrval jahutusnõus šampanja ja padjal üksik punane roos. Mu jumal, ma võiksin selle nimel surra!"

      "Ära sure! Mul šampanjat on, panen kohe külma ja roos…"

      Nüüd Inga kannatus katkes.

      "Lõpeta irvitamine! Ausõna, sinus ei ole kübetki romantikat, varsti oled samasugune krõbisev kuivik nagu su Tõniski! Sul pole vist ühteainustki romantilist seiklust olnud, panid vanamehele käpa peale ja sellest piisas!"

      "Tasa! Doris on majas!" hoiatas Kadi, demonstreerides, et midagi konspiratsiooni vallas ta Thalialt siiski õppinud on. "Võib-olla ma olengi kuivik, kuid õhata nagu eelpuberteediealine plikake šampa ja rooside järele ning arutada riista pikkust mehel, kellega sa isegi tuttav pole, ei ole mitte romantiline, vaid sulaselge rumalus!" Hingeõhk lõppes otsa, ta pidi pausi tegema. Telefon kasutas ruttu juhust ja helises.

      "Tere, proua Kadi!" Seksikas mehehääl oli kummaliselt tuttav. "Küsin kõigepealt, kas olete momendil üksi? Saate vabalt rääkida?"

      "E-ei!" venitas Kadi kõhklevalt. Rääkija ühteaegu võlus ja erutas teda, ainult kes pagan ta ikkagi oli?

      "Ega teil eile minu pärast suuri pahandusi ei tulnud?"

      Kalle Kahro!

      "Ei… see tähendab mõnevõrra!" kinnitas Kadi nüüd juba hoopis agaramalt.

      "Mul on kahju!" Tundus, et see pole ainult sõnakõlks.

      "Pole hullu!"

      "Tahtsin öelda, et artikkel on mul nüüd valmis ja ma sooviksin seda teile näidata. Teil meiliaadress on?"

      "Arvuti.." Pilk Ingale manitses ettevaatusele. "Mu abikaasal on läptop."

      "Selge! Paneksin ta posti, aga ma tahaksin juba täna asjaga ühele poole saada. Äkki kohtume kuskil neutraalsel pinnal?"

      Kadi kõhkles. Kui Kahro intervjuud juba talle lugeda pakub, tähendab, et sellega peaks kõik põhimõtteliselt korras olema. Öelda, et ta ei pea ülelugemist vajalikuks, et ta usaldab meest? Kuid samal ajal tahaks teda näha, ei tea isegi, miks!

      "Hästi, see sobib! Me arutame seda abikaasaga ja helistame siis tagasi."

      "Selge!" sõnas Kahro rahulolevalt. "Jään teie kõnet ootama! Kuulmiseni!"

      "Kes see oli?" nõudis Inga kohe, kui ta oli toru hargile pannud, endal silmad põnevusest hiilgamas.

      "Pakutakse soodsalt arvutit müüa!" vastas Kadi ja näitamaks, kui tüütu selline kõne talle oli, haigutas suure suuga.

      5

      Kell kuue paiku hommikul läks Mardol uni ära.

      Naine ta kõrval alles magas, käsivars päikese eest silmadele varjuks. Tekk oli poolenisti maha libisenud, paljastades hädasti raseerimist vajava kaenlaaluse ja juba närtsima hakkavad rinnad.

      Eile õhtul baaris oli tal vedanud peaaegu kohe. Naine, kelle kõrvale ta end otsekui juhuslikult istuma sättis, võttis kergesti vedu, jutt klappis, peale paari-kolme tantsu ja samapaljusid napse oli ta meelsasti nõus jätkama üritust enda pool.

      Või mis üritusest seal enam juttu olla saigi! Niipea, kui uks nende taga kinni langes, haaras naine tema järele, surus oma suu tema huultele niisuguse hooga, et hambad oleksid äärepealt vastamisi laksatanud, ise samal ajal vaba käega riideid seljast rebides. Mardo tajus oma keha ägedat vastureageeringut ning pidi end kõvasti vaos hoidma, et mitte võtta naist enne, kui nad magamistuppa jõudnud olid.

      Naine polnud enam esimeses nooruses ega ka mitte mingi kaunitar, kuid seda, mida teha, teadis ta väga hästi. Nii juhtuski ime: Mardo unustas enesekontrolli, unustas ka kõik muu enda ümber ja lihtsalt nautis ürgseima tungi rahuldamist. Ka naine tundis nähtavasti sama ning nii uinusidki nad alles siis, kui päike juba kõrgel taevas.

      Praegu peaks õigupoolest jalad alla võtma ja minema luuretööd jätkama. Ent kuidas seletaks ta oma varast lahkumist naisele – vist oli ta nimi ikka Küllike? Muidugi võiks lahkuda ka ilma mingisuguste seletusteta, kuid sellisel juhul muutuks pinna säilitamine juba problemaatiliseks – ja probleeme on tal selletagi piisavalt. Niisiis tuli kinni pidada eile õhtul baaris esitatud legendist, mille kohaselt on ta hiljuti läbi elanud nii lahkumineku kalgisüdamelise ja mõistmatu naisega kui ka koondamise töökohalt, kõigile käega löönud ja siirdunud otsima uut elu, kaasas ainult väike spordikott mõne isikliku asja ja riidehilbuga. Paistis, et lugu läks Küllikesele peale, naine oli kiresööstude vaheajal rääkinud midagi abistavast käest ja ühisest tulevikust. Nagu öeldakse – metštat ne vredno ja kui naisel on tõesti nii kaugeleulatuvad plaanid, peaks pinnaga olema hea tükk aega muretu.

      Vajadus

Скачать книгу