LITMIR.BIZ

Скачать книгу

vara tööle minema, jääksime ööseks."

      "Mängiksime õnnelikku rikast perekonda!" lõpetas Mardo lause. Ta ei pilganud, kuid ometi oli ta hääles midagi, millest naise põsed punaselapiliseks lahvatasid.

      "Ja siis! Ma ei tee kellelegi sellega kurja! Mis selles halba on, kui ma vahel veidike unistan, kujutlen, et ka minu elu on elamisväärne! Sellist maja ei saa ma ilmaski, las siis olla vähemalt mu unistused!"

      Mees raputas aeglaselt pead.

      "Sa said minust valesti aru, ma ei tahagi sinult su unistusi võtta, veel vähem sind kuidagi solvata! Kuid see ei ole minu jaoks, mina pole unistaja, vaid pigem tegudeinimene, ma ei suudaks sisse elada ja rikuksin kardetavasti ka sinu õhtu! Aga aitäh, et sa mulle oma unistustes osa pakkusid!"

      Küllike pööras talle selja ja asus õuekraani all käsi loputama.

      "Hakkame parem minema," sõnas ta mõnevõrra summutatult. "Ole hea, pane palun uksed lukku!"

      "Kohe!"

      Mees kiirustas ta soovi täitma, pärast aga unustas võtme otsekui kogemata oma taskusse.

*

      "Kas ma sain eile õhtul õigesti aru, mida sa ütlesid? Et just sina olevat kutsunud siia selle… selle… marutõbise hobuse unenäo?!" Tõnis põrnitses naist üle spagetitaldriku sellisel ilmel, et Kadil tekkis kindel veendumus: mees ei tulnud koju niivõrd lõunat sööma kui epistlit lugema.

      "Täpselt nii!" vastas ta veidi trotslikultki. "Kohtusime turul ja ma palusin ta arbuusi sööma. Vaatamata sellele, et ta juuksevärv sulle nähtavasti ei meeldi, on ta väga mõistlik ja eluterve maailmavaatega noor daam!"

      Tõnis korsatas kui ülalmainitud hobune.

      "Noor daam! Ükski normaalne inimene ei tee oma peaga nõnda ja sina räägid veel mõistlikust maailmavaatest! Ma olen sulle piisavalt rääkinud, et kui tahan valimistel edu saavutada, peab meil olema kõik ideaalne! Mina ja Thalia näeme vaeva, et luua mulle korraliku inimese, armastava pereisa imidž, kuid sina! Hea küll, Thorist võib veel kuidagi aru saada, raske vanus ja muu selline, aga sina! Sina peaksid kujutama hoolitsevat pereema, oma mehe mõttekaaslast ja abilist, kuid selle asemel käitud sa nagu mingi puberteetik!"

      "Pereema, ütled sa!" Kadi lükkas taldriku hooga kõrvale. "See, et meil lapsi pole, ei seisa igatahes mitte minu taga! Varsti unustan ma äragi, mis tunne on abielunaine olla!"

      "Ära hiili teemast kõrvale! Me ei räägi praegu pereplaneerimisest, vaid sinust! Mul on pingeline aeg, energia läheb ühe asja peale…"

      "Kas ka seksuaalenergia?" torkas Kadi.

      Tõnis virutas lapiti käega vastu lauda, nii et nõud hüppasid.

      "Vait!"

      Naise silmad läksid solvunult suureks.

      "Kas sa sedasi loodki oma korraliku pereisa imidžit?" küsis ta vaikselt.

      "Vabanda, läksin ägedaks!" Toonist võis aru saada, et see oli pigem formaalsus. "Mulle teeb väga haiget, kui mu lähedased inimesed mulle kaikaid kodarasse loobivad! Thori jaoks ma kehtestasin reeglid, kuidas käituda ja milliste inimestega läbi käia ning ka sina peaksid nende täitmise eest hea seisma! Sa ju tead, et poisil olid pahandused ja…"

      "Sellepärast tulekski täpsemalt uurida, kes ta sõbrad on, aga mitte neid lihtsalt niisama eemale peletada! Ma rääkisin tüdrukuga sel teemal, ta on narkootikumide äge vastane…"

      "Hea küll, hea küll!" lõi Tõnis tülpinult käega. "Olgu ta tore ja mõstlik ja mis tahes, aga välimus! Sellise peaga…"

      "Sa tahad oma poja sõpru valida välimuse järgi?!"

      "Välimus annab inimesest esmamulje! Mida ütleksid valijad, nähes mu poega jalutamas sellise tüübi kõrval?!"

      Nüüd Kadi kihvatas.

      "Aga mida ütleksid su valijad, kui saaksid teada, et igati vastuvõetava välimusega Egle tarvitab narkotsi?" nähvas ta.

      Sellist reaktsiooni ei osanud naine uneski aimata. Üheainsa hetkega oli Tõnis laua tagant väljas ning kõrgus suure ja ähvardavana tema kohal.

      "Mida sa seletad!" peaaegu et möirgas ta. "Tahaksin teada, kust sa sellised lollused võtad? Kas Egle lobises midagi?"

      "Ära karju…" alustas Kadi, kuid mees haaras kui tangidega ta käsivartest ning sõna otseses mõttes rebis ta laua tagant välja.

      "Vasta, kui sult küsitakse!"

      Nüüd naisele piisas. Järsu rapsakuga vabastas ta oma käed, tegi kannapöörde ja tormas välja. Minema siit!

      Ta peatus alles siis, kui maja vastast asuvast pargist läbitud tublisti üle poole. Kuhu ta õieti sedasi tormab? Õnn veel, et ta pole kodukitlis, vaid teksade ja T-särgiga, mida võib ka läbi häda tervisesportlase riietuseks lugeda. Nüüd teeb ta näo, et kõik on kõige paremas korras, jalutab veel veidike ning läheb siis tagasi, et konflikt Tõnisega rahulikult, arukate inimeste kombel ära klaarida.

      See ilus plaan õnnestus täide viia vaid osaliselt. Ta oli jõudnud kõndida mööda kastanialleed pargi teise serva ja pöörduda suurele ringteele, kui järsku kerkis ootamatult, otsekui maa alt, ta teele keegi mees.

      "Tere, proua Tombre!" sõnas ilmutis viisakalt. "Vabandage, et ma teid sedasi tülitan, kuid ma tahtsin nii väga kinkida teile mõne roosi!"

      Automaatselt võttis Kadi vastu talle ulatatud kimbu mõnevõrra sagriseid põõsasroose. Oleks ta olnud tähelepanelik vaatleja, meenunuks talle kindlasti siinsamas lähedal asuv maja, mida ümbritsevad lopsakad, pooleldi metsistunud roosipõõsad olid end osaliselt aialippide vahelt välja surunud. Kuid Kadi polnud eriti tähelepanelik, seepärast tegi ta vaid suured silmad ja küsis jahmunult:

      "Roosid? Miks mulle?"

      "Kuidas miks?" Mees naeratas. "Kaunitele naistele ju kingitakse lilli ning teie olete üks kaunimaid!"

      "Meelitate ka veel!" pahandas Kadi. Ta püüdis olla sobivalt reserveeritud, kuid heameel selle ootamatu tähelpanuavalduse üle kiskus suunurgad vägisi muigele. Pea tahtmatu koketsusega veidi viltu kallutanud, uuris ta kinkijat. Huvitav, neid lühikesi tumedaid juukseid ja tahtejõulist lõuga oli ta varem juba kusagil näinud.

      "Olete te ajakirjanik?" üritas ta. Mees rapuras pead ja samas, laskmaks mööda lapsevankriga naisterahvast, astus sammu tagasi. See liigutus avanuks Kadi mälus kui väikse luugi.

      "Te olete ajakirjanik!" kinnitas ta nüüd veendunult. "Ma mäletan nüüd, et olen teid varemgi siin pargis näinud, olite täpselt meie maja vastas, tahtsite nähtavasti enne kontaktide loomist üldmuljet saada või mida iganes!"

      "Hästi, teie võit!" laiutas mees käsi. "Pean häbiga tunnistama, et olin tõepoolest ettevaatamatu ja jäin teile vahele! Kas mul nüüd ajakirjanikuna esinedes on veel mingit lootust?"

      "Kahjuks mitte," raputas Kadi pead. "Seda aga sugugi mitte sellepärast, et mulle vahele jäite, vaid et intervjuu suhtes peab enne kokku leppima Thaliaga… preili Tombrega. Mul on juba olnud pahandusi ja ilma tema nõusolekuta ma ühegi ajakirjanikuga suhtlema ei hakka. Ma ei tea isegi, mis väljaannet te esindate!"

      "Ei mingeid intervjuusid ega väljaandeid!" raputas mees kiiresti pead. "Kuidas oleks järgmiseks näiteks korstnapühkijaga, kes tahaks hirmsasti teie maja korstent puhastada, aga kardab peremehe käest küsida?"

      "Oi, see sobiks tunduvalt paremini!" naeris Kadi ja märkas siis korraga mehe silmi. Üle selja sööstis tulikuum jutt, õhetama lüües pööras ta pilgu kõrvale. Võib-olla räägib tundmatu õigust, ta ei ole tõepoolest ajakirjanik, vaid huvitub tõesti vaid temast endast. Muidugi, tema, Kadi, on abielunaine, ta ei kavatsegi hakata truudust murdma, aga meeldiv on see ikkagi!

      "Kadi!"

      See hääl sundis naist võpatades ümber pöörama. Pargitee teisest otsast lähenes pikal sammul Tõnis.

      No nii! Muidugi, avalikku skandaali tal karta pole, pigem hammustaks mees endal keele suust, kui teiste ees talle midagi laitvat ütleks, aga ikkagi… Kadi ohkas südamest.

      "Kui

Скачать книгу