Minevikust olevikku - Jaan Mikweldt

Скачать книгу

Ei ütle! Lähme nüüd kohe koju, küll siis näed, kui ta kohale jõuab!"

      Selge! Ei mingeid külalisi, potensiaalsel peaministril ei sobinud lihtsalt oma prouale käratada, et ta kohe koju kasiks!

      "Eks lähme siis!" sõnas Kadi, aga vist liialt alistuval toonil, sest silmanurgast heideti talle hoiatav kõõrpilk. Samas aga säras Tõnis kohe taas.

      "Loodetavasti vabandate mind, mu härra!" sõnas ta nüüd Kadi vestluskaaslasele. "Mul on väga kahju te jutuajamist katkestada, aga…"

      Korraga ta vakatas. Naine nägi jahmatusega, kuidas ta põskedest kadus viimne kui veretilk, sinna tekkis hirm… ei, lausa paanika.

      "Ei!" kähistas Tõnis. "Ei!"

      "Jah!" ütles Kadiga kõnelenud noormees vaikselt ja väga selgelt. Ka tema oli kahvatu. Käsi libises taskusse ning hetkeks tundus Kadile, et näeb seal püstoli piirjooni.

      Samas kostis heledat kilkamist ja otse nende kõrval jooksis põõsastest välja kolm põngerjat.

      "Ruttu!" kähistas Tõnis Kadile kõrva. Paari kiire sammuga õnnestus tal jätta lapsed enda ja võõra vahele.

      Naine oli nii vapustatud, et ei suutnud paigastki liikuda. Põgeneda? Püüda võõrast takistada? Ja issand, kui too tõepoolest tulistada kavatseb, siis lapsed ju… Nüüd alles pääses keha otsekui kammitsaist, ta hüppas võõrale ette.

      Kes teab, kuidas see kõik võinuks lõppeda, kuid just siis pöördus kõrvalteelt siiapoole arvukas noortekamp. Tõnis haaras Kadil särgisabast, nii et riie ragises.

      "Ütlesin – kohe!" röögatas ta. Mõned poisid pöördusid huvitava etenduse ootuses nende poole, kostis paar kommentaari. Tõnis oli nüüd pihku kahmanud naise randme ja praktiliselt lohistas teda enese järel.

      Kadi ei mäletanud, mis moel nad üldse läbi pargi majja jõudsid ja kuhu oli jäänud see tundmatu. Tõnis virutas välisukse nende tagant hooga kinni, keeras lukule kaks ringi peale, toetus seljaga vastu seina ja lõõtsutas avali suuga.

      "Mis juhtus? Kes see oli?" nõudis Kadi. Ka tema hingeldas. "Seleta mulle ükskord ometi, mis siin toimub!"

      "See…" ägas Tõnis, kuid vakatas samas. Ta pilk libises naise kätele, silmad tumenesid raevust.

      Alles nüüd märkas Kadi, et hoiab kingitud roosikimpu ikka veel käes.

      10

      "See juhtus umbes kümnekonna aasta eest," alustas Tõnis. Nad olid hinge tõmmanud, rahunenud ning istusid nüüd kõrvuti diivanil, mehel käes brändiklaas, naisel kruus aurava piparmünditeega.

      "Minu juures töötas siis majapidajannana üks Kaia-nimeline naine. Muidu oli ta tubli, aga kippus juba siis liiga palju napsu võtma. Mõni päev ei jõudnud ta üldse kohale ja siis käis tema eest ta tütar Aigi."

      Kadile meenus turul nähtud naine. Hetkeks tahtis ta juba mehele seda kohtumist mainida, kuid mõtles siiski ümber.

      "Aigi oli midagi kuusteist-seitseteist ja välimuselt üsna kenake. Mina muidugi nende asjadega täpselt kursis ei olnud, kuid poisse tiirles ta ümber kui kärbseid. Kõige tihedamini paistis ta aga läbi käivat sellega, kellega sa… kes täna…"

      "Kes täna pargis oli," aitas Kadi jutustaja taas järje peale.

      "Nojah! Mõnikord, kui tüdruk õhtul kauemaks koristama jäi, tuli ta talle vastu ja üleüldse nägin neid sageli koos. Muide, ta nimi on Kaldvee, Mardo Kaldvee."

      Kadi jättis selle nime omale meelde.

      "Tol õhtul, kui kõik juhtus, pidi Aigi jälle ema asendama. Ta oli silmnähtavalt tujust ära, küsisin, mis juhtunud on. Alguses ei tahtnud ta hästi rääkida, siis aga ütles, et olla Mardoga tülli läinud, too olla talle kellegi teise pärast hirmus armukade ja lubanud kätte maksta. Ma ei võtnud seda juttu eriti tõsiselt – tead küll, pubekate probleemid ja nii edasi – ning see piinab mind siiamaani!"

      Ta võttis suure lonksu brändit. Kadi ootas vaikides.

      "Aigil oli sel päeval palju tegemist, kell oli juba üsna palju, kui ta ära läks. Pakkusin end saatjaks, aga ta ütles ära. Oleksin pidanud rohkem peale käima või veel parem, lihtsalt kaasa minema ja kõik, aga olin tol õhtul väga väsinud."

      Jälle brändilonks.

      "Vaevalt viis minutit pärast Aigi lahkumist tuli Kaldvee ja küsis ta järele. Ta oli üsna ärritatud, kuid nagu ma juba ütlesin, ei võtnud ma juttu nende tülist tõsiselt, olin koguni õnnelik, et tüdruk ei pea nüüd üksi minema. Juhatasin suuna kätte, käskisin kiirustada – ja oligi kõik. Järgmisel päeval leiti Aigi tapetuna."

      "Jah, aga mis puutud siia sina?" tegi Kadi nüüd esmakordselt suu lahti. "Sina ju seda tüdrukut ei tapnud, miks ta peaks sind vihkama!"

      "Kas sa siis aru ei saa, ma ju rääkisin politseile kõigest, mida teadsin. Laip oli jäetud mingisse räpasesse tagahoovi, kõik viitas sellele, et tapjaks võis olla mingi suvaline narkar või pätt, kuid minu jutt juhatas politsei tema jälile. Ta muidugi eitas kõike, kuid tema riietelt leiti tüdruku verd, siis olid vist veel mingid sõrmejäljed – noh, ja kohus mõistis ta süüdi. Tema aga lubas mulle mu tunnistuste eest kätte maksta. Kohtus, kui otsus oli juba välja kuulutatud ja teda hakati ära viima, hüüdis ta, et otsib mu üles. Pidasin seda lihtalt ärplemiseks, aga kui teda täna sinuga nägin…" Ta raputas ägedalt pead. "Mida ta küll ometi sinust tahtis?"

      "Ta ei ähvardanud mind, ei öelnud mitte kui üht halba sõna!" kinnitas Kadi ägedalt. "Lobises lihtsalt niisama, ma arvasin, et ta on ajakirjanik!"

      "Uuris ta minu kohta?" muutus Tõnis valvsaks.

      "Ei-ei, me jõudsime rääkida ainult paar sõna! Ta andis lilled, ma küsisin, kas ta on ajakirjanik, ta ütles, et ei ole ja siis tulidki juba sina!"

      "Kindlasti kavatses ta minu kohta midagi välja uurida, et mis harjumused mul on või mis teed mööda ma koju tulen. Sa poleks pidanud temaga üldse rääkima hakkama, kohe ära jooksma või inimesi appi kutsuma!"

      "Ma ei teadnud ju, kes ta on! Kujuta ette, kui ta olekski ajakirjanik olnud ja homses lehes ilmunuks artikkel "Kadi Tombre põgeneb karjudes pressi eest"."

      "Praegu pole aeg naljategemiseks!" pahandas Tõnis, kuid hulga leebemalt kui varem. "Arvesta, et alati peab olema ettevaatlik!"

      "Helistad nüüd politseisse, jah?" See oli pigem konstateering kui küsimus ja seepärast imestas Kadi väga, kui mees ägedalt pead raputas.

      "Mitte mingil juhul!"

      "Kuid miks siis? Ta ähvardas sind! Su elu võib ohus olla!"

      "Kuidas sa ometi ei mõista! Politsei sekkumine tõmbab minule ebasobivat tähelepanu! See vana asi kaevatakse taas üles…"

      "Mis siis? Sa tegid ju kõik õigesti!"

      "Mitte päris, ma ju rääkisin sulle! Oleksin pidanud tüdrukut saatma minema! Kuigi ma ametlikult süüdi pole, maksis mu mugavus ikkagi ta elu! Kujutad, kuidas mu poliitilised vastased seda serveerida võivad?"

      Kadi hüppas püsti, nii et teetass oleks äärepealt vaibale kukkunud.

      "Sa oled hulluks läinud! Lased ennast pigem tappa, peaasi, et väliselt kõik laitmatu oleks! On need neetud valimistulemused sulle tõesti siis tähtsamad, kui mina või su lapsed?"

      "Oota nüüd! Rahune!" Tõnise hääl oli erakordselt leebe. "Sa ei lasknud mul lõpetada! Ma ei pöördu politseisse, vaid turvafirmasse! Diskreetsus on tagatud ja abi on sama, kui isegi mitte kvaliteetsem!"

      "Nad ei saa teda isegi vangi panna! Aga politsei…"

      "Politsei samuti mitte!" Tõnise kulmude vahele tekkis tüdinud kortsuke. "Mind paneb lausa imestama, kui naiivne sa olla võid! Loed ju lehtedest, et isegi kurjategijaid ei panda alati vangi, tema pole veel midagi teinud, ma isegi ei mäleta, kas ta täna mõne sõna ütles või ei! Mille eest sa tahad lasta teda vangi panna?"

      Kadi vaikis löödult.

      "See, mida me vajame, on ööpäevane valve!"

Скачать книгу