ТОП просматриваемых книг сайта:
Eluaegne. Mart Kadastik
Читать онлайн.Название Eluaegne
Год выпуска 0
isbn 9789985335376
Автор произведения Mart Kadastik
Жанр Современные любовные романы
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„Ma ei tea sellest linnast midagi, kuidas ma siis saan oma sattumist siia usutavalt põhjendada?”
„See on teie teine ülesanne: lokaliseerumine,” jätkas Nikolai Nikolajevitš. „Annan teile päeva aega. Jalutage, vaadake ringi ja tehke kindlaks midagi sellist, mis võiks anda teile põhjuse siin linnas viibida. Saite aru, Kaspar Jaanovitš?”
„Kas kordusõppuste legend on siis täiesti keelatud?” päris Kaspar. „See oleks väga loogiline.”
„Jumal hoidku – see ei ole legend, mida naabritele rääkida! Te ju ei viibi väeosa territooriumil, vaid erakorteris. Kas see on loogiline?”
„Siis spordivõistlused,” pakkus Kaspar käigupealt.
„…mis kestavad kolm kuud?” muigas Nikolai Nikolajevitš. „Siin linnas ei ole ainsatki spordihalli ega ujumisbasseini.”
„Aga kui ma kohtan naabrit nüüd kohe, kui uksest välja lähen, mida ma ütlen?”
„Olge lihtsalt vait,” soovitas major.
„Selge,” leppis Kaspar.
„Kas küsimusi on?” küsis Nikolai Nikolajevitš ja vastas ise: „Ei ole. Järelikult lähen ma tagasi staapi.”
„Kus see asub?” päris Kaspar.
Major vangutas pead ja tegi minekut.
Kui Kaspar oli mitu tundi võõras linnas kõmpinud, leidis ta linnaservast hiiglasliku haiglakompleksi ja koos sellega veenva legendi – ta oli äsja lõpetanud arstiteaduskonna ja tulnud siinsesse haiglasse täienduskursustele. Mingi üleliiduline kursus. Legend mõranenuks vaid juhul, kui naaber juhtumisi ise töötanuks haiglas. Aga naabri pärast polnud vaja ülearu muretseda, sest pimedad aknad õhtul ja vaikus hommikul tekitasid Kasparis kahtluse, kas teisel pool trepikoda keegi üldse elab.
Õppeaine avanes koos raske kotiga, millega Nikolai Nikolajevitš ülejärgmisel hommikul välja ilmus. Kotis oli raadiosaatja.
„Kaspar Jaanovitš, siin meie kallike on, mitte kõige uuem mudel, aga siiski piisavalt töökindel,” esitles Nikolai Nikolajevitš kaitsevärvi metallikolakat.
„Füüsika oli mu kõige nõrgem aine koolis,” sõnas Kaspar kohkunult.
„Füüsikaga ei ole siin tegemist. Me ei hakka ometi raadiolaineid uurima. Te olete sõnumisaatja ja sõnumitooja.”
Sõnumitoojatel on alati kehvasti läinud, meenus Kasparile.
„Te olete radist!” teatas Nikolai Nikolajevitš tähtsalt.
„Radist?” peaaegu karjatas Kaspar.
„Jah, radist.”
„Aga kui see… raadiosaatja katki läheb, mina teda parandada ei oska. Ma olen filoloog, mitte tehnikainimene.”
„Teame, teame,” rahustas Nikolai Nikolajevitš. „Te ei olegi sideväeosas.”
„Kus ma siis olen?”
„Kaspar Jaanovitš, teil on suus hinnaline keel – prantsuse keel.”
„Ma mõistan, et ma olen siin prantsuse keele pärast. Aga mulle öeldi, et ma võiksin olla näiteks tõlk. Või tõlkida teatud materjale. Nüüd äkitselt – radist!”
„Radist on ka tõlk, kes vahendab informatsiooni inimeste vahel,” selgitas major Langavoi. „Võtab vastu ja annab edasi.”
„Nojah, aga see informatsioon on keeles, mida mina ei mõista.”
„Omandate. Vaja on vaid normaalset kõrvakuulmist ja nõtket rannet, natuke keskendumisvõimet, koordinatsiooni ja rütmitaju.”
„Ma ei oska korralikult isegi valssi tantsida,” kurtis Kaspar.
„Kahe kuu pärast kuulete kõiki helisid morsena, valssi ka. Piip-piip-piip, piip-piip-piip,” muigas Nikolai Nikolajevitš. „Muidugi, tekst on šifreeritud ja teie vahendate üksnes numbreid, aga nende numbrite taga on sõnumid, millest võib sõjaolukorras sõltuda tuhandete inimeste elu. Radistil on tohutu vastutus.”
„Miks just mina?”
„Ju siis leiti, et olete vastutustundlik inimene. Et teid võib usaldada.”
„Tänan usalduse eest, aga praegusel ajal kõlab see tunnustusena, mida ma kõige vähem oleksin soovinud,” porises Kaspar.
„Meie riik püsib veel kaua,” jäi Nikolai Nikolajevitš kindlameelseks.
„Kelle meie?”
„Kaspar Jaanovitš, te saate väga hästi aru, et olete siin ohvitserina. Luureohvitserina. Luureteenistusest ei astuta niisama välja, olgu pukis Gorbatšov või keegi teine. Mind see ei huvita, ausalt öeldes, kes Kremlis võimul on. Peaasi, et see kaos riigis ükskord lõpeks. Lihtsad inimesed ju kannatavad.”
„Kas kannatada lootusest või lootusetusest on kaks ise asja,” arvas Kaspar.
„Loodate lahku lüüa? Laske käia. Baltikum on alati teistest eraldi olnud,” lõi Nikolai Nikolajevitš käega. „Pärast kahetsete.”
„Kas see ei ole veider, et sellises segases olukorras valmistute minu saatmiseks Prantsusmaale? Prantslaste järele luurama?”
„Prantsusmaa on NATO riik. See on fakt,” teatas Nikolai Nikolajevitš. „Aga prantsuse keelt räägitakse mujalgi kui Prantsusmaal.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.