LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ja klantsitud moega sakslane Axel, taanlane Bjarne – kolask ja puhmas nagu Karl Marx –, kellega ühte tuppa smuugeldas end ka Hege, Bjarne blond pruut, kes ei rääkinud prantsuse keelt ega kuulunudki kursuslaste nimekirja. Kõik nad olid üliõpilased: Axel õppis arstiteadust, Bjarne ajalugu, Hege juurat. Kaspar oli majas ainus filoloog, paar aastat teistest noorem.

      Axel kihutas loengutest ja seminaridest vabal ajal ümbruskonnas ringi oma põrnikaga (ta oli saabunud Hamburgist pururoostes Volkswageniga), Bjarne ja Hege rippusid teineteise küljes hommikust õhtuni ja öösel ka. Kasparit häiris, et taanlased ei suvatsenud isegi oma toa ust korralikult sulgeda. Jalustrabava hommikupooliku elas ta aga üle köögis, kuhu unine Hege – nagu diivanilt maha tõugatud vidukil silmadega kass – ilmus aluspükste väel, ilma rinnahoidjata.

      „Sa oled vist midagi unustanud?” punastas Kaspar. Tal endal olid jalas lotakad šortsid ja seljas tumesinine T-särk. Pidžaamas ei tulnud ta oma toast kunagi välja ja ilmselt poleks keegi imestanud, kui ta vahetanuks ööriideid päevaste vastu juba teki all.

      „Oi jah,” märkas Hege alles nüüd oma nappi rõivastust, aga ta ei teinud ühtki liigutust, et alastust varjata. Käe pani ta ette oma haigutavale suule. Kaspar oli lugenud hipidest ja nende seksikommuunidest Läänes, aga tema meelest pidanuks lillelaste mässuaeg ammu juba minevik olema.

      „Vabandust, sa pole vist harjunud,” sõnas Hege siiski.

      Kaspar ei mõistnud midagi öelda.

      „Kaspar, ma mõtlesin, et sa oled siin kuidagi nii üksik ja kurb,” lausus noor naine, nüüd juba üsna virgelt. Tema inglise keel oli veatu.

      „Üksik ja kurb? Mis… mõttes?” kokutas Kaspar, aga mitte oma inglise keele keskpärase oskuse pärast.

      „Igas mõttes. Kas sa ei tahaks natuke lõbutseda?”

      „Lõbutseda?”

      „Jah, näiteks seksida.”

      Kasparil vajus suu ammuli.

      „Seksida?”

      Kaspar lõi silmad maha.

      „Jah, seksida.”

      „Praegu kohe?”

      Kaspar silmitses areldi noort naist, tema pehmet keha ja suurte pruunide nibudega ümmargusi rindu. Päevitusest puutumata kolmnurgad reetsid, et Hege ei tilbenda mitte kõikjal palja ülakehaga ringi.

      „Siis, kui sa tahad,” kõhistas Hege naerda. „Me võiksime seda kolmekesi ka teha.”

      „Mis mõttes?”

      „Mis asja sa kordad kogu aeg „mis mõttes”,” pahandas taanlanna.

      „Ma ei tea,” oli Kaspar segaduses. „Kas see on vajalik?”

      „Vajalik? See võib olla väga põnev,” õrritas Hege ja puudutas sõrmeotsaga oma kikkis rinnanibu.

      „Ma ei tea.”

      „Muidugi sa ei tea, kui ei ole proovinud.”

      „Omamoodi olen.”

      „Mismoodi? Kahe naisega? Oled teinud grupikat?”

      „Ei, mitte nii… Jätame selle! Mida üldse Bjarne arvab?”

      „Tema arvab sedasama.”

      „Mida?”

      „Et me võiksime kolmekesi seksida.”

      „Uskumatu! Te olete ikka hullud,” hindas Kaspar. See peab olema mingisugune provokatsioon, tagus tema peas. Niisama lihtsalt need asjad ei käi.

      „Küll sa oled tagasihoidlik!” noomis Hege. „Aga sellepärast sa mulle meeldidki.”

      „Meeldin?”

      „Jah. Sa oled teistsugune. Eksootiline.”

      „Eksootiline!” hüüatas Kaspar.

      „Jah. Aga sa ei peaks mind kartma. Sa ju kardad mind? Ilmaaegu.”

      Hege astus lähemale. Paljajalu oli ta Kasparist peajagu lühem.

      „Ebamugav on… kolmekesi,” ütles Kaspar. Naise lõhnal oli mõju, aga ta ei kaotanud kontrolli enda üle. „Ma ei usu, et kolmekesi mulle sobiks.”

      „Paha lugu. Mulle sobiks. Aga minuga kahekesi?”

      „See oleks juba teine asi, aga sul on ju Bjarne,” ühmas Kaspar virilalt. „Minu meelest te armastate teineteist.”

      „Püha jumal, ära ole nii igav, Eesti poiss!” lõi Hege käed plaksuga kokku. „Sa mõtled kogu aeg ette ja taha. Ära mõtle sellele, mis olnud või mis tuleb. Naudi hetke, mis on! Olevik selleks ongi, et selles olla!”

      „Ma vist ei oska niimoodi,” tõrjus Kaspar oleviku otsustavalt eemale. Ta kahtles, kas olevikku on üldse olemas. Kõik mõtted, eranditult kõik mõtted, mida inimene parajasti mõtleb, tulevad minevikust ja suunduvad tulevikku. Sellegi mõtte oli keegi Kasparist targem kirja pannud.

      Hetk hiljem oli jalustrabav ettepanek, mille Hege tegi, minevik, mis jättis juba ette jälje tulevikule. Kaspari hing jäi kripeldama. Taani neiul polnud ju miskit viga. Olnuks olukord teistsugune, võinuks temaga suhelda küll. Aga Kaspar ei vaaginud edasi, milliseid eeltingimusi ta vajanuks. Hege puudutaminegi näis olevat utoopia.

      Uusi ettepanekuid ei tulnud, mis aga ei tähendanud, et Kaspari ja Hege suhted oleksid jahenenud. Üheskoos – Axel, Kaspar, Bjarne ja Hege – joodi avaras elutoas õhtuti õlut ja, justkui õigustuseks Prantsusmaal viibimisele, vesteldi aeg-ajalt ka prantsuse kultuurist, ehkki räägiti inglise keeles ja jutud triivisid sujuvalt erootika madalikule. Ei saa siiski eitada, et erootika kuulub kultuuri valdkonda samamoodi nagu eugeenika või allotroopia. Vähemalt arvas nii sakslane Axel, kellest pidi saama koolitatud psühhiaater.

      „Prantsuse kultuur on kirest kantud,” teadis ajaloolane Bjarne. „Andke andeks – spermaga immutatud. Victor Hugo seksis oma elu viimase nelja kuu jooksul kaheksa erineva naisega. Tuletan teile meelde, et Hugo suri kaheksakümne kolme aastaselt.”

      „Vitaalne vanamees,” tunnustas arstiks õppiv Axel. „Aga ikkagi suri ära.”

      Kasparile ei meenunud, et ülikooli väliskirjanduse loengutel oleks pööratud tähelepanu Hugo seksuaalsusele. Mittefiloloogide rakurss tundus olevat väga värske.

      „Hugo hauale tegi Rodin skulptuuri, millel kujutas harkis jalgadega naist,” läks Bjarne hoogu. „Rodinil oli ukse taga järjekord naistest, kes võitlesid õiguse eest pääseda poseerima. Pariisi kõrgseltskonna daamid ja prostituudid läbisegi. Päeval Rodin maalis, öösel magatas neid. Aga Maupassant oli muidugi omaette klass. Arvatakse, et tal oli elu jooksul üle tuhande naise.”

      Muljetavaldav kompetentsus, pidi Kaspar möönma. Tema teadmistes laiutas skulptor Auguste Rodini kohal lünk ja ka Maupassant’i mitmekülgsusele polnud ta varem tähelepanu pööranud.

      „Prantslased pole arvepidamises kunagi täpsed olnud,” kahtles Axel.

      „Maupassant ei saanud naist nähes isegi tänaval kõndida, ilma et tema paisuv erutus välja poleks paistnud,” ajas Bjarne oma joont.

      „Sina võid tänaval rahulikult kõndida,” sõnas Hege.

      „Tänan,” solvus Bjarne ja jäi vait.

      „Kuum prantslane on natuke primitiivne stereotüüp, niisamuti nagu külm sakslane,” kaalutles Axel. „Goethe tegi seitsmekümneselt abieluettepaneku üheksateistkümneaastasele tüdrukule. Beethovenil, Schubertil, Wagneril – kõigil olid armukesed.”

      „Koos süüfilisega,” lisas Bjarne.

      „Beethovenil minu teada ei olnud süüfilist,” ütles Axel. „Aga sinu Maupassant’il kindla peale oli. Tegelikult ei saa ma üldse aru, mis tähtsust sel on, kellel kui palju naisi on olnud. Kas „Jumalaema kirik Pariisis” oleks kehvem, kui Hugo olnuks impotent?”

      „Selles asi ongi, et ta polnud impotent,” elavnes Bjarne. „Kirjanikku ei saa tema loomingust lahutada. Esmeralda jäänuks sündimata, kui

Скачать книгу