LITMIR.BIZ

Скачать книгу

või nahkhiir, vahet pole. Autori isik, tema elulugu, samuti mitte sugu ei tohiks mõjutada teksti vastuvõttu.”

      „Mida meie pesamuna arvab?” pöördus Bjarne ootamatult Kaspari poole.

      „Mida ma arvan?” kohkus Kaspar, aga kogus end kiiresti. „Van Gogh maalis lilli, sest tal ei olnud raha modellide palkamiseks. Tal ei jäänud muud üle kui ette kujutada, et lilled on naised.”

      „Van Gogh oli haige,” ütles Axel.

      „Mis sellest? Kaspari jutus on iva sees,” tunnustas Hege. „Me näeme kunsti teistmoodi ja mõistame seda paremini, kui teame, mida kunstnik tundis või millest mõtles. Lill ei ole alati lill, kõik ei ole alati nii, nagu paistab – seda vist tahtis Kaspar öelda?”

      Kaspar noogutas tänulikult.

      „Minu meelest ei lähe ükski teos seletamisest või üle rääkimisest paremaks,” jäi Axel endale kindlaks. „Punane värv jääb punaseks ja sinine siniseks, isegi kui võtame kuulda kunstniku või, veelgi nõmedam, mõne kunstiuurija targutust, et tema näeb kõike rohelisena. Ja mis tähtsust sel on, kas van Gogh oli vaimuhaige või terve, kas ta lõikas oma hulluses noaga ära kogu kõrvalesta või ainult tükikese sellest? Ega tema elu ole kunstiteos, mille iga detail peab kõnelema.”

      „Miks mitte?” küsis Hege.

      „Mis miks mitte?” küsis sakslane vastu.

      „Miks van Goghi elu ei või olla kunstiteos?”

      „No kuule! Ühegi inimese elu ei ole kunstiteos,” vaidles Axel vastu. „Või kui on, siis vaid ülekantud tähenduses. Metafoorina. Kunst ja elu on kaks ise asja.”

      „Kunst aitab mõista tema looja elu,” selgitas Hege.

      „Vaevalt,” lausus Axel. „Kunst ei ole tõde. Kunstis kunstnikud enamasti valetavad, et varjata asjade tegelikku seisu.”

      „Ka varjamises on sõnum,” ütles Hege.

      „Mida see sõnum annab?” imestas Axel. „Kui mina kui psühhiaater hakkaksin ilukirjanduse põhjal diagnoose panema, peaksin kõik kirjanikud ravile saatma.”

      „Äkki peakski?” küsis Bjarne.

      „Ei pea!” ajas Axel vastu. „Ühegi teose põhjal ei saa teha järeldusi kunstniku isikliku elu kohta. Parimad lasteraamatud on kirjutanud lastetud kirjanikud – teie Hans Christian Andersen näiteks, parimad armastusromaanid need, kes pole õiget armastust kogenudki, parimad sõjaromaanid need, kes pole eales lahingusse sattunud.”

      „Mina pean parimaks sõjakirjanikuks Hemingway’d. Tema sai lahingus haavata,” ütles Kaspar sõna sekka.

      „Südantlõhestavate sentimentaalsete romaanide autorid võivad olla kõige väiklasemad, pahelisemad inimesed,” ei lasknud Axel end häirida. „Isegi suur Tolstoi võrgutas „Sõja ja rahu” kirjutamise ajal vahelduseks ära oma kuueteistkümneaastase teenijatüdruku.”

      „Tõsi? Ma ei teadnudki. Aga kas see näitab tingimata Tolstoi pahelisust?” küsis Hege. „Me ju ei tea, kumb kumma ära võrgutas. Võib-olla hoopis teenijatüdruk kirjaniku?”

      „Täiesti võimalik. Selles punktis ei vaidle vastu,” nõustus Axel.

      „Igatahes annavad Tolstoi eraelulised seigad seletuse, miks tema romaanide meestegelased jahivad noori tüdrukuid. Nataša Rostova oli ju neljateistkümnene,” demonstreeris Bjarne oma erudeeritust.

      „Nabokovi tasemele Tolstoi ei küüni,” ei jäänud Axel alla. „Pean silmas ka kirjanduslikku taset.”

      Alles nüüd vaatas sakslane Kaspari poole, justkui peaks vene kirjanike nimetamine eelkõige filoloogist eestlasele korda minema.

      „Kirjanikke ei saa võrrelda,” otsustas Kaspar.

      „Kõike annab võrrelda,” ütles Axel.

      „Aga kas on vaja?” küsis Hege.

      Kaspar mõtles murelikult, et Hege võib ka põrnika peremeest ahvatleda. Aga ta ei kujutanud siiski ette, et ratsionaalne sakslane – jälle see stereotüüp, puudub veel suupill! – liimile läheks.

      „Van Goghi näide, mille Kaspar tõi, oli väga ilus,” püüdis Hege kaootiliseks kiskuvale diskussioonile üldistavamat haaret anda. „Alati ei ole see nii selge, mis on punane ja mis sinine ja kus lõpeb naine ja algab lill. Elu ongi piiride ja tõe igavene otsimine. Igaüks otsib tõde eelkõige iseendas ja iseendale.”

      Hege mõte liikus romantilisemalt, kui Kaspar osanuks arvata.

      „Kaspar, kas võiksid meile esitada mõne eleegilise värsi, et püsiksime Hegega samal lainel?” tögas Bjarne.

      „Ma tean peast ainult Puškinit,” ütles Kaspar, püüdes omakorda nöögata sakslast, kelle kultuuripoliitilises nägemuses ei olnud Eestil ja Venemaal vahet – üks Nõukogude Liit kõik.

      „Naine ja lill võivad ühtemoodi lõhnata, aga segamini ei aja neid keegi. Piirid on selged,” teatas sakslane ja loputas Kronenbourg’i õllega oma kurku.

      „Tõesti?” ironiseeris nüüd Hege.

      Kaspar piidles salamisi taanlannat, kes heitis oma pikki heledaid juukseid ühtepuhku üle õla. Väljakutsuvalt. Kaspar tajus tema poolehoidu. Ja mõnest vaevu aimatavast signaalist piisas Kaspari aheldamiseks – juba oligi ta Hegest sisse võetud. Hege oli hurmav. Kuidas ta seda kohe ei märganud? Kas on võimalik, et jalutad naisest mitu päeva tuimalt mööda, aga otsemaid, kui tema sulle tähelepanu pöörab, aktiveeruvad mehe retseptorid ja avastavad naises vastupandamatu ilu? Naine on ikka seesama, aga mees, põlved erutusest nõrgad, oleks nagu ümber sündinud.

      Mis minu sees toimub, küsis Kaspar endalt. Justnagu oleks mustvalge tummfilm ühtäkki muutunud värviliseks, laiekraaniliseks ja helisevaks muusikafilmiks, mille mõistmiseks ei ole vaja subtiitreid. Kas selline ongi tõeline armastus, mis lajatab pähe nii, et seda on võimatu seletada, või on see kõigest edeva enesearmastuse esiletõus – Kaspari huvi Hege vastu ei tekkinud ju iseenesest, vaid alles siis, kui naine oli enese näitamisega näidanud, et see noor mees on tema silmis midagi väärt?

      Aga kui ma olen tõesti armunud, siis on see ütlemata ebapraktiline armumine, kaebles Kaspar. Armuda välismaalasesse, keda uuesti (ja uuesti ja uuesti) kohata on peaaegu lootusetu. Kaspar oli suletud, igas mõttes, ja Hege nii avatud, jälle igas mõttes, et oli võimatu isegi unistada, et ta võiks kunagi kuuluda Kasparile nii, nagu tema kujutab ette mehe ja naise kuulumist teineteisele – kõik või mitte midagi. Kas ta suudab olla piisavalt hea, et vastata Hege ootustele? Kas ta suudab Heget muuta? Ja mida peale hakata Hugost vaimustunud rivaaliga? Loota, et Hege ja Bjarne vahekord pole kuigi kindel, millele mõned krõbedad repliigid tõepoolest viitasid? Või tuleks revideerida oma põhimõttelist arusaama sellest, et armastus eeldab kahe inimese reglementeeritud kuulumist teineteisele? Armastuse aluseks on naudingut õigustav vabadus, näikse olevat Hege elufilosoofia. See ei sobinud kokku Kaspari tunnetega, mille kaunimat külge hakkas armukadedus mürgitama veel enne, kui lootusetu armastus jõudis endast teada anda. Armukadedus esimesest pilgust. Absoluutselt arutu ja õnnetu tundepuhang, nentis Kaspar piinava eneseanalüüsi kokkuvõtteks.

      Mõne päeva pärast oli Hege kadunud. Sellal, kui teised kuulasid loengut Prantsuse revolutsiooni tähtsusest maailma ajaloo kontekstis, oli ta ära sõitnud. Kaspar ei tihanud Bjarnelt uurida, miks ja kuhu. Polnud tarviski, sest Hege oli jätnud Kaspari padjale ümbriku kirjaga.

      „Armas Kaspar!

      Ma ei tea, kas me teineteist veel kunagi näeme ja lähemalt tundma õpime. Seepärast tahtsin sulle kirjutada, et ma ei ole sugugi selline, millise mulje endast jätsin. Sa ei tea minust midagi. Ma ei ole Taanis sündinud, muide. Minu ema on poolatar. Minu veres voolab segadus. Ma õpin õigusteaduskonnas, aga ma vihkan seadusi ja paragrahve. Ja ma ei tunne üldse sind. Oled armsa näoga, sul on karvased jalad, prink pepu ja pikad sõrmed – nii palju nägin. Oleme väga erinevad. Mitte ainult pepu poolest. Oleme sellised, nagu meid on loodud. Keegi pole oma välimuse või temperamendi tõttu teisest parem ega halvem.

      Jah, mulle

Скачать книгу