LITMIR.BIZ

Скачать книгу

osalema, sest ta ei oleks suutnud teha ühtki teist häält peale iseenda oma. Diplomile astus ta kooliaulas järele, silmad süüdlaslikult maas, justkui oleks ta eksamil spikerdanud või hindeid võltsinud.

      Ta oli piisavalt silmapaistmatu, vähenõudlik ja asjalik, et olla edukas ametnik kusagil aparaadis.

      Ülikoolist suunatigi Kaspar koos diplomiga linna täitevkomitee välissuhete osakonda, kus tal tuli korda ajada juhtivate seltsimeeste komandeeringute pabereid. See töö nõudis järjekindlust ja osavust, aga mitte ühegi prantsuskeelse sõna teadmist. Kui Kaspar impulsiivselt lausus ühele tüsedale naiskolleegile, kellele ta oli WC-uksega kogemata vastu külge löönud: „Pardón!”, reageeris too kurjalt: „Paren, gde tvoi glaza!”4 Ent kõigele vaatamata (või just kõiki asjaolusid arvesse võttes) oli täitevkomitee siiski hea töökoht, sest bürokraatiavees sulpimine sisendas lootust, et millalgi võib Kaspar ajada asjad nii kaugele, et ka tema ise pääseb taas kord välismaale, näiteks mõnd sõpruslinna väisava delegatsiooni koosseisus.

      Kordusõppused tähendasid muidugi sõitu hoopis teises suunas.

      „Ma olen sinu ees süüdi,” tunnistas professor Igaste kohvikuvestluse ajal, mis jäi viimaseks enne Kaspari ärasõitu.

      Kaspar ei olnud ka professorilt kunagi abi küsinud. Ta ei teadnud, et just tänu Igastele oli ta sattunud ülikooli sissesaanute nimekirja. Viimasel, otsustaval keeleeksamil premeeris sisseastumiskomisjon teda professori autoriteetsete näpunäidete järgi kõrgeima hindega, hoolimata suurest hulgast hääldusvigadest.

      Sellest, et täitevkomitees koha leidmisel sudis kaasa ka professor Igaste, oli Kaspar teadlik. Oli selge, et eelkõige lootis Igaste hoida noormeest enda lähedal, vähemalt samas linnas, ent kuivõrd kokkusaamistel piirdus professor koomiliste, traagiliste ja tragikoomiliste seikade meenutamisega oma pikast elust (ta oli pärast sõda lühikest aega ka vangis istunud, ehkki otseselt nõukogudevaenulikuks elemendiks polnud teda tunnistatud), ühesõnaga – need vestlused olid Kaspari jaoks puhtalt hariva iseloomuga –, siis ei olnud tal midagi selle vastu, et vanale mehele oma lähedusega toniseerivaid impulsse pakkuda. Liiati püsisid Igaste põlved juba mitmendat aastat enam-vähem kombekalt paigal, mistõttu noormees ei saanud aru, mille pärast professor end tema ees süüdi tunneb.

      „Kõik oleks läinud teisiti,” kahetses Igaste jälle.

      „Kõik? Pole mingit põhjust vabandada,” trööstis Kaspar, pidades silmas teatud füüsilisi aspekte. „Vastupidi, olen teile ääretult tänulik.”

      „Ei tea, kas peaksid, ei tea,” ohkas professor. „Soovisin sulle vaid kõige paremat. Olen alati soovinud.”

      „Tean seda,” kinnitas Kaspar.

      „Kui sa sellest välja ei tule, siis jääb see minu hingele.”

      „Miks nii traagiliselt? Mitte midagi ju ei juhtunud. Ma mõistan teid. Inimesed on erinevad. Erinevateks loodud.”

      „Ma ei räägi sellest,” turtsatas professor.

      „Millest siis?”

      „Sõjaväest.”

      „Jätke, professor Igaste! Elan sellegi üle!” vastas Kaspar talle mitteomase optimismiga. „Mind ei oota ees nüri rividrill ega alandav kükitamine kaevikus. Kirsasid ei pea üldse jalga tõmbama. Ja minu elus on hullemaidki asju olnud. Seni olen välja tulnud.”

      „Ma tean.”

      „Teate? Mida te teate?” muutus Kaspar ärevaks.

      „Seda, mida sa arvad olevat veel hullema kui see, mida sa veel ei tea.”

      „Te teate, mis minuga keskkoolis juhtus?”

      Igaste noogutas.

      „Sellepärast oletegi mind algusest peale aidanud?”

      „Noh… võib ka nii öelda.”

      „Nüüd on minul piinlik.”

      „Sinul ei peaks küll piinlik olema,” tõrjus Igaste. „Mis olnud, see olnud. Olulisem on see, mis ees. Sinu jaoks. Minule see enam oluline ei ole. Minul on ainult surm ees.”

      „Mis jutt! Te näete suurepärane välja! Kas käite hommikuti ikka veel jooksmas?”

      „Jalgu järel lohistamas,” parandas professor kibedalt. „Varsti rooman. Kaspar, ma ei tahaks, et sa ära lähed.”

      „Kõigest mõneks kuuks.”

      „Asi pole ajas.”

      „Ma mõistan.”

      „Ei sa mõista midagi.”

      Tõde hakkas end otsapidi näitama siis, kui keskealine jässakas erariides mees Kasparit tundmatu linna perroonil tugeva käepigistusega tervitas.

      „Te olete Kaspar Koppel?”

      „Jah.”

      „Väga meeldiv. Mina olen Nikolai Nikolajevitš. Teie instruktor.”

      „Instruktor?” imestas Kaspar. Tema vene keel oli grammatiliselt korrektne, kuid kange aktsendiga.

      „Jah, major Langavoi. Kas ma ei näe sõjaväelase moodi välja?” pilgutas Nikolai Nikolajevitš silma.

      „Raske öelda.”

      „Staabis käin mundris, väliõppustel tsiviilis,” seletas Nikolai Nikolajevitš.

      „Kas me sõidame nüüd staapi?” uuris Kaspar.

      „Misjaoks?”

      „Misjaoks ma siin üldse olen?”

      „Kaspar…” Nikolai Nikolajevitš takerdus. „Kaspar… Kuidas teie isanimi oligi?”

      „Jaan.”

      „Kaspar Jaanovitš, kas teile siis ei räägitud, miks te siia pidite sõitma?”

      „Üht-teist räägiti, aga väliõppusest ei tea ma midagi. Pidi olema rohkem nagu keeleõppuse moodi.”

      „Keeleõppuse moodi!” puhkes Nikolai Nikolajevitš naerma. Ta juhatas Kaspari presentkatusega UAZ-i või GAZ-i (Kaspar ei teinud automarkidel vahet, kõik nad olid tema jaoks villised), mis ootas mehi vaksaliesisel väljakul.

      „Ajateenija Dima,” osutas Nikolai Nikolajevitš rooli taga istuvale sõdurivormis noormehele. Dima, kes täitis autot juhtiva tentsiku kohuseid, jäi sõnatuks. Kaspar märkas tagaistmelt majori kaela katvat üsna värsket haava, mille keskpunkti moodustasid hambajäljed.

      Rohkem ei räägitud. Tuuleiilid sakutasid presenti. Dima teadis ilma majori käsklusetagi, kuhu sõita. Nähtavasti oli ta sama maad, raudteejaamast uuselamurajooni, korduvalt läbinud.

      Kaspari käsutusse anti kahetoaline korter paneelmaja viimasel, viiendal korrusel. Ühes toas olid koltunud, nurkadest rebenenud riidega diivanvoodi ja kapp, teises kirjutuslaud ja tool. Mõlemas toas olid traadist siinid kardinate raskuse all kaardu vajunud, mistõttu valgus vahtis vabalt tuppa ka siis, kui tumedad tekstiilkardinad olid akende ette tõmmatud. Köögis pakkus terava elamuse plekist valamukauss, millele oli pruuni jälje jätnud roostene vesi ja kus rammusad prussakad mugisid ei tea mis ajast roiskuvaid toidujäänuseid. Kasparil läks süda pahaks.

      „See ei ole luksushotell,” ütles Nikolai Nikolajevitš. „Aga siiski parem kui kasarmu. Omaette.”

      See oli ka Kaspari silmis oluline eelis. Talle meeldis olla omaette. Ta ei tahtnud olla üks paljudest. Seepärast meeldis talle ka kuuluda väikerahva ridadesse – parem olla üks miljonist eestlasest kui näiteks üks kümnest miljonist rootslasest või üks kaheksakümnest miljonist sakslasest.

      „Sööte omaette, päevaraha on meie poolt. Mitte ülearu palju, aga nälga ei jää,” jätkas Nikolai Nikolajevitš. „Õppetöö toimub teie korteris. Käin iga päev teie juures. Hiljem teeme mõned väljasõidud.”

      „Kuhu kohta?”

      „Hiljem näete.”

      „Milles see

Скачать книгу