Eluaegne - Mart Kadastik

Скачать книгу

mehelikkuse peamine tunnus. Milline häbiväärne arutelu Hugost ja Maupassant’ist nagu ahvidest! Vabameelsus tähendab vaimu vabadust, mitte oma keha loomalikku orjamist. Sina ei ole oma keha vang ja sellepärast oled sa tõeliselt vaba.

      Sa peaksid vist teadma, et me ei ole Bjarnega paar. Pole kunagi olnud. Kohtusin temaga vahetult enne sõitu Prantsusmaale, kuhu ma oleksin nagunii tulnud.

      See võib sind üllatada, aga eelkõige vajan ma tundeid. Ja sina, Kaspar, tekitasid minus uue tunde. Usud sa seda? Võibolla mitte pikaks ajaks, aga siiski. Kui ka sina midagi tunned ja minu peale vahel mõtled, siis kirjuta mulle.

      Olen sinuga, mu häbelik Eesti poiss!

Hege”

      Kaspar polnud oma elus ühtegi ingliskeelset armastuskirja lugenud. Kas ta ikka mõistis Hege mõtteid õigesti tõlkida ja tõlgendada? Ta olevat tõeliselt vaba – kas sellest võib välja lugeda irooniat? Et Kasparit naised justkui ei huvitakski? Ta polnud seniajani saanud ühtegi kirja, milles tüdrukud oleksid väljendanud oma tundeid tema vastu. Kas see ülepea on armastuskiri, kahtles Kaspar. Hege kirjutab siin mingitest uutest tunnetest, aga nendel tunnetel ei pruugi olla pistmist armastusega ja nendel ei ole nähtavasti pikka iga, nagu kirjutaja ise ennustab. Nii et selle segase kirja pärast ei tohi veel pead kaotada, rahustas Kaspar ennast.

      Ometi oli Hege otsekoheseid mõtteid meeldivalt erutav lugeda. Kaspar oli tähelepanust meelitatud. Loomulikult kirjutab ta talle vastu, annab ettevaatlikult märku, et temagi pole ükskõikne, aga – kuhu ta kirja saadab, kui Hege ei jätnud oma aadressi? Unustas ta selle lisada kogemata või meelega, et asetada Kaspar olukorda, kus ta peab naise leidmiseks vaeva nägema?

      Ja kuidas nad ei ole Bjarnega paar? Mees ja naine, kes kuu aega ühte voodit jagavad, oli Kaspari arusaamist mööda raudselt paar. Tõsi, Hege pakkus ju ka talle võimalust nende voodiservale istuda, isegi teki alla piiluda. Hästi, kui ta tõesti ei taha Bjarnega olla paar, siis arvatavasti ei taha ta kellegagi seotud olla. Ta nopib tundeid igaühelt, kes teele ette jääb. Igaühele lubab midagi, aga veel rohkem võtab ise. Väga ohtlik naine. On taanlane ja ei ole ka. Kas sellisega tasub jännata? Aga kui ma teda armastan, muutus Kaspar nõutuks, mida siis teha? Armastan või ei armasta, esitas ta endale karikakraõielise küsimuse. Ja jättis vastuse aja anda.

      Suveülikooli viimastel päevadel keskendus Kaspar kokkuhoitud raha eest kingituste ostmisele. Õigupoolest oli vaid kaks inimest, kellele ta soovis heameelt valmistada. Professor Igastele ostis Kaspar läikiva paberiga pildialbumi Alpi mägedest (mägesid ta ise ei näinud), vanaemale suvekingad. Tegelikult vajas vanaema talvesaapaid, aga Prantsusmaal, nagu Kaspar oma pettumuseks avastas, müüakse vaid parasjagu käes oleva aastaaja kaupa. Talvekaup tuleb talvel, teatas müüja nipsakalt. (Kui Prantsusmaal üldse tulebki talv, mõtles Kaspar.) Isegi vihmavarjud ilmusid välja ainult vihmasel päeval. See-eest ladestusid väikelinna poelettidel hunnikutes suvesärgid, sandaletid ja ujumistrikood – mida seitsmekümne viie aastane Eesti inimene nendega peale hakkaks?

      Kaspari ema oli lahkunud juba sellal, kui poiss oli viiene. Rinnavähk. Kasparile jäi suuremakski saades mõistatuseks, miks ema surnukeha ei viidud kabelisse, vaid hoiti kuni matusepäevani suure paneelmaja teise korruse kitsukeses korteris. Korterit täitvast teravast kuuselõhnast, mis kuulutas surma lähedust, ei vabanenud ta kunagi. See oli ka põhjuseks, miks ta isegi aastaid hiljem keeldus jõulukuuske tuppa toomast.

      Isa, ametilt pillimees, oli lahkunud juba varem – kui Kaspar oli neljakuune. Isa läks teise naise juurde, kellega sai kaks tütart ja kellega ühisesse perekonda kutsus ta kümne aasta pärast – siis, kui tema enda tormine eluperiood oli juba seljataga – ka Kasparit. Poiss valis vanaema. See oli õige otsus – mõne aasta pärast varises ka isa manalasse. Oli sopsus peaga paadiga merele läinud ja sinna ta jäigi.

      Vanaema oli haritud vanaproua, kes aastate lisandudes pühendus üha sügavamalt jumala teenimisele. Ta ei surunud oma usku Kasparile peale, kuigi kasvatas tütrepoega rangete distsipliininõuete järgi. Kaspar pidi koolipidudelt koju saabuma alati täpsel ajal – see aeg oli pigem varajane kui hiline – ega tohtinud mõeldagi alkoholile, sigarettidele või tüdrukutele. See, et Kaspar asus võõrkeelena õppima prantsuse keelt, polnud tingitud vanaema snobismist. Kooli valikul oli praktiline põhjus. Kool, kus oli prantsuse keele eriklass, paiknes nende kodule kõige lähemal. Toimetada last parematesse koolidesse, mis asusid kodust kilomeetrite kaugusel, ei olnud vanaemal lihtsalt võimalik. (Paremad koolid olid need, kus õpetati süvitsi inglise keelt.)

      Väga palju muudki ei olnud tollal võimalik. Aga Kaspar ei kannatanud seeläbi. Võrdselt ilma võimalusteta olid peaaegu kõik lapsed tema klassis. Nagu mitmed klassikaaslased, nii pidi ka Kaspar kandma peamiselt kasutatud riideid. Ent kui teiste riidekappi täitsid vanemate vendade või õdede rõivad, siis Kaspar tekitas kadedust oma välismaist päritolu kingade, kampsunite ja jopedega – keegi kauge sugulane oli sõja ajal Rootsi emigreerunud ja saatis sealt aeg-ajalt pakikesi pruugitud asjadega. Ka selle poolest erines Kaspar oma eakaaslastest, et oskas isegi kasinast taskurahast, mis talle kodunt ekskursioonile oli kaasa antud, kokku hoida. Taskusse jäid igal nädalal alles ka rubla ja kakskümmend kopikat, mis olid ette nähtud söögirahaks. Seda, et Kaspar koolis üldse ei söö, kuulis vanaema alles lastevanemate koosolekul. Mõneks ajaks pidi poiss loobuma stabiilsest sissetulekust kõhu kasuks.

      Prantsusmaalt toodud suvekingad liigutasid vanaema, ehkki ta ei pannud neid pärast esmast proovimist kunagi jalga. Kingad olid vanainimese tursunud jalgade jaoks liiga väikesed.

      Meelespidamise eest oli tänulik ka professor Igaste, kes aga kinnitas jonnakalt, et tema ei tea kahe tuhande frangisest rahasaadetisest midagi. Vigurdab, arvas Kaspar.

      Hegele ta tagasi ei kirjutanud. Ta ei küsinud Bjarne käest Hege aadressi. Kas Bjarne teadnuks seda? Vaevalt. Nad ju ei olnud paar. Kui Hege oodanuks Kasparilt vastust, oleks ta kindlasti ise ka aadressi lisanud. Ei saa olla, et unustas. Inglise keeles naisterahvale kirja kirjutada olnuks ka keeruline ülesanne – nüansid läinuksid kaduma. Üleüldse – Hege lummas siis, kui ta oli olemas. Aga kui teda enam polnud, kui hall argipäev jälle võimutses, siis kadus tasapisi ka tema sära.

      Oli kuidas oli, manitses Kaspar ennast, mõelda tuleb ratsionaalselt. Ta peab naistest eemale hoidma. See, mis Prantsusmaal juhtus (ei juhtunud seal ju midagi!), oli ebaharilikus olukorras süttinud kihk, ühe hetke, ühe päeva, ühe nädala või äärmisel juhul ühe kuu kestnud kirg, aga mitte püsiv armastus, mida tuleks tõsiselt võtta. Või ilmekamaid sõnu valides: lill lõhnab hästi vaid seal, kus on tema kodumuld. Minu kodu on siin ja Hege, kui tahes kütkestav naine ta ka poleks, näib siit vaadates kauge ning kummaline. Milline normaalne neiu vestleb võõra noormehega, endal tissid paljad? Kirjutab, et põlgab maskuliinseid šabloone, aga ise pakub end korraga kahele mehele. Ei, see ei ole õige asi. Ja ma ei tea temast mitte tuhkagi. Kuidas jumaldada inimest, keda ei tunne? See on tühipaljas uudishimu. Pealegi olen ma liiga noor, mõtles üheksateistkümneaastane Kaspar, häbelik Eesti poiss.

      Aasta oli siis 1984.

      TEINE PEATÜKK

      Mõnekuulistes kordusõppustes pole midagi iseäralikku, lohutas Kaspar ennast, kui oli saanud sõjakomissariaadist vastuvaidlemist välistava kutse. See polnud siiski selline fataalne kutse, millega rutiinselt kimbutatakse kutsealuseid. Kaspari kutse oli individuaalne. Tal oli vedanud, et oli üle noatera ülikooli pääsenud ja sellega lunastanud vabaduse vähemalt viieks aastaks. Tal oli ka õnne, et pärast ülikooli ei saadetud teda kohe aega teenima, kuigi siis, ohvitseri auastmes, kujutanuks Kaspar militaarkadalippu ette natuke vähem õudse unenäona. Meelakkumine poleks see siiski olnud ja tähendanuks igal juhul väärtusliku aja mahaviskamist.

      Kolm kuud väljaspool mõistuspärast tsiviilelu on üleelatav, mõtles Kaspar ja juurdles rohkem selle üle, kas kordusõppused tähendavad millegi sellise kordamist, mida ta oli juba varem õppinud (paraku õnnestus tal ülikool niiviisi läbida, et sõjandusest ei jäänud midagi külge), või õppusi, mis kipuvad regulaarselt korduma. Viimane võimalus näis tõenäolisem ja ka halvem, sest stsenaariumile, et suur monstrumriik koos oma sõjamasinaga kohe-kohe kokku variseb, Kaspar väga palju lootusi ei pannud. Inimesed olid küll juba hakanud julgelt isamaalisi laule laulma ja iseseisvast riigist rääkima, ent vana süsteem toimis edasi

Скачать книгу