LITMIR.BIZ

Скачать книгу

vaimset pärandit, hinnates vana aja suurustes mitte üksnes tarkust, kunstimaitset ja vaimuvabadust, vaid ka nende kodanikuvoorusi ja arukust riiklike asjade korraldamisel.

      Tiziani kõige õnnestunumate portreede esiritta tuleks asetada 1540. aastate esinduslikud maalid. Korduvalt on Tizian maalinud enda suurimat patrooni, keiser Karl V; tuntuim on keisri suur ratsaportree (Prado muuseum, Milano). Samuti on ta lõuendile jäädvustanud teisi tolleaegseid suurkujusid nagu Felipe II ja Francois I (Louvre, Pariis) ning paavst Paulus III (Napoli).

      Eraldi märkimist väärib Ippolito Riminaldi portree (Palazzo Pitti, Firenze). Itaalia maalikunstnikud hakkasid loobuma portreteeritava näojoonte liiga loomutruust kujutamisest, Tizian aga läks veel kaugemale. Ta seadis portreteerimisel eesmärgiks väljendada modelli kehaasendi, näoilme ja oleku kaudu inimese ühiskondlikku tähtsust ja sisemisi väärtusi, seejuures maali tõepära vähendamata.

      Must, valgete kätistega kostüüm ja kuldkett toovad Riminaldi suursugususe ja ülluse tumedalt taustalt erakordselt hästi esile. Mehe kahvatut, justkui saatusest märgistatud nägu raamivad käharad juuksed ja hõre habe, palavikulistest silmadest paistab tagasi hoitud murelikkus. Piisab Tiziani maalitud inimestele näkku vaatamisest, et tajuda nende sisemist rikkust. Lõuendilt vaatab vastu justkui läbipaistvate silmadega, lihtsalt ja loomulikult mõjuv nägu. Modelli iseloomustavateks võteteks on selle maali juures kontrastid tumeda rüü ning valge kaelusega piiratud kahvatu näo ja käte vahel.

      Sajandi keskpaiku jõuab Tizian loomingu haripunkti. See on ilmselt tema loomingulise tee kõige õnnestunum ja viljakam periood. Ta loob mitmeid šedöövreid, säilitades oma titaanlikkuse ja ainulaadsuse. Tiziani viimaseks loomeperioodiks peetakse tegevust kolmekümnendate aastate lõpust alates, mil ta pööras suurt tähelepanu aktimaalidele. Ilmselt kõige tuntumaks on saanud mütoloogilise süžeega “Urbino Venus” (1538, Uffizi, Firenze). Mütoloogilist sisu on pildil kasutatud küll ainult õigustamaks alasti naisekeha kujutamist. Tizian on selle maalimisel eeskujuks võtnud Giorgione kuulsa “Lamava Venuse” (Drezden, Gemäldegalerie).

      “Arvatavasti ei ole Euroopa maalikunstis naise figuuri värskemalt, ahvatlevamalt ja võrgutavamalt kujutatud. Tema sensuaalsuses ei ole mitte midagi vulgaarset. Aastasadade jooksul on “Urbino Venuse” poosi ja teda ümbritsevat miljööd korduvalt kasutatud ja varieeritud. Piisab, kui meenutada skandaalse kuulsusega “liiga kaasaegset” Edouard Manet’ “Olympiat” (Museé d’Orsay, Pariis),” kirjutab renessansiuurija N. Harris.

      1540. aastatel reisib Tizian palju, kuid ikka töö huvides. 1543. aastal sõidab ta Bolognasse, kus kohtuvad keiser Karl V ja paavst Paulus III. Paavsti tellimusel valmib paavsti portree.

      1546. aasta 19. märtsil antakse Tizianile Rooma aukodaniku diplom. Varsti sõidab Tizian Veneetsiasse, kus jätkab mütoloogilise teema käsitlemist ja naisekeha ilu ülistamist. Valmivad tööd Ovidiuse teose “Metamorphoses” ainetel: “Diana ja Acteon” (1559), “Diana ja Callisto” (1559), “Europe röövimine” (1562) ning “Diana jahiretk” (1565).

      Urbino Venus, 1538

      Neis kuningas Filippe II tellimisel tehtud töödes ilmneb juba Tiziani hilisloomingule omane maneer. Iseloomulikuks muutuvad keeruline struktuur, üleminekute sujuvus ja piiride kadumine, lõuendist oleks nagu suure pintsli või värvi sisse kastetud sõrmedega üle käidud. Üksteist täiendavad varjundid, harmoneeruvad või ka kontrastsed toonid moodustavad terviku, millest sünnivad vormid ja summutatud toonid. Tiziani hilist novaatorlikku maalitehnikat ei suutnud kaasaegsed veel mõista. Seda õpiti hindama alles aastaid hiljem.

      Elu lõpul pöördub Tizian veel kord religioossete teemade juurde ning süveneb inimkannatuste kujutamise saladustesse. Ta maalib uue versiooni oma 1542. aastal lõpetatud tööst “Kroonimine okaskrooniga”. 1570.–1576. aastail valminud “Okaskroon” asub praegu Münchenis ning see kujutab endast suure meistri õnnestunud katset valada vormi enda pika elu kogemused ja elutarkus. Kompositsiooni juures on määravaks kunstniku valitud vaatepunkt, kust vaadates näeme kõike toimuvat kahest aspektist ja see omandab kaks erinevat mõtet.

      Kristust ümbritsevad tiheda ringina teda alandavad ja peksvad vaenlased: vasakul poolpaljas kohtuteener, paremal teine kohtuteener ja veel üks paljaspäine mees, kes otsib õelal ilmel Kristuse kehal kohta, kuhu järgmine hoop suunata. Figuurid on grupeeritud nii, et jääb mulje, nagu ei saaks piinajad Kristuse kallal vägivalda tarvitada. Kristuse kuju on niivõrd võimsaks maalitud, et ta võiks iga hetk köidikuist vabaneda, kuid siiski talub igasuguse vastupanuta kõiki kannatusi ja alandamist. Sellega kaotab maalil selgelt kujutatud stseen osaliselt mõtte ja muutub pigem vaimsete väärtuste sümboolseks kujutamiseks.

      Tiziani maneeri iseloomustab ka pealiku kuju maali keskel. See on oluline pühapildile nn couleur locale’i andmiseks. Pealiku uhke rõivastus on kontrastiks ja tõstab esile Kristuse alastust, ta tume kuub paneb Kristuse valge särgi veel rohkem helendama. Pealiku kuju sissetoomine avas maalis veel ühe kõrgema mõtte: lihtne üllas inimene saavutab võidu ametniku üle, igavik ajalise üle.

      Kunstniku loodud maailmas saab kõik kõrgema mõtte, alandlik võidab vastase, alandus muutub ausäraks, legendaarne juhtum saab inimliku mõtte. Tõelise humanistina õnnestus Tizianil saavutada lepitus selle maailmaga ilma ebamaiste jõudude vahelesegamist ja sügavaid allegooriaid kasutamata.

      Kroonimine okaskrooniga, 1570–1576

      Nagu ülal juba mainitud, on Tizian loonud “Okaskroonist” kaks versiooni. Võrreldes varasema, Louvre’is asuva tööga, on Müncheni “Okaskroon” mähitud poolhämarusse. Stseeni valgustavad ainult üleval olevad tõrvikud, mille valgus langeb figuuridele ning helgib vastu relvadelt ja riietuselt. Maailmas, kus kõik meeleline vaimseks muutub, on valgus ja pimedus alati olnud hea ja kurja võrdkujudeks. Leegitsevad tõrvikud on hea ja kurja vahelise võitluse lahutamatu osa. Napi, öise valgusega on maal nagu nokturn. Värvid on eriti nüansirikkad, põhitoonid sügavtumedas värvigammas. Tiziani viimaste aastate töödele ongi iseloomulik kontuuride kadumine ja lokaaltoonide täielik kokkusulamine kuldpruuni üldtooniga – värvimaali asemele tuleb toonmaal. Viimased tööd justkui ennustavad Rembrandti tulekut.

      1562. ja 1567. aastast pärinevad kaks Tiziani suurepärast autoportreed, kus ta kujutab end vanas eas. Need tööd on teostatud ülima meisterlikkuse, elukogemuse ja väärikusega, mis on kogunenud pikkade eluaastate jooksul. Tizian ei olnud kaugeltki mitte askeet. Ta kirjavahetusest ilmneb, et ta hoolis nii heast söögist ja joogist, muusikast ja luksusest kui ka kergemeelsete naiste seltskonnast.

      Tizian suri 27. augustil 1576. aastal. Ta maeti auavalduste saatel Fraris Santa Maria kirikusse.

      PETER PAUL RUBENS

      (1577–1640)

       PETER PAUL RUBENSI TEOSEID

      Autoportree Isabella Brantiga, 1609

      Kristus ristil, 1609–1612

      Maa ja vee liit, 1615

      Lõvijaht, 1615–1618

      Amatsoonide võitlus, 1618–1620

      Hukkamõistetute põrgussetõukamine, u 1620

      Leukippose tütarde röövimine, 1620

      Maria de Medici elu, 1621–1625

      Daam õlgkübaraga, 1623

      Sõjakoledused, 1630

      Maastik vikerkaarega, 1632–1635

      Parise kohus, 1635

      Venus ja Adonis, 1635

      Helene Fourment lastega, 1636–1638

      Talupoegade tants, 1636–1640

      Sõja tulemused, 1637–1638

      Kasukake (Helene Fourmenti portree), 1638–1639

      Kolm graatsiat, 1639

Flaami maalikunstnik

Скачать книгу