LITMIR.BIZ

      Kui räägitakse, et Michelangelo oli geenius, siis ei peeta silmas mitte ainult tema arutlusi kunsti valdkonnas, vaid antakse ta tegevusele ajalooline hinnang. Geenius omas 16. sajandi inimeste arusaamist mööda mingit ebamaist jõudu, mis mõjus inimhingele. Romantikaajastul hakati seda jõudu nimetama inspiratsiooniks.

      Jumalik inspiratsioon nõuab üksiolemist ja mõtisklemist. Kunstiajaloos on Michelangelo esimene kunstnik-üksiklane, kes pidas peaaegu lakkamatut võitlust ümbritseva keskkonnaga, sest tundis end seal võõrkehana.

      Michelangelo Buonarroti sündis esmaspäeval, 16. märtsil 1475. aastal Caprese linnakeses Toscanas. Isa pani poisi Francesco da Urbino kooli Firenzes, kus ta pidi õppima ladina keele grammatikat. Poiss oli loomult väga uudishimulik, kuid grammatika tuupimine tundus talle tüütuna. Õppimine ei tahtnud kuidagi edeneda. Isa oli nördinud, sest ta oli lootnud, et poeg teeb hiilgavat karjääri poliitikas.

      Lõpuks leppis isa poja kunstilembusega ja kolmeteistkümneaastane Michelangelo pandi kolmeks aastaks Domenico Ghirlandaio ateljeesse maalikunsti õppima. Ghirlandaio ateljeesse ei jäänud ta aga kuigi kauaks, sest teda köitis kõige rohkem skulptuur. Selles andis talle õpetust Donatello õpilane Bertoldo di Giovanni, kes oli Medicide antiikkunstikogu varahoidja. Michelangelo olevat Medici aedades peamiselt tegelenud antiikskulptuuride joonistamise ja kopeerimisega ning saavutanud kiiresti meisterlikkuse.

      Noor kunstnik hakkas sedamaid silma Lorenzo Toredale (Medicile), kes ta patrooniks hakkas ning ta filosoofide ja literaatide seltskonda kutsus. Juba 1490. aastal hakati rääkima noore Michelangelo Buonarroti erakordsest andekusest. 1494. aastal, kui Firenzele lähenes Karl VIII sõjavägi, lahkus Michelangelo umbes aastaks linnast. Kahekümne ühe aasta vanusena suundub ta Rooma, et 1501. aastal kodulinna naasta.

      Kahjuks on Michelangelo noorpõlvemaalide kohta väga vähe teada. Ainus lõpetatud ja säilinud töö on tondo “Püha perekond” (1503–1504, Uffizi muuseum, Firenze), mille ta maalis Angelo Doni ülesandel. Maali motiiv on uudne ja äärmiselt julge. Skulptuurile omane plastiline käsitlusviis on siin maali üle kantud. Eriti võluvalt mõjuvad teose dünaamika ja joonte selgus. Michelangelo loomingule iseloomulikud alasti figuurid tagaplaanil ei ole süžeega seotud, kuid Michelangelol puudus huvi maastiku vastu, tema ainsaks väljendusvahendiks oli inimfiguur.

      Tondo kompositsioon on loodud madonna kuju ümber. Jumalaema on noor ja imekaunis, rahulik ja suursugune. Autor ei ole pidanud vajalikuks näidata üksikasjalikumalt, mis Maarja keerulise liigutuse ajendiks on. Maarja, Joosep ja lapsuke moodustavad ühe terviku – õnneliku perekonna. Pildil puudub vähimgi vihje intiimsusele.

      Tolle perioodi maalide vähesust võib seletada Michelangelo andumusega luua skulptuure. 1504. aastal valmis maailmakuulus, 5,2 meetri kõrgune marmorist “Taavet” (1501–1504, Firenze, Galleria del Accademia). See linna kaitsja võrdkujuna loodud skulptuur püstitati Piazza della Signoriale.

      Taavet, 1501–1504

      “Taaveti” valmimine tähistab meistri loomingu ja terve itaalia plastika arengu uue etapi sündi. Varasemate renessansiaja kunstnike realistlik detailide esiletõstmine on Michelangelo teoses asendunud jõulise sünteesiga. Võluv on figuuride loomutruudus ja vitaalsus. “Taaveti” juures avalduvad juba kõik Michelangelo hilisemale loomingule iseloomulikud jooned: suur dramaatilisus, sisemised pinged, ilmekuse taotlus ja mingi varjatud vägivald. Samaaegselt “Taaveti” loomisega töötab Michelangelo veel mõne teise karge ja mehise põhijoonega skulptuuri kallal (Brügge madonna, reljeefid “Madonna”, “Madonna lapsega” jt).

      Samuti 1504. aastal sai Michelangelo esimese tellimuse monumentaalmaali tegemiseks. Ta pidi nagu Leonardo da Vincigi kaunistama Palazzo Vecchio saali seina freskoga. Michelangelo valis teemaks episoodi Cascina lahingust: jões suplevatele sõduritele tungivad kallale vaenlased. Michelangelo tegi eskiisid, maalis kartongi kaheksateistkümne liikuva figuuriga, kes häiret kuuldes veest välja tormavad, aga ei jõudnud maali seinale kanda, sest sai kutse tulla Rooma paavsti teenistusse. Tänapäevani on säilinud vaid koopiad ja gravüürid, mille järgi saab lõpetamata teosest või õigemini selle fragmentidest mingisugusegi ettekujutuse.

      1505. aastal asus Michelangelo Rooma. Paavst Julius II oli otsustanud lasta juba oma eluajal endale hauamonumendi valmistada. See kujunes Michelangelo elu kõige traagilisemaks tööks. Kunstnik asus suure õhinaga asja kallale, kuid pidi selle varsti pooleli jätma, sest paavst kaotas ehitise vastu huvi, projekti tehti korduvalt ümber ja Michelangelo sai lõpuks uue ülesande: kaunistada Sixtuse kabel suure laemaaliga. Vastu tahtmist alustas kunstnik 1508. aastal tööd, mis kujunes ta elu kõige suuremaks, täielikult lõpetatud teoseks ja valmis 1512. aastal.

      Esialgne plaan nägi ette maalida lakke lünettidele vaid kaksteist apostlit ning mingid ornamendid. “Kuid tööga algust teinud,” kirjutab Michelangelo, “nägin ma, et sellest ei piisa ja et see jääb kahvatuks, ning ütlesin paavstile, et apostlitele peab midagi

Скачать книгу