21 maailmakuulsat kunstnikku - Annus Raud

Скачать книгу

kujuneb välja Leonardo loominguline meetod, mis põhineb looduse tähelepanelikul jälgimisel, julgel eksperimenteerimisel ja sügavatel teadmistel täppisteadustest. Leonardo nimetas maalikunsti teaduse ja looduse seaduslikuks tütreks. Kõigist teadustest meeldis talle kõige enam matemaatika: “Tõepärane on ainult kõik see, kus saab kasutada vähemalt üht matemaatilist distsipliini.”

      Verrocchio ateljees töötades abistas Leonardo õpetajat tuntud teose “Kristuse ristimine” (Uffizi muuseum, Firenze) maalimisel ja hämmastas kõiki andekusega. Ta maalis pildile ainult ühe ingli ja mõned rohukõrred, aga Leonardo ingel erineb Verrocchio armsatest käharajuukselistest inglitest ülla ilu, peenuse ja hingestatusega. Sel perioodil modelleeris ta ka mõned naiste ja laste pead. Juba nendes on märgata, kuidas Leonardo püüdis jõuda naeratuse kujutamise saladuse jälile.

      1472. aastast on ta Firenzes kirjas kui iseseisev kunstnik. Üks esimesi iseseisvalt tehtud ja meie ajani säilinud maale on “Madonna lillega” ehk “Madonna Benois” (Ermitaaž, Peterburi), kus kunstnik kujutas Maarja ja lapse figuure eriti elavalt: jumalaema ulatab lapsele lille, mida laps haarata püüab.

      Kahjuks takistasid kärsitus ja otsiv vaim Leonardol alustatud töid lõpule viimast. “Tarkade kummardamises” (1481), mille ta maalis tellimuse korras San Donato kloostrile, seadis ta eesmärgiks avada karjaste kujudes kogu erutus ja võlu, mis neid vastsündinu nägemisel vallutavad. Ta töötas pingeliselt, et neid tundeid edasi anda figuuride kehahoiaku ja dünaamika kaudu, koondades kogu grupi püramiidilaadseks kompositsiooniks ja liites selle valguse ning varjude kaudu tervikuks.

      Ülesanne õnnestus tal lahendada juba eskiisides ja kunstiliselt väga huvitavas alusmaalis. Seejärel kaotas ta edasise viimistlemise vastu huvi. Isegi kloostri visad ja kangekaelsed mungad, kes töö tellisid, ei suutnud sundida teda maali lõpetama ning olid sunnitud pöörduma ühe teise, keskpärase maalija poole. Kuid säilinud pruunides toonides alusmaal on üpris tähtis Leonardo da Vinci loomingulise arengu tundmaõppimisel. Siin on noor meister lahti öelnud Firenze kunsti vanadest traditsioonidest, siin ilmnevad kõik jooned, mis on iseloomulikud ta hilisematele, küpsemas eas maalitud teostele: viimase kui detailini läbimõeldud kompositsioon ja selle gruppideks jagunemine, samuti näoilmete täiuslikkus.

      Anonüümne biograaf kirjutab: “Ta oli kolmekümnene, kui Lorenzo Tore (Lorenzo Medici) saatis ta Milanosse hertsogi (Lodovico Sforza) juurde… andes talle kaasa lüüra, sest ta oskas ainsana taolist instrumenti mängida.” Milanos pidi ta tegema Sforza dünastia rajaja mälestuseks ratsaniku kuju.

      Vaatamata sellele, et projekti teostamiseks kulus kaksteist aastat, jäi monumentaalne ausammas lõpuks pronksi valamata. Kuid monumendi savimudel on lausa vapustav. Enne Milanosse minekut kirjutas Leonardo hertsogile kirja, kus loetles oskusi ja võimeid, mille patrooni käsutusse annab. Ilmselt usaldas ta rohkem enda võimeid sildade, kantside, kahurite ja laevade ehitamise vallas kui kunsti alal, sest seda mainib ta alles pika loetelu lõpus.

      Kunstnik kuhjati ülesannetega üle. Leonardo oli rahul – talle meeldis avanenud võimalus mitmekülgseid oskusi, leiutajaannet, teadmisi ja fantaasiat rakendada. Tema ülesannete hulka kuulus Milano veevärgi ja kanalisatsiooni rekonstrueerimise järele valvamine. Ta tegi veskite ja teiste tööstuslike seadmete jooniseid, mida sai tööle rakendada vee jõul. Ta tegeles isegi sõjatehnika väljatöötamise ja insener-tehniliste probleemide lahendamisega.

      Seejärel huvitus Leonardo anatoomiast. Ta tutvus tuntud anatoomi Marco Antonio della Torrega ja tegi tema anatoomiaatlasesse mõned illustratsioonid. Leonardo pliiatsijoonistused hämmastavad inimkeha pisidetailide kujutamise täpsusega.

      Varsti pärast Milanosse saabumist maalib Leonardo ühe oma kuulsamatest portreedest “Daam hermeliiniga”. Sellega paneb Leonardo da Vinci aluse 15. sajandi portreetraditsioonile: inimest ei kujutata enam profiilis nagu medalitel, vaid kolmemõõtmelisena, mis on olnud iseloomulik büstidele. Kujutis on loomutruu, hetke fikseering nagu kaader filmilindilt.

      1485. aastal lõpetab Leonardo maali “Madonna Litta”, luues renessansiajastu ühe poeetilisema kuju. Maarja toidab rinnaga last, kes hoiab vasakus käes tiglitsapoega. Kummardudes poja kohale, vaatab Maarja teda tähelepanelikult ning särab uhkusest ja õnnest. Naine pakatab noorusest ja tervisest, teda täidab maailma suurim rõõm – rõõm emaduse üle. Laps on imekaunis: tugev ja prink keha, suur lokkis juustega pea, parem käsi tugevasti ema rinda pigistamas ja pilk kergelt vaataja poole suunatud.

      1483. ja 1494. aasta paiku maalis Leonardo suurepärase maali “Madonna kaljukoopas”, mis telliti 1483. aastal. Rahulik, tasakaalustatud kompositsioon on üles ehitatud klassikalisel püramiidi põhimõttel, mille tipuks on madonna pea, alumisteks nurkadeks põlvele laskunud noor Ristija Johannes ning ingel, kes aitab Jeesus-last hoida. Teose väga hea, Leonardo õpilase tehtud koopia on välja pandud Londoni National Gallerys.

      Kaljukoopa madonnaga on meister saavutanud selle, mida ta seni oli otsinud. Ilusad, äraseletatud ilmega õrnad näod, mahe naeratus – see on Leonardo tööde üks olulistest iseärasustest, lisaks äärmiselt peen heleda-tumeda ning valguse ja varjuga mängimine. Maali taustal kujutatud maastik on samuti uudne. Ilmselt esimest korda 15. sajandi maalikunstis paiknevad figuurid maastiku ees, mitte maastikul. Kogu teosest hoovab vastu pidulik, romantiliselt salapärane meeleolu.

      Püha õhtusöömaaeg, 1496–1498

      1496. aastal alustab Leonardo tööd enda suurima teose kallal, milleks on fresko “Püha õhtusöömaaeg” Santa Maria delle Grazie kloostri söögisaali seinal. See on ta kuulsaim maaliteos. Freskost on säilinud ainult riismed, mida püütakse päästa ja restaureerida. Maal on sattunud ajahamba, inimeste rumaluse ja restauraatorite oskamatuse ohvriks. Kuid süüst puhas ei ole ka kunstnik, kes alailma kõike uut katsetas. Ta ei kasutanud seekord fresko jaoks sobivat tehnikat, vaid temperat.

      Teose puhul väärib esiletoomist eelkõige kompositsioon, mis on meisterlikkuselt ületamatu. See on rangelt sümmeetriline – keskel Kristuse tumedam kuju avatud akna taustal, tema figuuri jooksevad kokku ruumi perspektiivjooned, tuues Kristuse keskse rolli veelgi paremini esile. Kristuse kõrval istuvad jüngrid on jagatud gruppidesse, millest moodustub neli kolmeliikmelist tervikut. Kompositsiooni meisterlikkusele ei jää alla ka üksikute nägude ilmekus, karakterite julge, võimas ja mitmekülgne kujutamine, nende liigutuste dünaamilisus ja loomulikkus. Teoses on Leonardo da Vincil esimesena õnnestunud rakendada kõrgrenessansi eesmärke ja ideaale. Selle epohhiloov tähendus seisneb detailide ja üksiknähtuste tervikuks kokkusulatamises.

      1500. aasta alguses lahkub Leonardo Milanost, peatub lühemat aega Mantovas, Veneetsias ja suundub 1501. aastal tagasi kodusesse Firenzesse. Siin jätkab ta tööd teaduste alal. 1503. aastal teeb linna raad talle ülesandeks maalida Palazzo Vecchio Suure Nõukogu saali seinale maal Firenze ajaloost. Teise suure maali pidi samasse maalima Michelangelo. Leonardo valis teemaks Anghiari lahingu, kus firenzelased olid võitluses Milano vägede vastu hiilgava võidu saavutanud. Ta maalis kartongile ja kandis osa kompositsioonist saali seinale, kuid jättis siis töö pooleli, sõitis (30. mail 1506) uuesti Milanosse ega pöördunudki lõpetamata teose juurde tagasi.

      Kartong ega seinale kantud joonis pole meie ajani säilinud, kuid alles on terve rida meistri omakäelisi eskiise ja visandeid. See teos on sõjateema käsitlemise alguseks uue aja maalikunstis. Kompositsioon on täis dramaatikat ja liikumist, keskses võitlusstseenis käib lahing lipu pärast, võitluse hoogu, kirge ja julgeid liigutusi, nende ülimat pinget, mis avavad sõja julma tegelikkuse, ei ole ükski teine kunstnik osanud sama haaravalt jäädvustada.

      Leonardo da Vinci enese käega loodud tahvelmaale Firenze perioodist ei ole säilinud kuigi palju, kuid olemas on kuulsaim – “Mona Lisa” ehk “La Gioconda” (1503–1506, Pariis, Louvre). See on Firenze rikka aadliku Francesco del Giocondo noore abikaasa portree.

      “Mul on õnnestunud luua tõeliselt jumalik pilt,” on Leonardo enda tööd hinnanud. Kunstnik olevat kutsunud Mona Lisa poseerimise ajaks ateljeesse lüüramängijaid ning lauljaid, ta hoidis seal pidevalt narri, et hajutada modelli melanhoolset pilku, mis portreedele nii iseloomulik oli. Niisuguste vahenditega

Скачать книгу