LITMIR.BIZ

      Hotell oli väga nostalgiline ja õhkkond temas oli midagi ühika ning nõukogude sanatooriumi vahepealset. Mu esimene tuba Sterhi hotellis oli kahekohaline ja kaheosaline „sviit”, mille seinu kattis kahvaturoosa triipudega tapeet ning aknakardinad ja voodite päevatekid olid tehtud ühesugusest kollasest riidest. Esimene asi, mille ma kindlaks tegin, oli muidugi see, kas toas saab suitsetada. Sai – tuhatoos oli pisikese musta laua peal. Standardne mustast saepuruplaadist nõukaaegne mööbel. Hiina televiisor. Minu hotell ja Vene provintsihotellid üldse on palju vähem formaalsed kui piinlikult puhtad ja emotsionaalselt steriilsed lääne hotellid. Sterhi hotelli koridoripõrandad olid kaetud kulunud punase põrandakattega. Akende ees rippusid suured rasked bordoovärvi eesriided, mistõttu maja oli seestpoolt ka kõige eredama päikesega pigem hämar. Ülesalla sai kas logiseva liftiga või keset maja kulgevat laia treppi mööda. Esimesel korrusel olid mitmesugused ärid, nagu lillemüügiputka, reisibüroo ja teab mis veel. Samuti läks esimese korruse fuajeest uks kõrvalmajas asuvasse kõrtsi, kus igal õhtul väga kummaline seltskond metsikult jõi, hommikuni tantsis ja aeg-ajalt kakles. Käisin selles pisikeses restorankõrtsis paar korda. Ukse juures seisis mäekõrgune turvamees kumminuiaga. Tavaliselt istus ukse kõrval lauas kamp nooremapoolseid kaukaaslasi, kellest ühel oli alati seljas edasisi diskussioone juba eos lämmatav T-särk kirjaga „Osseetia kickboxing’u rahvusmeeskond”. Sagedased külalised olid kummalised lõunamaa mehed, kelle puhul ma ei saanudki aru, kas nad olid endisest Jugoslaaviast, Türgist või hoopis Kaukaasiast. Need pässid pidasid tavaliselt pidu noorte, umbes 17-aastaste vene tüdrukutega. Ja lisaks veel palju lihtrahvast, eriti Jakuudi keskklassi esindajaid. Kuna see kõrts oli üks viimaseid, mis oma uksed vastu hommikut kinni pani, siis läks publik nii kella kolme paiku eriti kirjuks. Eriti tore oli muidugi see, et see robustne ja kodusoojusest mitte just kiirgav urgas kandis nime Domašnaja Kuhnja16.

      Hotell ise hakkas peale teiselt korruselt, kus asusid administratsioon, registratsioonilett ja banketisaal. Administratsiooni vastas asus Vene provintsihotellides nii tavaline kuumaveeaparaat ja zavarka17 kann. Igaüks võis igal ajal tulla ja omale teed teha, tass tuli endal kaasa võtta. Teekomplekti kõrval diivanil losutas tavaliselt mustas vormis turvamees. Mäletan, kui Innokenti mu esimest korda hotelli tõi, siis registreerimislehte ja passi vastu võttev näitsik naeratas mulle pärast lehekese lugemist rõõmsalt ja ütles: „Eesti! Ma ise olen Kohtla-Järvel sündinud.” Ma hakkasin ennast tasapisi jälle tundma suure kodumaa kodanikuna.

      Iga korruse alguses oli esimene tuba koristajate varjupaik. Ma ei mäleta enam eriti hästi, kuidas see juhtus, aga ma sain nende kahe vanema vene naisega heaks sõbraks. Me rääkisime aeg-ajalt koridoris trehvates juttu. Nad ei teinud eriti numbrit, kui ma kohvikust kohvi tuppa tõin ja tasse ise ära ei viinud. Lõpuks käisin ma nende konkus ka teed joomas. Tõin neile linnast vahel karbi kommi. Kui ma aga tõin neile Moskvast Jakutskis tundmatut teed Must Pärl, oli meie sõprus lõplikult tsementeeritud. Sõpruse üheks peamiseks väljenduseks nende poolt oli minu toal silma peal hoidmine. „Kui te ära olite, käis too meesterahvas seitsmendast toast teid otsimas,” teatas üks neist mulle, kui ma ühel pärastlõunal linnast tulin. „Too meesterahvas” oli Vene päritolu Ameerika arvutiinsener Nikolai, kes oli võtnud südameasjaks kirjutada Ida-Siberi ja BAM-i18 reisijuhi Ameerika turistile. Teine kord teatas mammi: „Teid käis mingi mees otsimas. Jakuut. Vist ülikoolist.”

      Samade koristajate käest sain ma ka esimese sissejuhatuse Jakuutias valitsevatesse reaalsetesse rahvussuhetesse. Kunagi konkus istudes ja teed juues hakkasid mõlemad rääkima elust. „Niipea kui siin suveräänsus välja kuulutati, läksid jakuudid ülbeks. Hakkasid igale poole vaid enda omi suruma. Ja ega nad meid, venelasi, ei salli. Vanasti oli Sterhil normaalne direktor, venelane. Meie tegime tööd ja saime palka. Siis pandi direktoriks aga …” – naine tõmbas sõrmedega silmanurgad üles – „ja nüüd me ei tea, kaua nad meid siin hoiavad. Võib olla kihutavad minema ja panevad oma sugulased asemele!”

      Igatahes andsin ma kunagi hiljem

Скачать книгу