LITMIR.BIZ

      Ma arvan, et esimene Jakuutias veedetud kuu möödus mul eufooriasarnases seisundis. Kõik oli kuidagi ebareaalne, nagu eriti odavas B-kategooria road movie’s19. Olles pidanud aastaid järgima Saksa ülistruktureeritud ja üle hierarhiseeritud ühiskonna elustiili, joobusin ma vabadusest teha, mida tahan, süüa, mida, millal ja kuidas tahan. Saksamaal pannakse poed tavaliselt kell seitse õhtul kinni. Kui ma Jakutskis tahtsin öösel kell kaks pudelit õlut või Bulgaaria salatit, pidin hotellist lihtsalt välja minema, kõndima vajaliku putkani ning hoplaa! – olemas see asi oli. Ma ei pidanud toitu või jooki varuks ostma, sest see oli kogu aeg saadaval ning seetõttu ei tundnud ma sundust pidevalt mõtelda, mida õhtul süüa tahan. Mulle meeldis käia söömas ka töölissööklas nimega Vihr, mille punase tähega sinine silt minus kohutava nostalgia tekitas. Nende menüü oli veel nostalgilisem, sisaldades värskekapsasalatit, tatraputru hakklihakastmega ning sardelle hapukapsaga. Alla võis võtta proletaarse sada grammi. Personal oli nõukogulikult kivistunud nägudega ja tõre, ent toit oli alati värske ja maitsev. Odav ka. Mul hakkas tasapisi tekkima mure, kuidas ma oma uuringurahad korralikult läbi lüüa saan. Õnneks sai finantsseisukorda tasakaalustada hotelli baaris mõne viski joomisega, see maksis sama palju kui mitme päeva täistoitlustamine.

      Omaette mõnu oli isegi korraliku kohvi puudumine. Praegu on Jakutsk täis espressobaare, ent kümme aastat tagasi oli linnas täpselt kolm kohta, kus müüdi naturaalset ja joodavat kohvi. Kõikjal mujal pakuti erineva kangusastmega lahustuvat kohvi. See tegi kohvi joomise eriti nauditavaks. Kohvi joomine ei olnud mitte rutiinne musta joogi kõrist allakallamine, vaid minu isiklik rituaal hea tuju loomiseks. Tavaliselt ostsin ma värske ajalehe ning seadsin sammud ühte neist kolmest kohvikust. Kõik kohvikud erinesid teineteisest ning seega sõltus kohviku valik minu tujust. Otse Sterhi kõrval oli laste jäätisekohvik nimega Oasis. Sisustuselt meenutas see koolipuhvetit, ühes seinas lett klaasialuste kookide ning jäätistega, teises neljased lauad. Millegipärast oli sellel kohvikul leping Pauligiga ning neil müüdi paarikümmet erinevat kohvijooki espressost jääkohvini välja. Selles kohvikus tundsin ma ennast kõige enam eurooplasena. Seal käis oma hommikukohvi joomas enamik sel hetkel Jakutskis elavaid välismaalasi, keda oli vähe ning kellest enamik oli tumedates rätsepaülikondades teemandiärimehed. Välismaalane sarnaneb Venemaa kolkas koeraga. Me tundsime teineteist kaugelt ära ning sabaliputamise asemel tervitasime teineteist kerge peanoogutuse või siis sõbraliku pilguga. Me moodustasime nagu omaette vennaskonna, sest me kandsime teistsuguseid riideid, kõndisime teistmoodi, me olime natukene kohmetud ja tundsime ennast sisimas ebakindlalt. Peale selle ühendas meid vaid meile mõistetav rituaal – tarvidus juua hommikul tass head kohvi. Sellepärast hakkas Oasis kümne paiku täituma välismaalastega, kes tulid pärast hommikusööki ning enne asjaajamisi tassi või kahe aurava aromaatse Soome kohvi järele. Et ülejäänud päeval juua kas teed või ülesuhkurdatud lahustuvat kohvi. Oasis eksisteerib suhteliselt räpase mängupõrguna siiamaani, kohvi seal aga enam ei ole.

      Teine koht oli Dõgõn Tarhani hotelli kõrval oleva suure hoone teisel korrusel asuv pitsakohvik Vivaldi. Legend väidab, et see koht tehti selleks, et Dõgõn Tarhani hotelli itaallastest ehitajaid toita. Oli, kuidas oli, ent nüüd sushi-restoraniks ümber spetsialiseerunud Vivaldis oli toona väga hea pitsa, mis andis julgelt silmad ette enamiku Euroopa pizzeria’de saapatallasarnasele toidule. Et selles kohvikus sai suitsetada, oli mul sinna väga palju asja just talvel, kui väljas temperatuur alla 50 miinuskraadi langes. (Kujutage ise ennast ette tassi hommikukohvi pärast läbi polaarkülma linna rühkimas!) Vivaldis käisid koos kohalikud uusrikkad, seal sai vaadelda Jakutski õnnelikke ja edukaid. Pitsasöömine Vivaldis oli tol ajal midagi staatusesümboli sarnast. Sellepärast sisenes kohalik eliit Vivaldisse viimseni üleslööduna (võrdluseks minu väljaveninud teksad, aga mina olin välismaalane ja seega oli see minu puhul lubatud). Eneseteadlikult ning demonstratiivse ükskõiksusega istusid nad laua taha, et siis kõva häälega endale pool menüüd tellida. Raha ei tohtinud sellises kohas probleem olla ning raha olemasolu rõhutati valjusti tellimusi andes. Kuulge, kellel on kõrvad! Vivaldis oli lõbus istuda ja seda poosetamist jälgida, aeglaselt espressot juua ning kõrvale suitsu teha. Peale selle leppisin Vivaldisse kokku ka ärikohtumisi, see oli keset linna ning kergesti leitav.

      Ja siis oli veel kohvik Margarita, mille avastasin ühel oma esimese kuu linnatundmisretkel. Tegemist oli täiesti tavalise kohvikuga Lenini prospekti ääres. Ukse kohal oli sepistatud tähtedega kirjutatud kohviku nimi, ruum oli hämar ja seinad olid kaetud sama laudkattega nagu Eesti esimestel kooperatiivkohvikutel perestroika ajal. Sama ebamugav nagu vanades kooperatiivkohvikutel oli ka Margaritas. Laudu eraldasid üksteisest rinnakõrgused piirded, pingid olid kõvad, teenindus tõrjuv ja külm. See oli sobiv koht, kui tekkis tahtmine minna rahva sekka. Päeval käisid seal väikeametnikud kiiresti einetamas, õhtuti võtsid samad isikud ja töölisnoored prae kõrvale ka napsi. Ventilatsioon puudus või oli katki, igatahes oli õhk liikumatu ja tihke kõigest muust kui osoonist. Tavaliselt mängis mingi imal popmuusika. Kui poleks olnud kohvi, siis teist korda ma üle selle pugeriku läve ei oleks astunud.

      Tagantjärele on tunne, et olin Jakuutias algul nagu võõrale planeedile sattunud Robinson kummalises uneluses. Iga asi üllatas, aga oli kuidagi tuttav. See linn rokib täiega, oli mu otsus, kui leidsin aega elu üle järele mõelda.

      ÕPIPOISINA PÕDRAKASVATAJATE JUURES

      Seisin jõe kaldal ja kirusin endamisi nii kuu, päikese kui ka tähed maa põhja. Või siis vee põhja – eilne vaevu jalalaba ületav nire oli moondunud sügavaks vooluks. Tumeda vee tõttu polnud ka näha, kui sügavaks. Mul oli meelest läinud, et sel ajal peaks olema tõus ja jõe veetase tõuseb päris korralikult. Ma tulin kaubapunktist ehk faktooriast ja olin mitu tundi mööda nartajälgi20 läbi tundra rühkinud. Ilm oli ilus päikseline, üle tundra puhus kerge tuul ja mul oli taskus peaaegu täis suitsupakk. Me olime sõitnud eelmisel päeval faktooriasse arstide järele. Nimelt oli „keskusest” ehk Anabari rajooni „pealinnast” Saskõlahhist saadetud kolm arsti tundraelanike tervist kontrollima. Et nartadel oli ruumi vähe, jäin ma faktooriasse ööbima ja pidin järgmisel päeval jalgsi läbi tundra brigaadi tagasi marssima.

      Jaa, kolmas brigaad, põdrakasvatusettevõtte Ivan Spiridonovi au ja uhkus! Tuhat kuussada looma, neli perekonda ja hulgaliselt koeri. Nüüd eraldas mind neist vaikne, ent tume voolus. Ega’s midagi, kerisin kalamehesaabaste sääred üles ja hakkasin ettevaatlikult, silma järgi kõige madalamas kohas jõge ületama. Jalgealune oli libe ja pikali lennata ei olnud soovi. Hilissuvises tundras (suvi kestab lume tulekuni, sügis polaaröö alguseni) olid loetud kraadid sooja ja brigaadi oli veel mitu head kilomeetrit minna.

      Jõe keskel, kus vesi ulatus juba saapa sääreni, jäin korraks seisma. Järgmine samm ütles, et põhi hakkab tõusma ja nii ma kuiva jalaga üle saingi.

      Istusin teisel pool kallast künkale maha ja vaatasin tundrat. Tundra on ilus. Laineline maastik kuni horisondini, pruunid ja rohelised toonid vahelduvad ning sillerdavad päikeses. Äkki ilmusid künka tagant välja põdrad. Nad tulid süües minu poole ja moodustasid mu ümber ringi. Need olid brigaadi loomad, nad säilitasid küll distantsi, ent ei peljanud – ju tundsid mind juba lõhnast.

      Suur pull, kelle seljas ma mõni päev tagasi olin ratsutanud (tundsin ta ära kõrvas nahkrihma otsas pendeldava sinise mineraalveepudeli korgi järgi), tuli lausa minu juurde. Et ma olin siinsetest kõvasti raskem, anti mulle ratsapõtradeks noori, suuri ja poolmetsikuid pulle ja sellega siin olin ma enam kui korra kembelnud.

      „Tõbras!” ütlesin talle.

Скачать книгу