LITMIR.BIZ

      Kui mul ei olnud hommikul mingeid kokkusaamisi, suundusin ma Jakutskit avastama. Linn oli täis elevust, sest varsti pidid seal hakkama Aasia laste olümpiamängud ja igal pool vuntsiti midagi ilusaks. Olümpiateemaliste vormisärkidega noortesalgad värvisid aedu, tänavatele tõmmati värskeid triipe ja teede äärde istutati puid.

      Jakutsk on ääretult nõukogulik, kuid kontraste täis Siberi linn. Selle arhitektuuris ja infrastruktuuris seguneb Nõukogude Liidu nostalgiline baas harmooniliselt varakapitalismi ja uusrikkusega. Majad on kas puust lobudikud, Stalini-aegsed kasarmud, hilisemad viie- ja üheksakordsed hruštšovkad või siis viimase ehituskunsti sõna järgi ehitatud klaasbetoonist hooned. Kõik need on läbisegi ning neid ühendavad suhteliselt viletsad kõnniteed ja üha praguneva asfaldiga sõiduteed. Johtuvalt igikeltsast on majad ehitatud enamasti vaiadele umbes kahe meetri kõrgusele – maapinnale rajatud maja kiirgab soojust, igikelts võib sulama hakata ja maja lihtsalt pooleks vajuda. Plastmasslaudadega välikohvikud, kus müüdi lahustuvat kohvi, kanget teed, pilaffi ja šašlõkki, olid pigem sellised, mida kohtas Tallinnas 1980ndate lõpus. Väga vinge roosat värvi Puškini-nimeline Vene teater kõrgus peatänava – muidugi Lenini prospekti – ääres. Ka linna keskväljak kandis Lenini nime, selle ühes servas kõrgus suure revolutsioonijuhi kuju. Väljakut palistasid kaks suurt kivihoonet, millest ühes istus valitsus ja president ning teises parlament koos ministeeriumitega. Venemaal üldlevinud tava järgi olid nende hoonete nimed Дом № 1 ja Дом № 215. Väljaku teises servas laiutas aga vinge Manhattani stiilis klaasbetoonist koloss, millest osa oli Sahha Vabariigi kõige moodsam hotell Dõgõn Tarhan (tegelase järgi, kes on midagi Jakuutia Kalevipoja ja Robin Hoodi vahepealset), teine osa aga megasuper spordikompleks. Linnavaate tegid eriti sürrealistlikuks majade vahel jooksvad suured veetrassid. Nii meetrise läbimõõduga ning tavaliselt kahekaupa jooksvad torud, mida igikeltsa pärast ei panda mitte maa sisse, vaid jäetakse maa peale, kus nad siis omasoodu kulgevad, ületades tänavaid ja moodustades nende kohal kõrgeid väravaid, mille külge tavaliselt riputatakse eufoorilisi plakateid, nagu näiteks „Koos muudame meie linna ilusaks!”

      Mulle sai suhteliselt ruttu selgeks, et tavaliikumise loogika Jakutskis ei kehti. Ühelt suurelt tänavalt teisele minnes on läbi mikrorajooni lõikamine võimalik vaid siis, kui sa tead, kuhu lähed. Maju on erinevatel ajajärkudel selles linnas ehitatud väga omapärase ning ebaloogilise paigutusega, majade vahel on veetrassid, garaažid ja kraavid ning valitud teekond võib vabalt lõppeda tupikus traataia, garaažiseina või prügikastide vahel. Hiljem mu uurimisretkede raadius suurenes ja ma jõudsin oma käikudega linnaserva. Ühelt poolt ümbritseb Jakutskit Leena jõgi ja selle kaldapealne võsa ehk Zeljonaja Luga, teiselt poolt eramajade rajoonid. Eramajad on tavaliselt ühe- kuni kahekordsed suured (ja tihti väga moodsad) puitelamud, mille ümber on pea kolmemeetrine tara, nagu see Jakuudi külades tavaks on. Äärelinna tänavatel liigud sa kahe kõrge plangu vahel ja kui tee kaotad, pole kelleltki midagi küsida ka. No ja loomulikult on linna ääres veel kohustuslik igavene tuli ja postamendil tank.

      Mäletan, et minu esimese suve ilm Jakuutias oli maru palav. Ma teadsin juba enne sõitu, et Jakuutia seisab Guinnessi rekordite raamatus kui regioon, kus temperatuuri aastane kõikumine on üle 100 kraadi. Talvel viskab seal lõdvalt alla 60 miinuskraadi, suvel aga võib kuumus olla 40 plusskraadi ligi.

      Päike siras nagu lõunamaal, linn oli tolmunud ja rahvast pungil täis. Mis mind aga kõige rohkem üllatas, oli asiaatide rohkus igal pool, kuhu läksin. Üldiselt näeb Lääne-Siberis põliselanikke väga harva, nad moodustavad kuni 2 % elanikkonnast, Jakutsk on aga jakuute paksult täis. Peale selle, et nende protsent on linnaelanike seas kõrge, on nad esindatud ka valitsusorganites ning ärimaailmas, neid näeb nii logisevates bussides kui ka džiipide roolis.

      Jakutski busside ees oli mul kaua aega hirm. Enamik linnas sõitvaid busse on siiamaani nõukogudeaegsed pisikesed käulad, mis Eestiski veel hiljaaegu maaliinidel sõitsid. Jakutski bussid on aga seest kaunistatud narmaskardinate, plakatite ja igat masti piltidega, mille valik varieerub bussijuhi (ning omaniku) maitsest olenevalt poolpaljastest naistest Pariisi vaadeteni. Siis olid veel riigi- ja erabussid. Viimased on suured, ent sama logud LAZ-id, ehk mõne rubla võrra odavamad. Hirmu tekitas just busside kasutamine. Jakutskis sisenetakse bussi suvalisest uksest, ent väljutakse vaid eesuksest, et väljumise hetkel bussijuhi kõrval istuvale näitsikule sõiduraha pihku libistada.

Скачать книгу