Minu Jakuutia. Disko ja tundra vahel - Aimar Ventsel

Скачать книгу

ja Aafrikasse, rikkamad ja turvalisema seikluse otsijad Skandinaaviasse. Ma ei mäleta aga ühtegi lugu rännakutest Alaskale või Põhja-Kanadasse. Tiit Pruuli kirjutas ühes juhtkirjas, et tänapäeval reisivad inimesed turvaliselt ja ilma suuremate üllatusteta, olles kogu reisi juba ette plaaninud.

      Küsisin kunagi filmimehelt, suurelt rändajalt ja healt kolleegilt Liivo Niglaselt, et miks ikkagi ei seigelda Siberis. Liivo arvas, et inimesed kardavad vist. Siberi üks omapära ongi see, et seal ei anna rännakuid detailideni ette plaanida. Internet on väga halb allikas, kui vajate infot ükskõik mis linna hotellide või busside kohta, ja neti teel ei saa te üldjuhul mitte midagi reserveerida. Kohale jõudes avastab tänapäeva kõrgtehnoloogiline rändaja, et pole seal kasu ei sülearvutist, inglise keelest ega GPS-ist. Wifit ja netti annab väljaspool suuri linnu otsida ning GPS võib näidata suvalisi koordinaate õigete asemel. Ja ükski riistapuu ei mõika, kui istute trööstitu kaevanduslinna bussijaamas, kus sõidavad ainult ettevõtte bussid. Siis aitab vaid terav mõistus ja vene keele oskus. Kui lisada veel pikad distantsid, mis ulatuvad reeglina sadadesse kilomeetritesse naaberkülade vahel, siis võite vist juba aimata, mis teeb Siberi minu jaoks põnevaks. Ja see on osa tollest koorest Siberi ümber, mis peletab niinimetatud normaalrändaja eemale.

      Mina ei käi Siberis „piire kompamas” või „ennast proovile panemas”. Kuidagi imelik on ennast paariks nädalaks „proovile panna” keskkonnas, kus lapsed ja vanurid elavad kogu aeg, tegemata numbrit sellest, mis moodsale matkajale näib kangelasliku eneseületamisena. Ma käin seal, et nautida vibreerivat ja vilgast elu kohas, kus seda normaalse kodaniku meelest ei tohiks üldse eksisteerida.

      Kui ma vaatan Go Reisiajakirja lugude pilte hipidest ja nende värvilistest idamaade seiklustest või kangelaslikest paadimatkajates Norras ja nende kõrgtehnoloogilisest varustusest, tuleb peale ennekõike põlgus. Just nende viimaste suhtes. High-tech matkamine on minu jaoks elamuse ostmine. Ostad sobiva varustuse, paned infovahendite abiga reisi paika, hoiad neid kasutades maailma oma tegemistega kursis ja ennast maailmaga kontaktis. Pärast istutakse mõnes mägihotellis ja räägitakse, kui raske ja ränk reis ikka selja taha jäi. Ent see kõik on sama ohutu ja põnev kui trammiga Kosmose kino eest Estonia teatrini sõitmine. Sõitke veoauto polsterdamata kabiinis kolm päev läbi lund täis tuisanud tundra! Eriti kui kabiinis on peale sinu ja juhi veel kolm inimest. Väljas on lumetorm, sees aga palav, sest priimuse peal keedetakse pidevalt süüa.

      Ma olen kohanud ka tõelisi rändajaid ja viimastel aastatel ka ise nendega retkedel käinud. Tõelisi rändajaid on võimalik trehvata näiteks Moskvas Leningradi vaksalis. Seal näeb matkajate salku, kes Venemaa ühest otsast saabudes parasjagu rongi vahetavad, et teise otsa edasi kulgeda. Need päris rändajad ei ole värskelt raseeritud. Tüdrukutel on pulstunud juuksed. Ka ei kanna nad kalleid spetsiaalseid matkarõivaid, vaid eranditult kamuflaaži. Seljakotid ostetakse mitte firmasildi, vaid mugavuse ja vastupidavuse järgi. Tõelistel rändajatel pole kaasas kosmonautide supertoitu ega keemilisi pulbreid, millele vee pealevalamisel kattub laud plastmassimaitseliste hõrgutistega. Meie vedasime toiduaineid ikka ise kaasa. Jahu näiteks, et taigas lõkkel pannkooke küpsetada. Talvel ka plekkahju, et telgis mitte ära külmuda. Ja anumateks kasutati tühje plastpudeleid või armee katelokke, mitte kalleid hermeetilisi purunematuid matkakonteinereid.

      Kui teist möödub Leningradi vaksalis selline päikesest põlenud inimeste killavoor, välipudelid seljakottide otsas pendeldamas, on juba kaugelt kuulda erksate ja rõõmsate häälte jutuvada. Nad kiirgavad entusiasmi ja energiat, neist õhkub lõkkesuitsu ja kaugete rännuteede romantikat. Hightech rändajast ei õhku mitte midagi, või kui, siis parfüümilõhna. Piinlikult raseeritud mehed retuusides, kitsastes suusamütsides ning oranžides jopedes näevad lihtsalt tobedad välja. Ma ei kujuta neid sellistes riietes laagritule ääres istumas. Läheb säde peale ja ongi auk sees. Mu naaber Tallinnas, ka vana Siberis-käija, avaldas arvamust, et „sihandesed” ei teegi lõket. Kindlasti on neil mingi sooja kiirgav termopatarei reisil kaasas. Voldid pärast kokku ja paned seljakotti. High-tech rändajate grupipildid näevad välja kuidagi tehtud ja pungestatud, ei paista nende silmist väsimusemärki ega seda sära, mis on inimesel, kes on äsja kaelamurdva päevarännakuga maha saanud ja on nüüd iseenda tugevusest joobunud.

      Kust tekkis mu huvi Siberi vastu? Ma arvan, et Jack Londoni raamatutest. Nõukogude ajal sai teda ja teiste autorite kõikvõimalikke seiklus-reisiraamatuid loetud nii palju, kui neid üldse kätte sattus. Tol ajal ilmus palju kirjandust, mis rääkis kas geoloogide, revolutsionääride, rändajate või siis muidu seiklejate elust ja juhtumisest kas Siberis, Kanadas või Alaskal. Olid sellised raamatud nagu Eric Collieri „Kolmekesi kõnnumaal”, mis kuulub siiani mu lemmiklugemisvara hulka. Olid sarjad „Maa ja ilm” ning „Seiklusjutte maalt ja merelt”. Olid ka „Nahksuka jutud” ja Ida-Saksa kirjaniku Liselotte Welskopf-Henrichi kultusraamat „Suure Karu pojad”. Kõiki neid lugesin mitu korda. J. F. Cooperi „Nahksuka jutud” meeldivad mulle tänini, nende romaanide keel on väga kujundlik ning tõlge eesti keelde hea. Ning muidugi on alati mõnus lugeda raamatuid, mille kangelased on üdini positiivsed ning antikangelased autud ja väiklased lurjused!

      Lood põhjas käimistest paelusid mind lapsepõlves rohkem kui muudes maailma kolgastes toimuvad juhtumid. Mäletan, et pärast filmi „Derzu Uzala” nägemist laenutasin raamatukogust ka raamatu ja lugesin selle kaks korda järjest läbi. Mind võlus nanai küti sitkus ja karastatus, kui ta venelasest ohvitserile põhja tarkust õpetas. Alles hiljem sain teada, et see raamat kuulub ingliskeelses maailmas vene kirjandusklassika hulka. Kui paljud on seda Eestis lugenud? Noored pole sellest teosest halligi kuulnud. Lapsepõlves sai mitu korda läbi loetud ka kuulus „Sannikovi maa”, millel olid vapustavalt lahedad illustratsioonid. „Sannikovi maa” on parim vene fantaasiaromaan üldse, eriti kujukalt on kirjutatud algusosa, kus Vene teadlased koerarakenditega läbi jäämägede kaugele maale rändavad, hoolimata raskustest ja külmast.

      Erinevalt „Derzu Uzalast” mulle „Sannikovi maa” ekraniseering eriti ei meeldinud. Küll aga avaldas mulle muljet mustvalgest televiisorist vaadatud vist suisa Ameerika sari Jack Londoni „Valgekihva” ainetel. Muidugi kuulusid mu lugemisvara hulka eesti keeles välja antud raamatud Nõukogude geoloogidest või siis punavõimu saadikutest, kes Siberis ringi rändasid, koerarakendite või põtrade seljas kaugete laagriteni tungisid, et kohalikke rõhutud rahvaid vaenulike rikkurite ja šamaanide ikkest vabastada. Manasin endale silme ette värvikaid pilte polaaröös kaljunukil tantsivast šamaanist või läbi lumise taiga rühkivast geoloogide salgast. Ka kuuvalguses uluvast hundist ning põdra varitsemisest jõeäärses võsas. Mul on hiljem olnud õnne enam-vähem kõike seda ka päriselus nähakogeda. Ja krooni pani minu jaoks sellele kirjandusele Nikolai Baturini „Karu süda”, kus kirjeldatakse elu taigas, üksildust ja looduse võimsust nii, nagu suudab teha vaid inimene, kes seal ise on viibinud.

      Aastakümneid hiljem mööda Jakuutiat ringi sõites leidsin ma väga vähe kodusid, kus ei olnud riiulis mõnda Jack Londoni raamatut. Kõik, mida kirjutas Jack London, oligi tõepärane peegeldus elust Arktikas. Ja nii imelik kui see ka pole, see kehtib ka tänapäeval. Me elame 21. sajandil, meil on internet, asfaltteed ja keskküte. See on nii ka põhjapoolkeral. Ent ma sattusin Jakuutia kolgastesse ajal, kui tsivilisatsioonimugavused olid Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega kadunud. Ja mul oli pidev déjà-vu5 Jack Londoni raamatutest loetuga. Neis külades kehtis põhjala külalislahkuse ja rusikaseaduse segu. Aita inimest, ent vaid siis, kui ta on ise suuteline ennast aitama. Elu tähtsamad asjad on jahinuga, püss ja tikud, mitte pihutelefon või sülearvuti.

      Esimene hetk, kui ma teadvustasin endale Jakuutia olemasolu, oli siis, kui laenutasin pioneerilaagri raamatukogust Lennart Meri suhteliselt kõhna raamatu „Laevapoisid rohelises ookeanis”. Teose, mille eksisteerimisest vist keegi teine ei tea. Kohati pole seda isegi Meri praegu käibivates bibliograafiates. Raamat on sellest, kuidas Nõukogude noor Lennart Meri ja tema kaaslased 1958. aasta suvel süstaga Jakuutiasse Leena jõele matkale lähevad. Autor kirjeldab kogu ettevõtmist väga värvikalt, teeb passaaže

Скачать книгу

<p>5</p>

Déjà-vu – juba nähtu, varem kogetu tunne. (prantsuse k)