ТОП просматриваемых книг сайта:
Minu Jakuutia. Disko ja tundra vahel. Aimar Ventsel
Читать онлайн.Название Minu Jakuutia. Disko ja tundra vahel
Год выпуска 2013
isbn 9789949511334
Автор произведения Aimar Ventsel
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Peatusin Moskvas sugulaste juures, nautisin linna, mida ma veel ei tundnud, ja tegelesin uurimisplaani kohaselt raamatukogudes uute teadmiste hankimisega. Oli ilus juunikuu, kõndisin mööda Moskvat ja tegin pilte. Moskva oli tol ajal minu jaoks maru odav, siis oli hinnatase hoopis teine. Käisin sellistes kohtades söömas, kuhu praegu ei julge jalgagi tõsta, sest ei suudaks lihtsalt maksta. Kolasin niisama mööda linna ringi. Ostsin muusikat ja ajakirju. Leidsin oma kodu lähedal metroopeatuse muusikakioskist kohaliku bändi Distemperi albumi „Ska-punk špionõ” kassetil. Mäletan, et kui küsisin järgmisel päeval müüjalt, et kas tal veel midagi taolist on, soovitas ta mulle ühte kassetti. „On selline reggae-ansambel,” ütles ta. Kassett oli kollane ja seal peal ilutses uhkelt bändi nimi – Leningrad. Tänapäeval on Leningrad kõige tuntum underground9-ansambel Venemaal ja kõige tuntum Vene muusikakollektiiv väljaspool Venemaad, esinedes Venemaal staadionitel ja välismaal suurtes klubides.
Ettenähtud päeval pakkisid sugulased mu oma Žigulli ja viisid Domodedovo lennujaama.
Meie Žiguli veeres Domodedovo lennujaama parkimisplatsile ja kogu mu sugulaste seltskond asutas mind saatma vastu tundmatule tulevikule. Mul oli kaasas hulgaliselt kraami. Praegu ütleksin, et liigagi palju. Talveriided. Need kulusid ära ka. Alles nüüd saan aru, kui naiivne olin ma ise ning kui naiivne oli mu ettekujutus Siberist! Ma olin valmistunud suureks ning raskeks missiooniks ebainimlikes tingimustes. Mind ümbritses suur hunnik kotte erinevate tehnikaimedega. Tegelikult oli mul kaasas sama palju tehnikat kui ühel keskmisel Venemaa uurimisasutusel kokku ja pooli asju ei läinud mul muidugi kordagi vaja. Nagu näiteks igasugu vidinad, millega saab laadida sülearvutit autoaku küljest. Ja kui te kunagi kuhugi uurimistööle lähete, siis jumala eest, ärge võtke kaasa Toughbook’i! Toughbook on sõjaväe sülearvuti, millel on ümber plekist kest. Kaalub umbes sama palju nagu korralik tellis. Tassi sihukest kaasas! Toughbook on küll löögi- ning piiratud koguses veekindel ning temaga saab väljas tööd teha, sest tal on spetsiaalne ekraan, mis manab pildi ette ka kõige erksamas päikeses. Superekraanist on aga vähe kasu, sest aku on sindril vilets. Tahad päikese käes töötada, pead pikendusjuhtmega õue minema. Peale selle oli mul kaasas portatiivne printer (mida ma kasutasin täpselt neli korda neljateistkümne kuu jooksul), hulk kaameraid, objektiive, diktofone ja muud kola. Ainsana oli kasu diktofonist, selle abil kuulasime tundras kohalike kuttide diskokassette. Mul on aga siiamaani hea meel, et ma ei lasknud instituudi tehnikaosakonnal endale kaela määrida päikesepatareid! Nad küll üritasid, aga see oli ka tollase minu jaoks siiski liig mis liig.
Esimene tõrge tekkis siis, kui tahtsin kogu selle tehnikalasu pagasisse anda. Sugulased pistsid õiendama ja teatasid, et seda ei tohi, sest mine tea, kuhu nii kallid asjad tee peal kaovad. Toppisin siis osa tehnikast ühte kotti ja teise osa suure seljakoti sisse. Seljakoti ümber lasin mässida kilet – kes Venemaal on käinud, see teab, mida ma mõtlen. Kiletamisteenuse pakkujaid on igas lennujaamas, vaid maksa ja su kotist tehakse kookon. Tõe huvides peab mainima, et kõigi viieteistkümne aasta jooksul, mil ma olen Siberi vahet käinud, ei ole mul lennujaamas kunagi midagi pagasist kaduma läinud. Olles selle operatsiooni sooritanud, sain ma natukene aega ringi vaadata.
Lendasin Domodedovo lennujaamast, mis oli 2000. aastal vist Venemaa kõige moodsam lennujaam, ehkki alles ehitamisel. Pool tagumist saali oli alles tellingutes, töölised sibasid ringi ja nende vahel voogas lõpmatu pakkidega koormatud rahvamass. Kui mitte enne, siis siin sain ma lõplikult aru Venemaa mastaapsusest. Muidugi on rahvamassid Hiinas veel suuremad, ent Venemaa on see koht, kus vahemaad on suured ja neid ületavad iga päev vist miljonid inimesed. Seda on kuidagi näha ka inimeste olemusest. Reisimine on tavapärane ja rutiinne tegevus. Venemaa lennujaamades pole seda rõõmsat elevust nagu lääne omades. Läänes läheb inimene lennujaama sära silmis. Nüüd me lendame, hurraa! Või, nüüd me saabume, juhuu! Venemaa lennujaamades valitseb asjalik meeleolu, umbes nagu ülerahvastatud bussipeatuses. Inimesed tirivad oma kotte, nagu nad on juba mitmeid kordi enne teinud. Väsinud vanemad katsuvad oma lapsi mitte ära kaotada. Otsitakse ja seistakse sabas oma kassa juures. Sabad on pikad ja inimesed neis resigneerunud ja kannatlikud.
Mina muidugi nii resigneerunud polnud. Ma olin sattunud sellesse sipelgapessa ja mind vaimustas seal olemine. Mulle meeldis, et ma ei olnud enam siivsas ja korralikus läänes, vaid otsaga metsikus idas. Minu jaoks oli Domodedovo täis kontraste ning erksaid värve, helisid ning lõhnu. Suured pered suurte kohvritega kiirustamas pagasit ära andma. Provintslased, odavalt riides, kandmas tuhmi värvi kilejopesid, narmendavaid dresse ja luitunud flanellsärke. Pealinna hipsterid, riides niimoodi, nagu ainult moskvalased käivad: ergas, silmapaistev, kohati üle võlli šikk, suurte firmasiltidega ja kallis. Rahvamassi sees olid putkad, kust sai osta viletsat, aga kallist pitsat ja vett, mis maksis umbes Prantsuse vahuveini hinna.
Domodedovo lennujaama teises tiivas avastasin väga vinge jazz-kohviku, kus võis sees suitsu teha ja väga kvaliteetset kohvi juua. Seintel olid mustvalged pildid Ella Fitzgeraldist, Louis Armstrongist ja muudest kuulsustest. Vaid samm edasi oli Türgi kohvi pakkuv baarike. Siis ülikallis letike, kus müüdi träna, mida inimestel lennujaamas millegipärast alati vaja läheb: maiustusi, ajakirju, mänguasju, telefonikaarte. Hinnad olid muidugi laes. Sugulased olid vahepeal lahkunud ja ma nautisin seda, et sain iseendaga üksi olla ja lihtsalt ringi vaadata. Ostsin järjekordse tassi head kohvi ja sigari ning istusin jazz-kohvikus cool’i10 jazz-mehe poosis, suitsetades cool’i sigarit.
Edasisest mäletan suhteliselt vähe. Läksin läbi check-in’i, mingeid koridore mööda ning ühel hetkel olin ruumis, kus mind ümbritsesid pisikesed jändrikud asiaadid. Need olid jakuudid ja suur osa neist rääkisid keeles, mida ma tol ajal veel ei mõistnud. Põhja-Aasia inimesed näevad teistmoodi välja kui meile enam tuntud hiinlased või vietnamlased. See on pikk ja keeruline jutt, aga põhja- ja lõuna-asiaadid erinevad teineteisest sama palju kui kreeklane ja norralane. Eurooplane ei saa asiaatide vahest muidugi aru, aga lohutuseks võib öelda, et ka tavalise vähereisinud asiaadi jaoks paistavad skandinaavlased ja itaallased välja nagu kaks tilka vett. Olen seda mitmel juhul ise kogenud.
Lend kestis oma kuus tundi. See oli üldse mu elu esimene pikk lennureis, senini ei olnud ma teinud pikemaid kui vaid kolmetunniseid otsi. Lennuk oli umbne ja kitsas, nagu need vanad nõukaaegsed Venemaa siselendude lennukid ikka olid. Pruunist plastmassist tassid, millega anti mineraalvett, olid vist ka nõukogude omad, mina igatahes mäletan neid ajast, kui me perekonnaga kaheksakümnendatel Krimmi puhkusele lendasime. Ma istusin vahekäigu ääres, minu kõrval istus umbes 30-aastane jakuudi mees ja akna ääres keskealine vene naine. Ma olin süvenenud lugemisse ja sellepärast vist isegi võpatasin, kui jakuut pöördus minu poole ja küsis kuldhamba välkudes: „Välismaalane?”
See on küsimus, millele ma siiamaani vastan väga vastumeelselt ja viivitades. Tehniliselt jah, ma olen välismaalane, mul on teine pass ja minu kohta kehtivad seadused, mis kehtivad Venemaal välismaalastele. Teisalt, mida kaugemale Moskvast, seda enam on Venemaal tunda Nõukogude Liidu hõngu ja seda enam ma liigun vaimus ajas tagasi ning tunnen ennast jälle osana suurest ja sõbralikust rahvaste murdumatust liidust. Ausalt, olla Nõukogude kodanik on nagu jalgrattaga sõita. Oled korra ära õppinud ega unusta enam iial. Bürokraatidega suhtlemine, sabasseismise oskus, poes müüja tähelepanu püüdmine, kõik need ja mitmed teised oskused ilmusid kusagilt mälusopist ja ma tundsin ennast Venemaal nagu kala vees. Ja seetõttu kipun ma alati vastama küsimusele, kas ma olen välismaalane, nii: „Praegu jah, aga viisteist aastat tagasi olime kõik kaasmaalased.”
Edasi tuli trafaretne ja edaspidi sadu kordi kuuldud