Minu Ibiza - Kati Lumiste

Скачать книгу

ja tagaajamine käibki. Kuna ülejäänud tibid valmistuvad õhtuseks väljaminekuks, sädistavad ja sahmivad hilpude ja meigiga ning Brad oma jüngritega on kadunud magamistuppa tüdrukutega nahistama, siis asume ise kööki toimetama. See meeldib Mickile ja mõne aja pärast on ta meist silmnähtavalt võlutud. „Te olete nii teistsugused, võrreldes nende tüdrukutega, kes siin tavaliselt käivad. Teid võiks ju lausa hipideks nimetada. Õigupoolest pole ma ka kunagi kedagi Eestist kohanud.” Juttu jätkub kauemaks…

      Järgmisel hommikul, kui oleme natuke, pigem sümboolselt, maja koristanud, lahkume kopsaka taskurahaga ja oleme ka edaspidi külla oodatud. Küll on hea olla noor ja ilus, tänu sellele tuleb kõik poolmuidu kätte.

      Tänu massaažitööle tutvume prantslasest jahiomaniku Micheliga, kes meid ühel pärastlõunal oma uhkel veesõidukil Ibiza kõrvalsaarele Formenterale kaasa võtab. See merereis muudab meid kohaliku geograafia ja floora alal jälle targemaks. Formentera ja Ibiza moodustavad Pitiüüsi saared, (hispaaniakeelne vorm: Pitiusas) mida ka Piiniasaarteks on nimetatud. Piinia on nagu mänd, aga kasvab meelsasti ka mägedel ja kiviklibus. Siinsed mäed ongi kaetud piiniate ja kadakalistega ning kuuma ilmaga on õhk nende eeterlike õlide hõngu täis. Eriti armas on sabiina kadakas, millest on ka vanade talumajade ehk finca’de puitkonstruktsioonid tehtud.

      Ibiza on suuruselt kolmas Baleaari saar. Kaks suuremat on Mallorca ja Menorca ja neljandal kohal asub nende väike õde, kristalse vee ja valge liivaga armas saareke Formentera, kohati kõrbetaolise maastikuga vaikne oaas Vahemeres, kus võib vabalt vaid jalgrattaga liigelda ning kuhu Ibizalt kõigest poole tunniga jahil kohale saab. Õnneks on seal veel piisavalt päris rändurite ja kunstnike kultuuri ja õhustikku säilinud. Eriti ehedalt peegeldab selle saare meeleolusid film „Lucia y el sexo” („Lucia ja seks”, Julio Medem, 2001). Sama režissöör on vändanud ka „Caótica Ana” („Kaootiline Ana”, 2007), kus on näha Ibiza vaateid ja Es Vedra vahetus läheduses olevat koobast, kus minagi mitmeid öid veetnud olen.

      Formentera on kena kohake. Ühest pärastlõunast on liiga vähe, et seda saart tundma õppida. Vitsutame restoranis ohtralt paella’t ning limpsime kohalikku taimelikööri peale ja seilame tagasi.

      Michel, vana merekaru, räägib, et Baleaari nelja suuremat saart ümbritsevad väiksemad saarekesed on inimestest asustamata ja väga maalilised, Mallorca lähistel asuv Cabrera olevat lausa rahvuspark, kuid Ibiza on ikkagi tema lemmik, kuna siinne elu on kõige kirjum ja hullumeelsem.

      Meie saarel olesklemine on kestnud juba kolm kuud. Pidu peo otsa. Kõigis suuremates klubides on nüüd praalitud, ikka tasuta. Looduslik ekstaas on veelgi kasvanud.

      Mõnest päevast ei mäleta midagi. Ajataju on vahel täiesti kadunud. On olnud selliseid hommikuid, kus kõnnime, ise silmad lahti magades, tee ääres ja hääletame tagasi koju, puu alla. On olnud küllaga ahvatlusi ja mõnusat kulgemist. Nauditav kaos, maniakaalne mõnutarbimine.

      Siin särab ja voogab ikka veel suvi, mis tundub lõputu…

      Kuid ometi, september hakkab lõppema ja on aeg kodumaale naasta. Loomulikult häälega.

      „Me tuleme veel tagasi,” lubame kõigile Ibiza karvastele ja sulelistele.

      CHICA DE CRISTAL – KLAASITÜDRUK

      Imelik, et Suure Paugu hetkest ei mäleta ma midagi, mäletama hakkan alles seda, kuidas istusin järjest suurenevas vereloigus, ümberringi kurjad klaasikillud, ja katsusin oma reiel olevat haava, mida käelaba ei suutnud katta. Sirts ütleb, et valge luu oli paistnud… Õõvastav, uhh, vean näo krimpsu. Valus ei olegi, šokiseisundis vist valu ei tunne.

      On 1998. aasta kõige palavam kuu, eelmisest Ibizal käigust on möödunud umbes aasta. Olen kolmandat päeva Ibizal ja juba on jõudnud nii palju juhtuda…

      Ähmane mälestus on mingist maavärina sarnasest helist, kohutavast mürast, siis saabub pimedus ja seejärel vereloik, mis põrandal järjest suureneb. Aeg kiirabi saabumiseni tundub igavikuna. Mick helistab juba teist korda. Pea käib ringi, silme eest on must, kõrvus kohiseb, mõistus tahaks kehast põgeneda, ära, ära selle õõva seest. Mul on hirm. Surmahirm. Sellisel moel ma surra ei tahaks, et jooksen lihtsalt verest tühjaks.

      „Proovige meelemärkusel püsida,” ütleb saabuv kiirabiarst, kes mitte millegi üle ei imesta. Nad upitavad mu kanderaamile. „Hoidke silmad lahti,” manitseb arst ning palub Sirtsul kaasa tulla ja minuga rääkida. Mul hakkavad pisarad voolama. Ma olen alles kolmandat päeva Ibizal, ma olen veel noor, mul on väike laps. Ma ei taha veel surra, ma ei taha ega tohi!!! Ma pole veel valmis ära minema.

      Sirts hoiab kiirabiautos mu käest kinni ja jutustab lugu väikesest octopussy’st14, kes ei tahtnud sugugi suureks saada, aga talle hakkasid ühel päeval karvad kasvama. Esimest korda rääkis ta seda lugu, kui me Barcelonast Mallorcale sõitsime ja mina merehaigusest täiesti murtud olin. Ma isegi naeratan.

      Mu keha vapub külmavärinates, hambad plagisevad meeletult…

      „Ma suutsin läbida kaks meetrit topeltklaasi! Ma olen ikka eriti vägev. Klaasil on tõesti teatud murdepunktid… Ei, miski pole juhuslik, ju see on mulle karistuseks,” mõtlen samal ajal, kui mind mööda haiglakoridore sõidutatakse, voolikuid käsivarde topitakse, vereproove võetakse.

      „Ilusaid unenägusid,” soovib arst, enne kui mind narkoosimaale saadab.

      Häguselt tuleb meelde, et viimati poes käies panin ostukorvi kolm pakki tampoone, varuks ka, kes seda teab, millal jälle poodi saab. Micki meelest ahnitsesin ilmselgelt, sest ta küsis irooniliselt „Palju sul seda verd siis on ka?” „Kümme liitrit,” nähvasin ninakalt. Ise hakkasin aga mõtlema, et täiskasvanud inimesel on vast pigem viis liitrit, ämbritäis on kümme…?

      „Hola, chica de cristal! ¿Como estas?”15 alustab arst oma visiiti minu poole pöördudes.

      Cristal on Hispaanias ja Lõuna-Ameerikas tavaline naisenimi, mis tähendab klaasi. Nii veider, kui mõni Eesti ema oma tütrekesele sellise nime paneks. Aga nüüd olen mina klaasitüdruk…

      Ibiza ainukeses haiglas Can Missesis tilgub mu soontesse kellegi verd. Tilk tilga haaval. Gota a gota. Üks hispaania patsient kirjutab samanimelise loo, vaadates endasse sisenevat vedelikku. Küllap voolab minusse hea inimese verd, egoistid vaevalt et vaevuksid doonoriks tulema. Sel heal inimesel on nagu minulgi reesusnegatiivne 0-grupi veri, see kõige haruldasem.

      Huvitav, kes ta küll oli ja kas ma hakkan nüüd uutmoodi mõtlema ja käituma, kui selle inimese veri on mu sees? Mulle meenub lugu, et kui kellelegi siirdati võõras maks, siis hakanud too inimene maksa eelmise omaniku mõtteid mõtlema ja tema nägemusi nägema.

      Kui palju ma verd kaotasin? Ma oleksin võinud verest tühjaks joosta. Klaas oleks võinud läbi lõigata mu kaela ja närvid. Kas ma käima hakkan? Kas mu närvid on terved? Olen veel liiga uimane narkoosist, et kõigest aru saada. Sirtsuke magab mu kõrval tooli peal. Mu kallis Sirts. Kui armsasti rääkis ta mulle lugusid seal ambulancia’s16, kui rahulikuks ta suutis jääda… Jah, mina ise oleksin ilmselt kõrvaltvaatajana minestanud või paanikasse sattunud…

      Korraga kandub mu kõrvu väikese lapse vigin, pööran pead ja tõesti, mu palatikaaslaseks on ema vastsündinuga. Kui harras pilt. Väike abitu imik vääksub ja mingi imelik haletsus voolab mu sisse. Kui rase olin, oli täpselt sama. Käisin polikliinikus ja võõraste laste nutt tõi mulle iga kord pisarad silma. See on, otsekui saaksid aru nende valu ja väetiksolemise suurusest, mida nad vaid häälega väljendada saavad. Mõne aja pärast töinab ka Sirts liigutusest, lapsuke olevat vaid kahetunnine. „Sihuke armas konn,” ütleb Sirts ta kohta.

      Конец ознакомительного

Скачать книгу

<p>14</p>

Octopus– kaheksajalg, pussy – kiisuke (inglise keeles).

<p>15</p>

Tere, klaasitüdruk! Kuidas läheb? (Hispaania keeles.)

<p>16</p>

Kiirabi (hispaania keeles).