LITMIR.BIZ

      Alexist ehk tegelikult Alejandrost saab me kohalik giid, kes viib mind kohtadesse, kuhu ma muidu kindlasti ei satuks. Londonis on ta endale piisavalt raha teeninud, et siin lihtsalt mõnusalt ära elada. Sealt on pärit ka tema punane mikrobuss, millel pole starterit, seetõttu tuleb buss alati kuhugi künkale parkida, et seda hooga alla sõites käivitada. Vahel künkaid pole, siis saab lihtsalt turiste lõbusale lükkamisaktsioonile tellitud.

      Alex viib mind Santa Eulària lähistele ühte majja, mis ta oma sõpradega on hõivanud. Ka Londonis oli ta elanud skvotis – see tähendab, tühjalt seisva maja üle võtnud ja seal end tasuta sisse seadnud.

      Vett ja elektrit siin küll pole, aga see-eest on toas mõnus kamin, mille peal süüa teha. Hea on puuviljadele vahelduseks ka sooja sööki nautida.

      Alexi sõbrad kasutavad üksteise poole pöördumisel sõna „tronco”, mis tähendab otsetõlkes puutüve või ronti, kuid see slängisõna on vaid Madridis kasutusel ja nii lõbus on meie sõnavara laienedes hispaanlasi „rontideks” kutsudes hämmastada.

      Alex tutvustab meile möödaminnes ka legendaarset Café del Mari. Tegelikkuses on see pisike ja veidi haleda kujundusega baar San Antonio servas, mida suurte hotellide rägastikus on lausa raske üles leida. Aga muusika- ja plaaditööstus on ta kuulsaks teinud.

      Alex on siiras, vaba ja rõõmus nagu laps. Ta kaardus ripsmetega silmad pilluvad sädemeid. „Mi gitanito”5 kutsun teda. Olen temasse kiindunud kui semusse, kuid armunud mitte. Midagi on puudu, ilmselt see elekter, mis katuse ära sõitma paneb.

      SIILID, ORAVAD, MÄGRAD JA KARUD

      Milline inimnahkade paraad ja väljanäitus! Uskumatu, kui palju erinevaid naha- ja kehatüüpe on olemas. Muidu ei pööragi sellele tähelepanu, aga kui kokkupuude kehaga muutub tööks, omandab see kõik hoopis teise varjundi. „Inimesi võiks nende naha kareduse, pehmuse, siidisuse, niiskustaseme ja karvakasvu järgi jagada siilideks, oravateks, mäkradeks ja karudeks. See oleks lihtsalt üks klassifitseerimise viise,” arutlen endamisi üht eriti karvast meest mudides. Tal on isegi selg karvane. Muide, siin raseerivad osad mehed oma rinnakarvugi, rääkimata jalgadest ja kätest…

      Ja kui erinev on meeste ja naiste nahk! Avastan ka, et mustanahaliste nahk on eriti siidine. Kahjuks neid küll kuigi tihti mu klientideks ei satu.

      Ma armastan oma uut massööriametit, mulle on tegelikult alati meeldinud inimesi puutuda. Jah, kasutan sõna puutuma, sest minu jaoks on kompimismeelt tähistavatel sõnadel erinevad varjundid ja taust. Puutuma tähendab minu jaoks toekalt lihast ja luud ühtaegu kompama. Puudutus on nahapinna õrn paitus, sõrmega silitus, ning katsumine on kõige robustsem viis inimkehale ilma tunnetuseta läheneda.

      Oskan ka ise massaažist lugu pidada. Olen nagu kass, kes võiks tundide kaupa silitusi ja mudimist nautida. Mulle tundub, et olen vahel justkui pime, sest ma ei saa inimesest õiget muljet, kui ma teda ei puuduta. Siis justkui muuseas korraldan ära ka füüsilise kokkupuute, et pilt selgem saaks. Küll Hispaanias on lihtne – juba tervitusel antavad põsemusid lahendavad selle mure. Inimesed puudutavad siin üksteist ka suhtlemisel justkui muuseas.

      Meie esimene korjelennu ala on San Antonio rand, kus põhikundedeks noored inglased. Uskumatu kui valge, lausa sinakas võib nahk olla. Tunnen neile kaasa, sest päike on niisuguste vastu eriti armutu ja sestap, kuigi mõni isegi tahaks, ei saa ta endale leekivaks põlenud naha tõttu massaaži lubada. Kuna meil alustades raha pole, näppame restoranist oliiviõli ja valame selle päikesekreemi pudelisse, kus kreem ja õli omavahel eriti seguneda ei taha ning moodustavad veidra spermataolise olluse. Pole hullu, klient ju oma selga ei näe. Esimesel päeval küsime poole tunni eest 500 peseetat, aga kuna äri nii sujuvalt läheb, tõstame hinna järgmisel päeval juba 1000-le. Eesti rahasse ümber arvutamiseks tuleb vaid üks null tagant eemaldada. Nädalakese pärast on meil päris kopsakas summa kogunenud, aga ega me sellegipoolest raha raiska, ilma saab ka hästi hakkama. Saab olla näiteks jäätisedieedil ja jäätist muside eest osta…

      San Antonio oli roomlaste valitsusajal Portus Magnusena tuntud suure loodusliku sadama tõttu. Kui veel 1960. aastatel oli San Antonio ehk Sant Antoni de Portmany vaid kaluriküla, siis praegu on Portus eksinud hotellide ja kaubanduskeskuste rägastikku. Vaid 14. sajandi kihelkonnakirik konutab valge varesena keset kommertsi. 1980. aastatel tegi Hispaania läbi majandusbuumi, teenindus ja tootmine laienesid ja seoses sellega hakati ka Ibizale – just San Antoniosse – turismiobjekte ehitama. Linna sissesõidu juures ilutseb üks suur valge kivimuna, mis on püstitatud Kolumbuse auks. Väidetakse, et Ibiza võib olla üks tema paljudest võimalikest sünnipaikadest.

      Salinase rannas ainult inglise keelega hakkama ei saa, siinne inimloomaaed on palju kirjum, kümneid rahvusi, nii et kõigi mu viie keele oskus kulub ära. Sekka hulgaliselt homosid, kes viisakalt keelduvad. „Ta juba masseerib mind,” ütlevad nad oma kaaslasele osutades. Meie hispaaniakeelsesse sõnavarasse lisanduvad uued fraasid „Hago massages de India”6 ja „relajante”7.

      Alustuseks aitab küll, kuid mida päev edasi, seda rohkem mõistan, et oma keelekasutuses maksab olla pigem voolavam ja külluslikum, isegi liialdav, ja muidugi meenutada, mida inglased mu tööst tihti arvasid – „See on parem kui seks!” Jah, äri nimel võib vahel fantaseeridagi…

      Mulle meeldib väga mu värskelt omandatud väljend „¿Cuanto cobras?”8 (see „cobra” kõlab nii mõnusalt) – alguses ei saa ma aru, mida inimene tahab, sest siiani on ikka kasutatud „¿Cuanto es?”9 ja „¿Cuanto cuesta?”10.

      Järgime Mallorca massaažiguru Marcuse õpetusi. Marcuse poolt nädalaga edasiantu põhjal ei tea ma küll tegelikult, kas see stiil on mingi traditsiooniline India rida või läänelik ajurveeda lähenemine, aga õnneks keegi nii sügavuti ei uurigi. Marcus nimetas seda holistiliseks massaažiks. Lähtun sisetundest ja teen täpselt nii, nagu Marcus õpetas.

      Kõigepealt võtan inimese kehaga kontakti – asetan käed ta seljale ja küsin sisemuses luba teda puutuda, järgin ta hingamise rütmi, püüan kuulata ta keha ja pingeid. See on mulle endalegi üllatuseks, et suudan oma professionaalsesse kesta sukeldudes olla täiesti hinnanguvaba. Ei ole koledaid ega pakse kehasid, on problemaatilised kehad. Olen hooliv, sestap võib massaaži ka sõnaga „hoolitsus” asendada. Iga keha on mulle austusväärne. Teen oma tööd võimalikult pühendunult, sest kõrval võib olla uus klient, kes oma esmamulje vaid jälgimisest saab. Lähen inimese juurde vaid siis, kui tal on silmad lahti, magavaid ja kõhuli päevitajaid ma ei tülita. Mu suureks rõõmuks on ka massaažist keeldujad alati mu vastu viisakad ja kenad. Ehk ka sellepärast, et olen võtnud hästi professionaalse hoiaku ega suru ennast peale. Keeldutakse tavaliselt sõnadega: „Aitäh, ma olen juba niigi lõdvestunud.” Ei saa öelda, et me meestele rohkem massaaži pakuksime, kuid ikka kipub olema rohkem püsikundesid üksikute meeste seas.

      Mul on hea meel, kui inimene on massaažist hästi teadlik ja oskab mind suunata. Üks minu põhikliente on endine meremees, suur ja turjakas habetunud Josè, kes teab, mida tahab. „Jah, ma näen, et sa oled päris kleenuke, aga sellegipoolest proovin su käed ära,” ütles ta mulle esimesel korral ja ägas mõnust, kui tõestasin, et selle hapra keha kohta on mu käed siiski õige sitked. „Jaah, see oli õige mõnus.

Скачать книгу