LITMIR.BIZ

      Ibiza on maaliline, erilise valgusega saar, väidavad kunstnikud ja fotograafid. Seda on näha ka igal õhtul, kui päikeseloojang taas üha uutes värvides taevast ja meie koduranda toonib.

      Meie kodu ümbrus Salinas on üks ütlemata väärt paik. 400 hektari suurusel looduskaitsealal on sabiina kadakate ja piiniatega kaetud metsi ja rikkalikult soolakanaleid, mille servi kroonivad lumivalged soolamäed. See sool on suurte kristallidena nii kaunis, et ka kõige parema tahtmise juures ei suuda ma jätta sellest iga kord natuke kaasa võtmata. Sellest soolast valmistatakse lampe – lihtsalt sool kasti, pirn sisse ja romantiline valgusallikas ongi olemas. Sool on aegade algusest olnud üks Ibiza peamisi ekspordiartikleid. Siinse soola peamine tarbija on Hispaania, aga ka Fääri saared ja Skandinaaviamaad. Ibiza lõunapoolseimas sadamas La Canalis läheb see laevadele.

      Soolakanalites peatuvad talvel flamingod, kured ja haigrud, aasta läbi elab siin 50 linnuliiki, nii et naabruses elav Sergio ei saavat vahel öösel sõba silmale, kuna linnud nii häälekalt oma asju ajavad. Väga tihti olevat flamingod päris teeäärsetes kanalites ja kui neid häirida, siis tõuseb terve parv korraga õhku, näidates oma roosasid kõhualuseid. Jah, just neid hetki käivad fotograafid siin noolimas…

      Soolakanalite vahelt läbi jalutades jõuab romantilisse nurgatagusesse – Cap des Falcósse, mis on, nagu nimigi juba ütleb, pistrikuneem, kuna üks mägi meenutab eemalt vaadates oma järskude servadega pistrikunokka. See neemeke on tuntud päikseloojangu nautijate seas, sest siin asub ka üks armastatud restorane, mille ees patjadel ja madratsitel mõnuledes päikese merresukeldumist jälgida. Samas jääb mööda kaljuserva edasi mäetipu poole kõndides esmapilgul märkamatuks üks kuristikku viiv trepike, mida mööda pääseb alla randa.

      Ibiza on tegelikult üks suur looduskaitseala, sest siin on nii palju põnevaid taimeliike kõrvuti. Juba ainuüksi metsikuid orhideesid kasvab siin 15 liiki.

      Nõidmees Jessy räägib mulle palju pühast rosmariinist, mille suitsu võib teha pahadest vaimudest vabanemiseks. Esitlen kohe Alexi sõpradele oma teadmisi ja tossutan rosmariiniga nende hulkurielamu täis. Siiani olin mõelnud rosmariinist Nõukogude ajal teismelisena iluretseptiraamatuid lugedes kui igavesti kättesaamatust taimest, aga nüüd siin Salinases vohab ja püherdab ta mööda maad igal sammul, ka kiviklibus. Ja lavendel, mida eestiaegsed naised oma riidekappi koide peletamiseks ja hea lõhna pärast panid, pole samuti mingi haruldus. Siin on ta pigem nagu umbrohi. Oma vanaema riidekapis olin tundnud lavendlilõhna… Aga see oli ju aeg, mil reisida ei saanud, arvasin, et ma ei kohtu temaga kunagi. Ma lausa ei suuda uskuda, et see vaid raamatust tuntud Egiptuse ilunipitaim nii käegakatsutavas läheduses on.

      Siinsed aasad on mu meeled vallutanud. Valge- ja roosaõielised viirukipõõsad, tähtristikud, tüümian, aed-liivatee, jeruusalemma salvei, rooslauk, lavendel ja põõsaskanarbik vohavad siin umbrohuna. Ilmselt on see mingi psühholoogiline trikk, et ma neid eelpoolnimetatuid kõrgemalt hindan ja eestimaistele umbrohtudele nagu naat, võilill või malts eelistan. Nood justkui ei tundu üldse nii väekad ja maagilised. Andke andeks…

      Neist mõrkjatest ja vürtsikatest taimedest valmistatakse kohalikku taimelikööri Hierbas Ibizencas. Seda teevad kohalikud ise kodudes, aga on ka väike liköörivabrik, kust pudelikesed mujale maailma jõuavad. Hierbase sisse pannakse kuni 26 kohalikku taime ning segatakse need aniisilikööri, sidrunija apelsinikoortega. Need soodustavad seedimist ja vereringet, sestap pakutakse pärast ohtrat söömist siinsetes restoranides ikka väike klaasike chupito’t13. Mulle meeldib, et Ibiza väikestes baarides ja restoranides töötavad ettekandjatena ka vanad mehed, isegi kuni 70-aastased. Nad tunnevad oma tööd väga hästi ja teavad, mis kellelegi meeldib. Üks vanimaid baare, mis juba kolm põlve on ühele perekonnale kuulunud ja 1875. aastast sama koha peal tegutseb, on Ibiza vanalinnas olev autentse välimuse ja toiduvalikuga Bar San Juan, see asub Gullem de Montgri tänaval. Kord, kui olime seal juba chupito’d ära manustanud ja baari õhkkond nii rahulik, et kelner võis meiega lobiseda, rääkis onkel, et Ibizal kasvab ka umbes 20 hallutsinogeenset taime. „See meeldib ju hipidele väga,” kihistas ta.

      „Aga õnneks ei tunne enamik pea ühtegi neist, hehee. Minu vanaisa suitsetas pikki aastaid valude leevendamiseks marihuaanat, teadmata, et see seaduse silmis keelatud on.”

      VOOLUGA KAASA

      Ühel õhtul haagivad meid rannast kaasa üks Hollywoodi fotograaf-operaator Brad B. ja tema jüngrid, kes kõik on teel õhtusööki vitsutama. Arvasin, et meid viiakse taas mõnda peenesse restorani, kuid seekord tuleb hakata ise süüa tegema, sest teel põikame supermarketist läbi ja ostame kärutäie söögikraami kaasa. Juba poes hakkavad süljenäärmed tööle kogu seda priiskamist jälgides. Me pole ka just tagasihoidlikud, laome hoolega maiuspalasid kärusse ja vaatame kõrvalt, kuidas mehed sajalisi luhvtitavad. Oo, ja õhtusöögi valmistamine toimub Pacha lähistel ühe trendika kortermaja katusekorrusel, kus hiiglaslikul rõdul on ruumi väiksele basseinilegi. Tuba on täis põhiliselt noori naisolendeid, kes on Bradi ja tema jüngrite poolt siia kokku meelitatud. Ka korteriperemehele silmarõõmuks. Üks Ibiza teadjamees ütles

Скачать книгу