ТОП просматриваемых книг сайта:
Minu Ibiza. Kati Lumiste
Читать онлайн.Название Minu Ibiza
Год выпуска 2012
isbn 9789949479856
Автор произведения Kati Lumiste
Жанр Книги о Путешествиях
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Ma pole kunagi joogat teinud ega mediteerinud ja nüüd valatakse mind kogu selle teadmiste tulvaga üle. Olen tänulik.
Meie elame mäe otsas puu all ja Jessy sama mäe all liival. Ühel õhtul, kui olen üksi oma puu all, palub Jessy oma asju valvata, kuni ta linnas käib. Naastes soovib ta, et ma ta kaelasooni mudiksin, lümfisõlmed olevat kottide tassimisest paistes. Annan oma parima, kuigi natuke pelgan, kas olen ikka piisavalt osav, kuid Jessy kiidab muudkui takka. „Sul on väga sitked ja tundlikud käed. Ma olen teid siin varemgi jälginud, et kuidas te töötate, ja mul pole teile midagi ette heita. Näe, tahan sulle selle ehte kinkida, sellega saad juukseid kinni panna,” sõnab ta, ulatades mulle eebenipuust pulgakese, mille ühes otsas on särav vääriskivike. Olen saanud Jessy’lt otsekui õnnistuse ja tunnustuse oma tööks.
Rannas tegutseb veel üks massöör – sulgpallitädi, ilmselt Ibiza põhielanik hipide ajastust, sest tal on oma klientuur ja kõik vanemad olijad tunnevad teda. Ta on alati alasti ja võimaluse korral põksib sulgpalli. Ta on oma päiksevarju alla kena massaažinurgakese rajanud, seadnud sinna väikese puust sildikese „Massage” ja alati mõned puuviljad kaunistuseks, see on nagu altar. Ega ta vist kuigi hea pilguga ei vaata, et me ta kliente röövime, aga midagi öelnud ta ka ei ole.
Parimatel päevadel teeme kuni seitse hoolitsust, tööle hakkame alles pärastlõunal. Ühel päeval masseerin sõprade kampa Puerto Ricost, kes meid pärast õhtusöögile kutsuvad. Onud on kõhukad, joviaalsed ja ohutud ning meenutavad mulle heatahtlikke pullvasikaid. Pärast ohtrat õgimist soovivad nad veel õhtust massaaži oma hotellis. Mis siis ikka, päevatöö venib pikale. Küsime topelttasu ja onud ei kobise. Nad on valmis meile ka Puerto Ricosse lennupiletid ostma. Väikese hingetõmbepausi ajal hotellis tuleb üks tüüpidest minu juurde lobisema. Siis korraga viskub ta mulle kaela ja hakkab nuuksuma.
„Mu ema suri just, ma olen nii kurb. Kas ma võin sind kallistada? Oh, su embuses on nii hea olla… Nagu ema süles… Kas sa magaksid minuga?” küsib ta lootusrikkalt ja vaatab mulle otsa koera ilmel, kes on peremehele pulga ära toonud. Olen rabatud. Kas niimoodi lunitakse endale kaastunnet, et seeläbi naist saada?! Ei, nii haledalt see küll läbi ei lähe.
„Ma mõistan, et oled haiget saanud, aga ma pole halastajaõde,” vastan ennast embajast vabastades. Pärast selgub, et Sirtsule oli see haletsusväärne tüüp samamoodi oma valu väljendanud. Issanda loomaaed on kirju!
Samas on vist palju inimesi, kes otsivad tunnustust oma haavadele ja valule ning kannatada saanuna arvavad, et neil on nüüd õigus kompensatsiooniks. Igaühel on õigus olla kibestunud. Haavad on saanud suhtlemise käibevahendiks.
Mulle on siin saarel viibimine ja uus amet suurepärane inimloomuse tundmaõppimise kursus, mida võimendab vajadus hakkama saada. Ka esmapilgul ebameeldivate inimestega tuleb toime tulla. Isegi kui sulle halvasti öeldakse, ei tohi seda isiklikult võtta, vaid peab õppima lahti laskma.
Õhtul puu all lesides mõtisklen, et kui ma üldse midagi kollektsioneerin, siis kogemusi ja tundeid. Mulle meeldib oma nina erinevaisse õhustikesse toppida. Ma tahan kompida iseenda piire ja avastada, kes see „mina” tegelikult on. Teelolemine annab selleks kiirenduse. Kogemus ise lükkab mind saama veel suuremat kogemust.
„Ach, kui hästi sa saksa keelt räägid,” sulab äsja mu massaažilinale heitnud sakslane silmnähtavalt. „Pea aktsenditult. Kuule, meil oleks sulle tööd pakkuda, ma olen RTL 2-ga siin ja teeme väikest filmikest siinsest igapäevaelust. Kas sa tahaksid ka osaleda? Ma tutvustan sulle meie produtsenti…” Juba ta lehvitabki ühe eemal sangriat limpsiva mehe poole. „Rainer, tule siia! Saa, tuttavaks, see veetlev neiu on massöör Eestist ja lisaks massaažile räägib ta veel imehead saksa keelt. Võtame ta oma filmi, mh?”
„Tegelikult jälgisin teda juba enne eemalt ja mõtlesin sedasama,” vastab Rainer ja tutvustab mulle oma võluvaimat naeratust. „Ma arvasin, et sa oled hispaanlane. Juba täna õhtul teeks mõne lõigu.”
Mõeldud-tehtud, pärast massaaži sõidame koos Ibiza linna filmivõtetele.
Mina olen mängult Ibiza kohalik tüdruk, kes poes endale riideid valib, ja Saksa noormees palub mul oma tüdruksõbra jaoks riideid proovida, kuna see olevat sama mõõtu. Kui olen erinevaid hilpe selga toppinud ja me oleme üksteisele naeratanud, siseneb ta proovikabiini, kus ma poolpaljana olen, ja siis peame suudlema. Natuke nõrk stsenaarium on ja minu meelest pingutab sakslane üle, aga mulle makstakse selle eest hästi ja ma hoian oma suu kinni. Mind viiakse pärast ülipeenesse restorani grillitud kala ja mereande sööma. Päris mõnus on vahelduseks linnamõnusid nautida. Öösel tahavad tüübid Pachasse pidutsema minna ja kutsuvad mindki, kuid olen rampväsinud ja eelistan vahelduseks hoopis hotellis patjade ja linade vahel heljuda.
EIVISSA
„Enamik turiste, kes Ibizale seiklema tulevad, ei aimagi, kui suur on selle saare arheoloogiline ja ajalooline pärand. Vahemere pärl peidab endas foiniiklaste, kartaagolaste, roomlaste ja mauride saladusi, kes kõik enne 13. sajandi kataloonlaste tulekut siin elasid ja valitsesid,” targutab produtsent Rainer professori kõnepruuki imiteerides hommikusöögilauas.
Väljaõppinud ajaloolasena on tal ärgates pähe löönud idee minna avastama Ibiza vanalinna kultuuriväärtusi ja muuseume. Rainer on juba varem siit-sealt Ibiza mineviku kohta uurinud ja meelde jätnud, aga ta loodab, et ehk õnnestub ajalugu ja pooleliolevat mängufilmi mingil moel ühendada. Kas või põnevaid taustu leida.
On hämmastavalt vähe inimesi, kes sellel peosaarel räägiksid ajaloost või siinsetest vaatamisväärsustest. Mulle ei meenu õigupoolest kedagi, kes neid seni mokaotsastki maininud oleks. Nii võib mööduda aastaid, mõnel ehk terve elugi kaunite kunstiteoste vahel, nõnda et ei satu kordagi neid imetlema… Seetõttu olen rõõmuga nõus Raineriga ühinema.
Ibiza linn koosneb nagu Tallinngi all- ja ülalinnast: all-linn ehk Sa Penya on paljude mustlaste eluase ja ülalinn Dalt Vila. Viimane on ka vanim Ibiza elamukvartal. See on omamoodi kindlus, mis vaatab ülalt alla ümarale lahesuudmele ja peab sadamat silmas, et end mereröövlite eest kaitsta.
Enne ülalinna sisenemist tuleb läbida kaunis ja võimas 16. sajandist pärit värav, mis kannab nime Portal de ses Taules, asub kindluse põhjamüüris ning kannab Aragóni kuningriigi nikerdustega vappi. 12.–15. sajandil kuulusid kõik Baleaari saared Aragóni kuningriiki. Väravast sisse astudes satume sammastatud koridori, mille võlvide all on pikad kivist pingid, kus turistid jalga puhkavad ja päikese eest varju otsivad. Mõned kodutud on samuti koos koertega magama keeranud ja üksik tänavamuusik tinistab kitarri. Õhtuti on siin tulekeerutajad ja žonglöörid raha teenimas. See koht inspireerib Rainerit mõnd kaadrit siia tooma.
Müüride taga asub 16. sajandist pärit kirik – Església de Santo Domingo, millel ilutseb kolm punasest kahhelkivist kuplikest. Barokne silindervõlvidega lagi ja freskod on renoveeritult saanud värske ilme. Dalt Vila kõige uhkem ehitis on katedraal, 13. sajandi katalaani-gooti hoone 18. sajandi lisanditega.
All-linnas, Via Romana ääres, asub üks osa arheoloogiamuuseumist – nekropol. Kartaago kodanikud, kes Ibiza pinda pühaks pidasid, lugesid auks olla maetud Necropolis de Puig des Molinsisse, kus on umbes 3500–4000 hauda. See on suurim kartaagolaste kalmistu maailmas ja see on ka üks põhjusi, miks Ibiza on kantud UNESCO maailmapärandi hulka.
Siinne arheoloogiamuuseum on üpris tagasihoidlik. Eksponeeritakse foiniiklaste potikildude ja ehete jäänuseid. Rainer teab rääkida, et Barcelonas, Montjuici mäe arheoloogiamuuseumis on suurem kogu Baleaari saarte eelajalooliste