LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ADELE

      Tänagem jumalat naiste eest, kes ei soostu vabandama oma hinge ookeanilaadse sügavuse ega emotsioonide murdlainetuse pärast.

– David Deida

      SAATEKS

      Heida oma süda endast ette. Ja jookse siis järele, et see kinni püüda.

Araabia vanasõna

      Ibizat tuntakse kui pidude Mekat, kus on Euroopa suurimad diskoteegid ja vohav narkomaania. Kui oleksin vaid naudingute otsinguil, võiks raamatu pealkiri olla „Sex, drugs and rock’n roll”1. Kindlasti meelitaks see lugejaid ligi…

      „Mida sa nii pealiskaudses kohas ometi nii palju aastaid teinud oled? See on ju hedonismi kants!” imestavad mu tuttavad, kes raamatust kuulevad, olemata Ibizal ise sekunditki viibinud.

      Jah, 2010. aasta suvel täitus mul kolmeteistkümnes aastapäev Ibiza vallutamisest.

      Need, kes Ibizast vaid kuulnud on, ei aimagi, et sel saarel on ka varjatud pool, kirgas kargus, mis avaldub eriti selgelt siis, kui hooaeg on läbi ja peoloomad-turistid tagasi tööl, et järgmise aasta praalimiseks raha teenida. Ibiza on muistsetest aegadest olnud üks Vahemere müütilisi sihtkohti ja seda on ta ilmselt ka minu jaoks.

      Minu Ibiza pole kõigest lust ja lillepidu, on ka valu ja haigetsaamist nagu päriselus ikka. Kuhjaga õppetunde ja sisemisi heitlusi.

      See on ühe naise lugu, kuid samas ka paljude teiste naiste lugu.

      Selle raamatu selgrooks on mu kirju elu kolmteist aastat. Tung minna. Tung olla teel, avastada ennast ja oma olemust mujal. Minna ka üksi, häälega. Minna väikese lapsega. Kõige kiuste. Armastuse otsimine. Vaimustuse leidmine. Küllap kusagil alateadvuses ka Tõelise Mehe otsing. Kus on mu teine pool? Kes olen mina?

      Olen jõudnud arusaamiseni, et maailma kõige suuremad saladused on seotud armastusega ja kõige suuremad jamad tulevad selle puudumisest.

      Vahemere saare maagia, nõiduslikkus ja tõmme on mul aidanud elu suurtele küsimustele vastuseid leida.

      Mis muu see ikka on kui mitte hing, mis mind ikka ja jälle siia saarele tagasi kisub.

      Hing valutab, hing kisub tagasi, hing kinni, hing on haige…

      Üks šamanistliku traditsiooni tervendamistehnikatest on hingeosa tagasitoomine. Seal on seletus haiguste kohta väga lihtne: kui inimene elab läbi tugevaid tundeid tekitavaid sündmusi, siis võib osa tema hingeenergiast kaduma minna. Ilma puuduva hingeosata saab küll edasi elada, aga inimene võib jääda haigeks või on masendunud ja kurnatud. Tervekssaamine on samuti väga lihtne: selleks tuleb kaduma läinud hingeosake üles otsida ja tagasi tuua.

      Ehk tulen ma siia kaotsiläinut otsima ja ära minnes avastan, et taas jäi midagi kogemata maha? Või siis unustan tahtlikult, et oleks taas põhjust tagasi tulla…

      Nüüd olen end teadlikult kokku korjanud ja osakestega jännanud, aga ikkagi tahan ma Ibizale.

      Esmakordselt tundsin siin saarel, et ka võõrad võivad mind armastada. Isegi rohkem kui need, kelle soontes voolab minuga ühte verd. Siit saarelt leidsin hingesugulased, kes on mulle lähedasemad. Meie veri vemmeldab ühes rütmis.

      Mu lõkendav loomus süttib vaid Armastuse tules. See jumalik eufooria ja vaimustuse magus maitse! Siin sain seda tunda. Olla pidevalt viinatagi purjus, joobunud õhust ja päikesest, sest armastus on õhus! Näha, et maailmas on veel teisigi väga segaseid, kirjusid ja karvaseid isendeid, kes ei allu ühiskonna reeglitele…

      Miks just Ibiza ja mitte India või Iisaku?

      „Sa sobid siia nii hästi,” vastavad ibizenco’d2 minu eest. Küllap nad teavad paremini.

      Ma armastan rännata ja teel olla, saamaks aimu oma tõelisest olemusest, oma pärisminast. Sellest trallitavast lapsnaisest, kes ikka veel päriselt suureks ei taha saada. Tunnen igatsust, kui mõtlen neile pidudele täiskuu all, Ibiza magusale lõhnale, Vahemere lainetele ja lõpmata kirjudele säravatele inimestele…

      Ma armastan seda saart tema ilus ja hinges, igatsen tema lõhnu ja värve. Alati, kui sealt lähen, ütlen talle hüvastijätuks: „Kohtumiseni, valge kaunitar, armastuse saar!”

      Hea lugeja, enne kui süvened minu kirjutisse, võta kätte Rüblik Sirtsu aastal 2002 ilmunud raamat „Üks segikammind reisikiri”, kust saad suuresti selgust, kuidas „Minu Ibiza” 1997. aastal alguse sai.

      P. S. Osade tegelaste nimed on muudetud.

      KES SA OLED?

      „Kas sa oled ikka eestlane või on su juured kusagil mujal?” küsitakse Eestis minuga tutvudes tavaliselt. Kooli ajal narris üks vanema klassi tüdruk mind mustlaseks. Olin selle peale väga solvunud ja haudusin talle kättemaksuks mingit vürtsikamat solvangut… Süüdi on mu tumedad silmad ja juuksed ning tõmmu nahk.

      Üks sõber kirjutas mulle kord:

      „Su Põhjamaa veres, mu armas sarviline ingel,

      on hea keretäis lõunamaa laiskust,

      tubli annus inglise gootikat ning prantsuse fatalismi,

      pigem kreeka kui rootsi erootikat, hispaanlaste anarhismi.”

      Oh, kui ma vaid isegi teaksin, mis segaveri minus voolab ja kes on mu pärisvanaisa, kellelt oma välimuse ja temperamendi saanud olen…

      Mu emapoolne vanaema oli Setumaalt pärit ja küllap avaldub seegi minus mingil moel. „Sa oled nagu noor setu laulik Taarka,” öeldi mulle Võrumaa laulupeol Uma Pido, kus setu rahvariideid kandsin. Öeldakse, et setu veri ei värise.

      Mu ema oli üks kaheteistkümnest lapsest. Kõik teised sinisilmsed ja positiivse reesusfaktoriga, mu emal oli reesusfaktor millegipärast negatiivne. Pole kahtlustki, et ta eostajaks pidi olema keegi teine kui see Eesti mees, kellega vanaema teised lapsed saanud oli. Vanavanemad ja ema on surnud. Jutud räägivad, et mu vanaisa võis olla Prantsuse ohvitser. 1944. aasta Saksa okupatsiooni segased olud…

      Kuna teadjad on surnud, siis on ainus võimalus usaldada vaimumaailma.

      „Palun näidake mulle mu vanaisa,” palun vaimabilistelt ühel ayahuasca3rännakul.

      Lendan läbi piimja udu lagendiku kohale, kus on palju püstkodasid. Taamal tumedad mägede harjad. Laskun mehe ette, kelle vastu tunnen piiritut usaldust ja austust. Vaatan ta tumedatesse silmadesse ja tunnen midagi tuttavat. Terav nina nagu minulgi, pikad ronkmustad sirged juuksed. Rääkima ei peagi. On vaid lõputu mõistmine. Olen jõudnud oma esivanemate koju. Sellest teadmisest mulle esialgu piisab, kuid mõistan, et oma soovidega peab olema väga selge ja konkreetne. „Vanaisa” vaimumaailma mõistes võib vabalt olla esiisa.

      Naljakas, et hiljuti küsis mu poja lasteaias üks viieaastane tüdruk minu kõlisevat jalavõru seirates ja mind seejärel pika pilguga takseerides: „Kas sa ikka oled eestlane?” Rahvuse alusel viltu vaatamine pole mind senini veel laste poolt tabanud, aga nüüd on asi siis nii kaugele jõudnud. Tänapäeva lapsed on väga terased.

      Meelerännakul olles, eriti ayahuasca mõju all, omandab reaalsus tihti hoopis teise varjundi ja mõõtmed ning ma suudan siis ka ise vaid imestada, milleks mulle rahvus, sugu ja nimi. Valgusolendile pole need faktid olulised. Kõik on vaid piiritu armastus.

      Ka eelmiste elude virr-varri olen niiviisi kogenud. Ühest kehast sisse, teisest välja. Kord oli see justkui ajamasinaga meeletul kiirusel mööda tunnelit sõitmine. Liftist väljudes astusin eri ajastutesse ja kehadesse – hinduna punastele lootostele armatsema, Egiptuse orjaturule kauba hulka, hiljem kuningannana püramiidide juurde, siis templisse Isise seksuaalmaagiat õppima, krahvinnana rõdule armukest ootama, Mehhiko püramiidi otsas ülikule oma süütust ohverdama, juudina gaasikambrisse lämbuma… Uhh… Oma mineviku haavasid ja valusid tundes on lihtsam ennast mõista, kuid veel parem on olla oma kehas tagasi. Kohal olles. Teadvel olles. Olevikus, sest enne ja pärast pole enam tähtis…

      Ma pean oma ülesande täitma siin ja praegu. Ja küsimusele „Kes ma olen?” vastan ma: „Ma olen.”

      Olen oma päritolu pärast muretsemisest lahti lasknud.

Скачать книгу