Imaago - Ljudmila Ulitskaja

Скачать книгу

igaühele anti rühm maakaitseväelasi, tulepunkte kaitsesid kursantidest komandörid ja maakaitseväelastest reamehed. See oleks meenutanud täiskasvanute sõjamängu, kui kaheteistkümne tunniga ei oleks fašistide tuli kõike maatasa teinud. Viktori päästis intelligentsus, mis üldiselt ei päästnud mitte mingis olukorras mitte kedagi. Ta käskis reamehel, kelle nime ta ei mäletanud, tuua kast mürskudega. Eakas tüse maakaitseväelane sõimas komandöri läbi: keda sa, ülemusenaga, siin käsutad? Ma olen viiskümmend täis, aga sina oled kaheksateist. Nii et tassi ise kaste.

      Kursant, kes oli juba üheksateist täis, ei lausunud sõnagi, vaid jooksis mürskude järele. Sada meetrit sinna – see oli kerge, sada meetrit tagasi viiekümnekilose kastiga. Suurtükimeeskonda hingeldav komandör eest ei leidnud, targalt paigutatud suurtüki asemel suitses hiigelsuur auk. Ellujäänuid polnud ainsatki.

      Ka matta polnud kedagi – otsetabamus. Kursant istus kastile, pea mõtetest tühi, kuid tal oli tunne, et ta ise on tulisest metallist segipööratud, keema läinud verega ja söestunud kaltsudes paljakspõlenud maa… Siis, jätnud tarbetu kasti maha, läks minema, teda saatis mürskude vingumine ja plahvatused, mida ta enam ei kuulnudki.

      Tuula anti ära, kool viidi üle Tomskisse, vähemalt need, kes olid pärast kaitselahinguid ellu jäänud. Ta nägi hukkunud meeskonda kaua unes, tüse onkel sõimas teda räigelt ja üldsegi mitte mürsukasti pärast, vaid millegi muu, tõsisema pärast. Viktori mõte pöördus tuhandeid kordi tollesse päeva tagasi: kuidas oleks olnud õige… kuidas oleks pidanud talitama? Kui ta oleks käratanud, nagu komandör peaks tegema, siis oleks ellu jäänud too tüse onkel…

      Otsustas, et komandöri temast ei saa. Kõlbab ainult reameheks. Ta kirjutas avalduse ja palus saata end tegevarmeesse. Keelduti: kooli lõpetamiseni oli jäänud poolteist kuud. Oli vaja mingi väikese eksimusega maha saada. Et ei antaks kohtu alla, ei saadetaks trahvipataljoni, vaid piirdutaks saatmisega reamehena rindele, ohvitseri auastet omistamata.

      Ta leidis õiget mõõtu eksimuse. Auastme omistamise käskkirja avaldamise eelõhtul läks ta omavoliliselt linna peale, jõi end täis, ronis naiste ühiselamusse ja veetis öö punanurgas näitsikuga, kes tema enda palvel andis ula peale läinud kursandi hommikul sõjaväepatrulli kätte. Kõik oli täpne, otsekui apteegikaaluga: istus kümme päeva peavahis ja siis saadeti reamehena tegevteenistusse. Nii ei tulnud tal sõja lõpuni, tema jaoks lõppes see neljakümne neljandal, pärast haavatasaamist, kordagi kellelegi käsku anda. Ainult käsku täita. Ülesanne oli alati üks ja seesama: jõuda punktist A elusana punkti B. Ja siis veel hulganisti pisimuresid: süüa, juua, end välja magada, jalgu mitte ära hõõruda ja hea oleks end pesta… Kui kästi – tulistas. Ei, ei, sellest ta ei rääkinud. Selle koha pealt oli ta suu lukus.

      „Kus te haavata saite?” pärisid poisid.

      „Poolas, pealetungi ajal. Näe, jäin käest ilma.”

      Mis pärast sai, seda ta õpilastele ei jutustanud. Kuidas õppis kirjutama vasaku käega: ümar madal käekiri, üsnagi elegantne. Natuke abi oli parema käe köndist, roosast tselluloidist proteesi ta ei kasutanud. Õppis osavalt seljakotti selga panema: alguses tõmbas vasaku käega rihma üle parema käe köndi ja siis toppis aasast läbi. Hospidalist sõitis Moskvasse. Instituut, kus ta oli enne sõda õppinud, oli selleks ajaks likvideeritud, selle jäänused olid liidetud filoloogiateaduskonnaga. Sinna ta naasiski veel sõjalõhnalises sinelis ja ohvitseri säärikutes, mis tema auastme juurde ei käinud.

      Ülikool Mohhovaja tänaval! Milline õnn see oli – tervelt kolm aastat taastas ta end seal: puhastas verd Puškini, Tolstoi, Herzeniga…

      Neljakümne kaheksandal, mõni aeg enne lõpetamist, soovitati tal astuda aspirantuuri: juhendaja oli suurepärane, medievist ja Euroopa kirjanduse asjatundja, teema oli huvitav – romaani ja germaani kallakuga, Puškini seosed tollesama väliskirjandusega. Viktor Juljevitš kõhkles, oli ka tahtmine õpetada lapsi, talle näis, et ta teadis nüüd, mida õpetada. Valikud, valikud…

      Miks vaikis see hääl, mis ütleb otsustaval hetkel ette? Kuid mingit häält ei olnud vajagi: luhtunud juhendaja sai mööda pead Lääne ees lömitamise ja kosmopolitismi eest, mõni aeg hiljem pandi ta istuma…

      Aspirantuurist ei tulnud midagi välja. Jaotuskava järgi saadeti ta Vologda oblasti Kalinovo asula keskkooli vene keele ja kirjanduse õpetajaks.

      Elamine anti koolimajas. Esikuga tuba, ahju sai kütta esikust. Küttepuudega varustati. Kohalikus poes müüdi Kaug-Ida krabikonserve, klaaskompvekke, viletsat veini ja viina. Leiba toodi kaks korda nädalas, järjekord seisis varahommikust peale, pood tehti lahti kell üheksa, kui esimene tund oli lõppemas. Külaelanike igivana kombe kohaselt tõid õpilaste emad talle vahel mune, kohupiima, imetabast külapirukat: soojalt oli see väga maitsev, külmalt ei kõlvanud üldse süüa… Vaimulike, arstide, õpetajate töö natuuras tasustamise komme oli igivana. Toodut jagas ta koristaja Marfušaga, inimpõlgliku, omamoodi veidrustega lesega, kuid jõi omaette, üksinda. Ei vähe ega palju – igaõhtuse pudeli pani hinge alla. Enne uinumist luges ainsat autorit, kes teda kunagi ära ei tüüdanud.

      Peale kirjanduse tuli tal anda maateadust ja ajalugu. Matemaatikat ja füüsikat õpetas kooli direktor, ühtlasi ka ühiskonnateadusi, mis küll muutsid aeg-ajalt nime, aga olid ükssama partei ajalugu. Ülejäänud aineid, bioloogiat ja saksa keelt, õpetas Peterburist välja saadetud soomlanna. Tema eluloos oli peale rahvuse veel üks plekk: enne sõda oli ta töötanud akadeemik Vavilovi juures, too oli olnud weismannist-morganist, kes pattu ei kahetsenud.

      Kõik oli Kalinovos vaene, külluslikult oli ainult arglikku puutumatut loodust. Vist olid inimesed siiski paremad kui linnas, ka nemad olid peaaegu puutumata jäänud linna hingelisest laostumisest.

      Suhtlemine külalastega hajutas tema tudengipõlvised illusioonid: hea ja igavene ei kadunud muidugi kuhugi, kuid igapäevaelu aines oli niivõrd ränk, et kas oli nõelutud rätikutesse mässitud tüdrukutel, kes olid enne koolitunde jõudnud talitada loomad ning hoolitseda väiksemate õdede-vendade eest, ja poistel, kes suvel tegid põllul ära kogu raske meestetöö, vaja kõiki neid kultuuriväärtusi? Õppimine tühja kõhuga ja aja raiskamine teadmistele, mida neil mitte kunagi ja mitte mingis olukorras vaja ei lähe?

      Nende lapsepõli oli ammu läbi, need veel kasvueas noored olid väljas meeste ja naiste eest ning isegi need, keda emad meelsasti kooli saatsid, neid oli kahtlemata vähemus, tundsid end otsekui ebamugavalt, et tegelevad tõelise tõsise töö asemel rumalusega. Seepärast tundis end mõnevõrra ebakindlana ka noor õpetaja, et tõepoolest, kas ta mitte ei kisu neid eemale igapäeva tõsisest elust mingi liigse luksuse nimel. Milleks Radištšev? Milleks Gogol? Milleks Puškin? Õpetada kirjaoskus kätte ja lasta kiiremini koju – tööd tegema. Ja ega lapsed ise ka muud tahtnud.

      Siis hakkas ta esimest korda mõtlema lapsepõlve fenomeni üle. Millal see algab, ei tekitanud kahtlusi. Aga millal lõpeb? Kus on see piir, mille ületamisest peale on inimene täiskasvanu? Oli ilmne, et maalastel lõpeb lapsepõlv varem kui linnalastel.

      Põhjaalade küla oli alati elanud poolnäljas, aga pärast sõda virelesid lausa kõik, tööd tegid naised ja lapsed. Kolmekümnest kohalikust mehest, kes läksid rindele, tuli sõjast tagasi kaks, üks oli ühe jalaga, teine tiisikusehaige, ta suri aasta pärast ära. Lapsed, väikesed mehed-koolilapsed, alustasid varakult tööelu, lapsepõlv oli neilt varastatud.

      Aga mida siin ikka arutada: ühtedelt varastati lapsepõlv, teistelt noorus ja kolmandatelt vabadus. Viktor Juljevitšilt endalt kõigest aspirantuur.

      Pärast kolme aastat pooleldi sunnismaist elu – nendesse kohtadesse oli tsaariajal välja saadetud samasuguseid nagu tema, oma eneseväärikust tunnetavaid tarku noori mehi –, viinud seitsmenda klassi lõpuni, naasis Viktor Juljevitš Moskvasse, ema juurde Bolševistski põiktänavasse, majasse, mille ukse kohal nišis seisis rüütel.

      Esimene kirjandusõpetaja koht, mis talle Moskvas pakuti, oli imekombel kümne minuti kaugusel kodust, Ajalookirjanduse Raamatukogu lähedal, see koht aga paelus teda rohkem kui pealinna teatrid ja muuseumid, sest ta janunes raamatukultuuri järele.

      Ta püüdis taastada ülikooliaegseid sidemeid, tahtis suhelda. Kohtus Lena Kurtseriga, kes oli teinud

Скачать книгу