Imaago - Ljudmila Ulitskaja

Скачать книгу

Kuid vara veel – ilm läks pakaseliseks, liuväli külmus ära ja Mihha käis jälle uisutamas. Oli selge, et talv on varsti läbi. Nüüd käis ta õuel ka pärast lõunat. Nii juhtuski, et kõik nägid tema varanduse ära. Sihukesi uiske ei olnud kellelgi, kõik munsterdasid mingid äbarikud viltide alla, ainult Mihhal olid tõelised uisud, saabaste küljes. Need said kohe üle kogu õue kuulsaks. Kaks päeva hiljem tuli Murõgin neid vaatama. Seisis, vaatas ja läks minema. Kui Mihha järgmisel päeval tuli õue liuväljalt ära, surusid Murõgin ja Mutjukin ta trepikojas vastu seina.

      Selge pilt – uisud olid neile meeldima hakanud.

      „Võta jalast ära!” nõudis Mutjukin.

      Murõgin väänas Mihha käed selja taha, Mutjukin lõi põlveõndlasse ja Mihha varises maha. Nad tirisid tal uisud osavalt jalast ära ja jooksid minema. Mihha tormas neile villaste sokkide väel kandade välkudes järele. Ta jõudis neile värava juures kannule, haaras Murõginist kinni. Too viskas uisud Mutjukini kätte. Mutjukin pani, uisud käes, mööda Pokrovkat lõikama. Mihha tormas oma uiskudele karjudes järele Pokrovi värava poole. Muidugi, nad jooksid Miljutini aia poole, seal oli liuväli.

      Tšistoprudnõi bulvarilt ronis aeglaselt välja tramm. Mihha jõudis Mutjukinile peaaegu järele, too viskas uisud Murõginile, kuid Murõgin ei saanud neid kätte ja uisud kukkusid rööbaste vahele. Kõik kolm sööstsid uiskude järele. Tramm tegi hirmsat häält, vingatas, helistas nagu pöörane ja krigises. Mihha kukkus maha. Kui ta silma lahti tegi, olid uisud tema nina ees. Mutjukinit näha ei olnud. Trammi ees auras mingi hunnik. Riideräbalad, veri, väljaväänatud jalg. See oli kõik, mis oli Murõginist järele jäänud. Nende ümber kogunes ulguv rahvahulk. Tagapool andsid trammid kella. Mihha tõusis ja võttis uisud… Ei, see oli ainult üks uisk. Kössitades läks ta kodu poole. Ta läks paljajalu mööda jäist maad, sokid olid kuhugi kadunud, kuid ta ei märganud midagi. Ukse juures virutas ta uisu liuvälja poole, läks hammaste plagisedes trepikotta, kust ta oli alles viis minutit tagasi välja jooksnud.

      Korjas trepikojas oma saapad üles, pistis paljad jalad saabastesse ja kihutas Anna Aleksandrovna juurde. Too kuulas ta ära, ei öelnud midagi, tõstis taldrikusse seenesuppi ja pani tema ette.

      Mihha sõi supi ära, Anna Aleksandrovna läks musta taldrikuga kööki.

      „Ma ei tahtnud seda, vannun sulle!” ütles Mihha tasakesi Sanjale.

      „Kes siis midagi niisugust tahaks?” noogutas Sanja.

      Kõiki kohutas trammi möire,

      üle kogu ilma kostis häire.

      Ja kõik, mis tuleb, on ja oli.

      Aga Murõgin – ta ju SURI.

      Selle luuletuse kirjutas Mihha Murõgini matusepäeval. Slava Murõginit mattis kogu kool otsekui rahvuskangelast. Õppealajuhataja ja kaks vanema klassi poissi panid kalmukünkale pärja, mis oli ühiselt kogutud raha eest ostetud, punasel lindil oli kuldne kiri.

      Mihha, selle surma tunnistaja ja tema enda arvates ka süüdlane, elas ikka veel läbi seda välgukiirusel juhtunud lugu: õhus vilksatavad uisud, trammi metalne röögatus ja õudne kuhi trammi rataste all tühise ja õela poisi asemel, kes oli vaid hetk enne seda tembutanud ja jooksnud mööda tänavat. Hirmsuur kaastunne, mis käis üle Mihha pea ja südame ja kogu ta keha, mattis ta enda alla, see oli kaastunne kõigi inimeste vastu, halbade ja heade vastu, lihtsalt sellepärast, et kõik nad on kaitsetult pehmed, haprad, kõigil murduvad kokkupuutel mõttetu rauakolakaga hetkega luud, puruneb pea, nad jooksevad verest tühjaks ja järele jääb ainult õudne hunnik. Vaene, vaene Murõgin!

      Mitte kellelgi peale Ilja ei säilinud viiekümne teise aasta klassipilti. Tema fotoarhiivis olid kõik fotod peale kahe esimese tema enda tehtud, tema oli nende autor.

      Ühe oli teinud Vassili Innokentjevitš Sanja sünnipäeval. Teise oli teinud kutseline fotograaf: sõjajärgsed alatoitlustatud poisid on sellel pildil neljas reas. Alumised istuvad, ülemised seisavad toolidel, kõike seda raamivad tüsedad viljapead, lehvivad lipud ja kuplalised vapid – põhiline on dekoratiivne tagapõhi, aga paljaks aetud peadega poisid ja nende keskel silmi jõllitav õpetaja olid pealisehitus aula toolidel. Murõgin ja Mutjukin seisid kõrvuti, ülemises reas vasakul. Murõgin vaatas kõrvale, väike paljaks aetud peaga tühine ja üldsegi mitte ohtlik poiss. Steklovi fotol ei olnud – ta oli haige. Mihha oli päris all nurga peal. Keskel oli klassijuhataja, vene keele õpetaja, kelle nime ei mäletanud enam keegi, sest pärast viiendat klassi läks ta igaveseks dekreetpuhkusele. Mutjukin jäi viiendasse klassi istuma ja peagi kadus üldse silmist. Tema karjäär jätkus tööstuskoolis ja hiljem juba tsoonis. Murõginit ei olnud enam mitte kuskil.

      UUS ÕPETAJA

      Kuuendas klassis tuli vana klassijuhataja asemele, kes polnud kellelegi meelde jäänud, uus klassijuhataja, Viktor Juljevitš Šengeli, literaat.

      Kogu kool märkas teda juba esimesel päeval: ta kõndis koridoris kiiresti, halli triibulise pintsaku parem varrukas oli veidi allpool küünarnukki nõelaga kinni pandud, poolik käsivars pisut kõikus pintsakus. Vasakus käes oli tal vanamoodne portfell kahe vaskse lukuga, portfell nägi temast endast vanem välja. Ta sai kohe esimesel nädalal endale hüüdnime – Käsi.

      Ta oli pigem noor, tal oli ilus nägu otsekui filminäitlejal, kuid ülemäära elav: kas naeratas, kes teab mille puhul, või oli morn, nina ja huuled tõmblesid kogu aeg. Viktor Juljevitš oli ebaloomulikult viisakas, ütles kõigile „teie”, kuid oli seejuures uskumatult salvav.

      Kõigepealt ütles ta Iljale, kui too läks oma taaruval kõnnakul koolipinkide vahelt läbi: „Mida teie siin hõljute?” – ning oli Iljale korrapealt väga vastumeelt. Siis võttis õpetaja klassipäeviku, et kohalolijaid kontrollida. Lugenud perekonnanime „Svinjin” – oli sihuke õnnetu õpilane klassis – tegi ta pausi ja vaatas tähelepanelikult väikese näolapiga Svinjinile otsa ning ütles omapäraselt, kas siis lugupidaval või pilkaval toonil: „Hea perekonnanimi!” Klass pani üksmeelselt hirnuma, Senka Svinjin läks näost punaseks. Õpetaja kergitas arusaamatuses kulmu:

      „Mida te naerate? Lugupeetud perekonnanimi! Oli olemas vana bojaarisuguvõsa Svinjinid. Peeter Esimene saatis ühe Svinjini, ma ei mäleta tema eesnime, Hollandisse õppima. Te pole isegi „Vürst Serebrjanõid” lugenud? Selles nimetatakse Svinjinit. Väga huvitav raamat, omavahel öeldes…”

      Juba kolme kuu pärast vaatasid kõik, kaasa arvatud Ilja, Senja Svinjin ja eriti Mihha õpetajale otse suhu, arutasid läbi iga tema öeldud sõna ning nende ninad ja kulmud tõmblesid nagu temal.

      Ja siis luges Käsi veel värsse. Iga tundi, kuni kõik oma kohale istusid ja vihikud välja võtsid, alustas ta mingi luuletusega ega öelnud kunagi, kelle kirjutatud see on. Tema valik oli kummaline – kord oli see üldtuntud „Nii üksi siniudus loovib” kord arusaamatu kuid meeldejääv „…õhk sinetab kui haiglast pääsnud pesukomps”, või siis asja ees, teist taga mingi täielik mõttetus:

      Ilm oli külm, „Tristani” mängiti.

      Orkestris laulis kevadine meri,

      sinkja udu taga rohelustki märgati.

      Südames tarduma kippus veri.

      Ei märgand keegi, teatrisse kui tuli

      ja juba võttis istet loožis,

      ta vist Brüllovi maalilt pärit oli,

      kaunitar, keda leida vaid romaanis,

      ekraanilgi näeb vahel neid…

      Nende pärast roimi toime pannakse.

      Neid näha – õnnelik on leid –

      ja pööningul end üles puuakse.

      Mihhal tõusis veri neid luuletusi kuulates näkku, teised ei teinud teist nägugi. Kuid õpetaja heitis pilke Mihhale. Mihha oli peaaegu et ainuke, kes neelas värsiridu otsekui moosi lusikalt. Sanja naeratas üleolevalt õpetaja nõrkuse üle – nii mõndagi neist oli talle lugenud vanaema. Teised poisid andsid õpetajale selle kiindumuse andeks. Luuletused olid nende meelest naistele sobiv värk,

Скачать книгу