LITMIR.BIZ

Скачать книгу

olid nagu naljatus

      ja muudkui kulmu kortsutasid.

      Me Hamlet! Naeru ja nutu segu,

      sa näisid naervat, tuumaks sul nutt,

      sa edust olid õnnetu

      nagu mõni õnnetu kutt.

      Sa nautisid ja kannatasid

      edu, mis sind armastas.

      Tööd teha rügasid,

      hinges torm sind laastas.

      Sa hingelt olid üksildane,

      ent kirglik nagu Aristofanes,

      arst ja piits üheaegne

      me hingevaeva paines!

      Tal olid iga, lausa iga elujuhtumi tarvis luuleread varuks!

      „Me õpime kirjandust!” kuulutas ta alatasa nagu värsket uudist. „Kirjandus on parim, mis inimkonnal olemas on. Luule on kirjanduse süda, kõige hea suurim kontsentratsioon, mis maailmas ja inimeses olemas on. See on hinge ainuke toit. Ja teist sõltub, kas te kasvate inimesteks või jääte looma tasemele.”

      Hiljem, kui ta teadis juba kõigi poiste nimesid ja oli nad ritta sättinud, mitte nii nagu iga-aastasel klassipildil ja ka mitte tähestiku järgi, vaid omaenese kombel, kui neid olid lähendanud lood salakavalast Odysseusest, salapärasest kroonikust Pimenist, ausast ja rumalavõitu Aleksei Bersenjevist ning tõmmust tarkpeast Akulinast – see kõik oli omavahel öeldes kooli programmis sees –, hakkasid poisid esitama küsimusi sõja kohta: kuidas seal oli? Ning kohe oli selge, et Viktor Juljevitš armastas kirjandust, aga sõda hoopiski mitte. Imelik inimene! Seda ajal, mil kogu noor meessoost elanikkond, kes polnud jõudnud fašiste tulistada, jumaldas sõda.

      „Sõda on kõige suurem jälkus, mis inimesed on välja mõelnud,” ütles õpetaja ja tegi nii lõpu kõigile küsimustele, mis poiste huultelt olid valmis lendu tõusma: kus te sõdisite? millised autasud teil on? kuidas te haavata saite? mitu fašisti te ära tapsite?

      Ükskord ta ütles:

      „Ma olin lõpetanud teise kursuse, kui algas sõda. Kõik poisid läksid kohe sõjakomissariaati ja nad saadeti rindele. Meie rühmast jäin ellu ainult mina. Kõik hukkusid. Ka kaks tüdrukut said surma. Seepärast olen ma mõlema käega sõja vastu.”

      Ta tõstis üles vasaku käe, parem käepoolik värahtas, kuid üles ei tõusnud.

      Kolmapäeviti oli kirjandus viimane tund, lõpetanud selle, tegi Viktor Juljevitš ettepaneku:

      „Noh, kas lähme kõnnime?”

      Esimene niisugune jalutuskäik oli oktoobris. Sellele läks vist kuus poissi. Ilja kiirustas nagu alati koju. Sanja puudus sel päeval koolist, mida ta vanaema loal sageli tegi, nii et seltskonda esindas ainult Mihha, kes pärast jutustas semudele peaaegu sõna-sõnalt ümber kõik hämmastavad lood, mida ta oli õpetaja suust kuulnud teel koolist Krivokolennõi põiktänavasse. Tookord räägiti Puškinist. Kuid Viktor Juljevitš rääkis temast nii, et sugenes kahtlus, kas nad ei olnud mitte õppinud ühes klassis. Selgus et Puškin oli kirglik kaardimängur! Selgus, et ta oli äge kurameerima! See tähendab, et ta oli lihtsalt seelikukütt! Pealegi oli ta suur riiukukk, ei jätnud kunagi kellelegi vastu andmata, oli alati valmis tüli norima, lärmi lööma ja duellil tulistama.

      „Jah,” ütles Viktor Juljevitš nukralt, „niisugune käitumine lõppes sellega, et teda peeti bretteur’iks.”

      Keegi ei küsinud, mida see võõrkeelne sõna tähendab, sest oli niigi selge: tülinorija.

      Siis juhtis ta nad räämas maja juurde, mis seisis Krivokolennõi põiktänava esimesel käänakul Kirovi tänava poolt tulles, osutas vasaku käe hoogsa žestiga majale ja ütles:

      „Ja nüüd kujutage endale ette! Mingit asfalti siin muidugi ei olnud, tänav oli sillutatud munakividega, sealt, Mjasnitskaja tänavalt, keerab välja tõld. Noh, pigem mitte tõld, vaid väike voorimehetroska. Puškin oli Moskvas külas, osalt ka asjaajamiste pärast, tal oli siin palju sugulasi ja sõpru, kuid oma elamist tal Moskvas kunagi ei olnud, ei olnud ka hobuseid. Kui mitte arvestada korterit Arbati tänaval, mida ta üüris pärast pulmi väga lühikest aega ja sõitis siis ära Peterburi. Ta ei armastanud Moskvat, ütles, et siin on „liiga palju tädikesi”. Kujutage nüüd ette, et sada aastat pärast Puškini surma läks siit mööda keegi daam – asi oli pärast revolutsiooni – ja äkki keerab Mjasnitskaja tänavalt välja voorimees – tsopp-tsopp-tsopp! –, jääb siinsamas seisma ja troskast hüppab välja Puškin, läheb kontsade klõbinal üle munakivide ja kaob sellesse majja. Daam ahhetas! Ja äkitselt oli kõik kadunud: nii munakivid ja troska kui ka voorimees oma hobustega. Hakati rääkima, et selles majas kummitab. Noh, kas see oli nii või ei olnud, seda me praegu enam teada ei saa. Aga seda, mis toimus selles majas, siis elas siin luuletaja Venevitinov, 1826. aasta oktoobris, seda kinnitavad paljud tunnistajad: selle maja paraadsaalis luges Puškin ette oma tragöödiat „Boriss Godunov”. Külalisi oli umbes nelikümmend inimest ja peaaegu pooled neist kirjutasid sellest kohe kirjades sugulastele või oma mälestustes aastaid hiljem. Te kõik olete ju „Boriss Godunovi” lugenud, eks ole? Kes jutustaks lühidalt meile selle sisu?”

      Mihha oli alati valmis rääkima, aga sedapuhku oli ta äkitselt unustanud, milles oli asja tuum, ega tahtnud end häbistada.

      Teised vaikisid tagasihoidlikult. Lõpuks ütles Igor Tšetverikov ebakindlalt:

      „Ta tappis tsareevitš Vale-Dimitri ära.”

      „Õnnitlen teid, Igor. Ajalooteadus on üpris segane värk. Üldiselt oli kaks versiooni. Üks on see, et Boriss Godunov tappis tsareevitš Dimitri. Teine on see, et ta ei tapnud tsareevitš Dimitrit ja oli üldse korralik inimene. Teie versioon, et tapeti keegi teine inimene – Vale-Dimitri –, muudab ajaloolaste ettekujutust põhjalikult. Ärge kurvastage, ajalugu ei ole algebra. Täppisteaduseks seda nimetada ei saa. Mõnes mõttes on kirjandus täpsem teadus. Sellest, mida ütleb suur kirjanik, saabki ajalooline tõde. Sõjaajaloolased on leidnud Tolstoil palju vigu Borodino lahingu kirjelduses, aga kogu maailm näeb seda lahingut just sellisena, kuidas seda kirjeldas Tolstoi „Sõjas ja rahus”. Ega Puškingi ei seisnud väikese tsareevitši ema Maria Nagaja palee tagaõuel, kus tapeti – või ei tapetud! – Dmitri. See käib ka Mozarti loo kohta. Noh, ma loodan, et te olete „Väikeseid tragöödiaid” lugenud.”

      „Aga muidugi! Roim ja geniaalsus ei sobi kokku!” prahvatas Mihha.

      „Jah, ka mina arvan nii. Salieri kohta pole täpselt kindlaks tehtud, kas ta mürgitas Mozarti ära. See on kõigest ajalooline versioon. Aga Puškini teos, kas teate, on fakt. Vene kirjanduse tähtis fakt. Ajaloolased võivad leida tõestuse, et Salieri ei mürgitanud Mozartit ja ikkagi on neil võimatu vaielda „Väikeste tragöödiatega”. Puškin ütles välja tähtsa mõtte: roim ja geniaalsus, need kaks ei sobi ühes inimeses kokku.”

      Hämardus, Viktor Juljevitš jättis poistega hüvasti ja kõik läksid koju, Kitaigorodi eri otsadesse.

      Sellest esimesest retkest kirjandusega seotud kohtadesse sai algtõuke ring, mis aasta lõpuks omandas ka nime „VEKA” – „Vene Kirjasõna Armastajad”.

      Saanud teada, kuidas esimesel korral kõik oli olnud, ei jätnud Ilja enam vahele ühtki sellist „käiku loodusesse”, nagu Viktor Juljevitš nimetas neid kolmapäevaseid kirjanduslikke retki. Ilja koostas ringi koosolekute aruanded, oli sekretär ja vägagi vastutustundlik. „VEKA” protokolle hoidis ta koos fotodega oma kalli panipaiga raamatukapis.

      Ringi „VEKA” liikmed said sedamööda, kuidas nad tutvusid vene üheksateistkümnenda sajandi kirjandusega, aegapidi üht-teist teada ka õpetaja sõjaaja eluloost.

      Viktor Juljevitš, kelle nina ja põsed tõmblesid – ta oli põrutada saanud, nüüd nad teadsid seda – jutustas, kuidas ta oli koos kursusekaaslastega läinud sõja kuulutamisele järgnenud päeval sõjakomissariaati.

      Ta suunati Tuulasse suurtükiväekooli. Poisse huvitasid konkreetsed seigad: lahing, taganemine, pealetung, haavata

Скачать книгу