Imaago - Ljudmila Ulitskaja

Скачать книгу

piirdus pudeli tühjaksjoomisega ja sellega kõik lõppeski. Kolmas, Stass Komarnitski oli kättesaamatu: ta istus kinni kas siis anekdoodi või tavalise lobisemise eest. Ainsaks sõbraks, kellega läbikäimine tegi rõõmu, oli endine hoovinaaber Miška Kolesnik, nad kaks moodustasid lustliku sõjajärgse paari: Miška oli ilma jalata, Viktor ilma käeta. Nad nimetasid end „kolm kätt ja kolm jalga”.

      Miškast oli selleks ajaks saanud bioloog ja ta oli abiellunud kena tüdrukuga, kes oli samuti pärit nende õuelt, kuid noorem.

      Miška naine oli arst, ta töötas linnahaiglas ja tahtis kangesti Viktorit naisele panna. Muudkui püüdis sokutada talle nina alla mõne oma vallalise kolleegi. Kuid Viktor ei kavatsenud abielluda. Tulnud Kalinovost tagasi, armus ta korraga kahte kaunitari: ühega tutvus ta raamatukogus, teine puges talle ise külje alla muuseumis, kus ta oli oma klassiga käinud. Miška aasis: sul on vedanud, Vika, et naised ajavad sulle paarikaupa ligi, kui oleks ainult üks olnud, oleks ta sul kindla peale pea segi ajanud…

      Kuid tegelikult „ajas tal pea segi” töö. Kõige huvitavamaks oli Viktorile läbikäimine kolmeteistkümneaastaste poistega. Neil ei olnud midagi ühist oma külapoistest eakaaslastega. Need Moskva poisid ei kündnud, ei külvanud, ei parandanud hobuseriistu ega aimanudki, mis asi on talumehe vastutus oma perekonna eest.

      Nad olid normaalsed lapsed: tembutasid tundides, loopisid üksteist suus nätsutatud paberikuulidega ja pritsisid veega, peitsid portfelle ja õpikuid, ahnitsesid, kaklesid, tõuklesid nagu kutsikad ja siis äkki tardusid ja esitasid asjalikke küsimusi. Erinevalt maapoistest eakaaslastest oli neil siiski lapsepõli, millest nad vastutahtmist välja kasvasid. Peale vinnide oli ka teisi nende küpsemise tunnuseid, mis olid seotud kõrgema närvitalitlusega: nad esitasid „neetud küsimusi”, piinlesid selle pärast, et maailm oli ebaõiglane, kuulasid luuletusi ning kaks-kolm poissi klassis koguni kirjutasid midagi värssidetaolist. Esimesena tõi õpetajale korraliku paberilehe riimitud ridadega Mihha Melamid.

      „Selge, selge,” ütles Viktor Juljevitš ja naeratas. Endamisi mõtles: „Juudi poisid on eriti tundlikud vene kirjanduse suhtes.”

      Pool klassi ei saanud päris hästi aru, mida literaat neist tahab. Teine pool käis muudkui õpetaja sabas. Viktor Juljevitš püüdis käituda kõigiga ühtemoodi, kuid lemmikud tal olid: emotsionaalne ja lausa absurdsuseni aus Mihha, liikuv ja paljuks võimeline Ilja ning kinnine ja intelligentne Sanja. Lahutamatu kolmik.

      Ka ta ise oli kunagi kuulunud sellisesse kolmikusse, ta meenutas sageli kahte kallist instituudiaegset sõpra, Ženjat ja Marki, kes hukkusid sõja esimestel nädalatel. Nad ei olnud lapsepõlvest välja kasvanud, olid tulvil võltsi romantikat, infantiilseid värsse – „Brigantiin, brigantiin!” – kuidas nad end praegu tunneksid… See punapea Mihha oleks nagu olnud nende noorem vend, tähelepanelikult jälgides võis aimata tulevast keerulist saatust. Ei, ei, ei mingeid prohveti ambitsioone, lihtsalt mure…

      Oli alles viiekümne kolmas aasta, märts ei olnud veel kätte jõudnud, antisemiitlik kampaania oli täies hoos. Sel närusel ajal Viktor Juljevitši juudi kaheksandik oigas ja oli hirmul ning gruusia neljandik häbenes ja kannatas.

      Viktor Juljevitš oli mitme vere segu, tal oli gruusia perekonnanimi, kirjas oli ta venelasena, kuid vene verd oli temas vähe. See oli tema soontes segunenud saksa ja poola omaga. Grusiinist vanaisa abiellus sakslannaga: nad olid ühel ajal õppinud Šveitsis ja seal sündis tema isa Julius. Viktori ema Ksenia Nikolajevna sugupuu oli sama eksootiline. Tema isa, asumisele saadetud poolaka ja ühe esimestest väljaõppinud naisvelskritest juudi neiu võsu, abiellus kiriklikult papi tütrega ning see pühitsetud veri oligi vene osa tema veres.

      Grusiinist vanaisalt oli ta pärinud musikaalsuse, sakslannast vanaemalt, kes hoolega vajas oma päritolu ja kuulutas kohe pärast Tbilisi saabumist end kaheteistkümnendal aastal ettenägelikult šveitslannaks, oli ta pärinud ratsionaalse mõttelaadi ja hea mälu, juudist vanavanaisalt rikkaliku juuksekasvu ja peene kondi ning Vologda vanavanaemalt põhjamaalase heledad silmad.

      Viktori ema Ksenia Nikolajevna jäi varakult leseks, kahe revolutsiooni ajal väljasurnud perekonna ainuke elus järeltulija pühkis hoolikalt raamaturiiulitelt tolmu, võitles koidega ja kastis oranže saialilli, mis õitsesid tema aknalaual peaaegu aasta läbi.

      Talle oli elus jäänud kaks lemmiktegevust: hoolitseda poja eest ja maalida siidrätikuid invaliidide artellile. Veel oskas ta praadida kotlette ja „vaeseid rüütleid”. Kui poeg rindelt tagasi tuli, õppis ta kiiresti tegema Vikale (ta oli poega kutsunud üpris naiseliku nimega „Vika” lapseeast peale ning see nimi jäi poisile külge) kõike, mida ühe käega oli vilets teha: lõikas leiba lahti, määris sellele võid peale, kui seda oli, hommikuti tegi talle habemeajamiseks seebivahtu…

      Mida Viktor Juljevitšis üldsegi ei olnud – uhket tunnet, et ta kuulub mingisse rahvusesse, ta tundis end ühteaegu heidikuna ja siniverelisena ning need juudivaenulikud ajad olid talle vastikud eelkõige esteetiliselt: inetud inimesed, inetud riided seljas, käitusid inetult. Elu väljaspool raamatute ruumi oli kuidagi solvav, see-eest õhkus raamatutest elavat mõtet, tundeid ja teadmisi. See erinevus oli talumatu ja ta süüvis üha rohkem kirjandusse. Ainult lapsed, keda ta õpetas, lepitasid teda südant pahaks ajava tegelikkusega.

      Ja siis veel naised. Talle meeldisid kaunid naised. Nad vilksatasid tema elus lühidalt ja pidupäevaselt, kõige sagedamini üksteise järel, vahel ka paralleelselt, ja kõik nad olid tema meelest ühtemoodi kaunid.

      Peab ütlema, et ka tema meeldis naistele. Ta oli ilus ja koguni tema füüsilisel puudel – seda taipas ta alles hiljem – oli oma võlu. Kaunitarid ei leppinud invaliidiga mitte üksnes sel ilmsel põhjusel, et sõjajärgsel ajal oli mehi vähem, kui oleks olnud taastootmiseks vajalik, nagu oleks öelnud veterinaar. Ta oli eriti kütkestav, sest naised arvasid ekslikult, et tema oma puudega saab kuuluma neile täielikult ja jagamatult.

      Asjata. Tal polnud plaanis mitte kellelegi anda mingeid õigusi enda peale, mida abieluliit oleks nagu sõnatult eeldanud.

      Bunin, Kuprin ja Tšehhov oma looga „Daam koerakesega” arendasid vene kirjanduses enne kahekümnenda sajandi algust tundmatu „mittejumaliku” armastuse ruumi: äkki tärganud kired, abielurikkumised, suhted – kõik see, mida üheksateistkümnes sajand nimetas „räpaseks”.

      Ükski nendest autoritest ei tundnud sõjajärgse aja peamist probleemi – territoriaalset, mis ühteviisi puudutas nii jumaliku armastuse jüngreid kui ka kõige primitiivsemate püüdlustega armatsejaid. Kus? Kus võiks leida aset inimese kohtumine armsamaga, kui ta elab ühes toas emaga, linnas, kus ei ole võõrastemaju, kuhu võiks viia daami, et elada koos läbi „päikesepiste”, isegi kajutit, kuhu võiks varjuda, ei olnud võimalik leida. Kui just suvel keset loodust, kuid meie kliimas on suvi nii lühike…

      Tuua tütarlaps enda juurde koju gobeläänist eesriide taha, mis eraldas mehe, poja toapoolt naise, ema omast, oli mõeldamatu. Üürida kohtumisteks tuba oli vastik ja pealegi kallis, paluda võtit üksinda elavalt sõbralt oli ka kuidagi ebamugav… Viktor Juljevitši vastumeelsus kõige sellise vastu kaitses tema kõlblust.

      Muuseas, tal vedas, kõigil tema sõbrataridel oli elamispind. Lahutatud Lidakesel, kelle juures ta käis ning kellel oli ilus kael ja imelised rinnad, oli omaette tuba, seejärel tuli Tanja-travestia, väike, otsekui vedrudel, ta kõndis hüpeldes koguni tänaval. Tema mees töötas näitlejana kuskil Saraatovis, naine üüris tuba Sretenkal, paraja jalutuskäigu kaugusel. Siis oli veel Verake, prantsuse keele tõlk, haritud tarkpea, kellega ta käis naise vanemate tühjas suvilas.

      Ükski nendest naistest ei käinud tema juures kodus: Ksenia Nikolajevna ei talunud võõraid naisi. Ema ja poeg elasid rahumeeli kahekesi, Viktor Juljevitš ei heietanud mingeid mõtteid muudatustest.

      Teise märtsi hommikul sõid nad hommikuks seest pehmeid ja väljastpoolt tugevasti praetud saiaviile. Ksenia Nikolajevna lõikas nad Vikale sobivateks tükkideks. See mõnikord täiesti tarbetu hoolitsus pisiasjades viis ema tagasi nendesse aegadesse, kui Vika oli alles väike poiss, tema ise noor ja ilus ning mees elas.

      Tee oli kange, nagu seda oli armastanud mees. Rahuliku söömaaja katkestas valitsuse teadaanne Stalini haiguse kohta. Ksenia Nikolajevna lõi käed kokku,

Скачать книгу