LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Taganrogis suri, siis viis kuller surmateate Peterburi, pärast seda, kui ta oli Moskvast läbi sõitnud, käskis Golitsõn jagada laiali bülletääne valitseja tervise kohta. Politseinikud kandsid nädalapäevad bülletääne kodudesse laiali.”

      „Mis sa räägid? Miks sa seda arvad?”

      „Noh, alguses sattusin vürst Kropotkini märkmetes nendele bülletäänidele, pärast leidsin Ajalookirjanduse Raamatukogus ka bülletäänid. Tehke nägu ette, madam, kujutage leina. Tulemas on muutused.”

      „Ma kardan,” sosistas ema. „Ma kardan, Vika.”

      „Pole midagi. Hullemaks ikka ei lähe.”

      Ta läks kooli. Õpetajatetoas valitses pingeline ärev vaikus. Kui keegi ka midagi ütles, siis sosinal. Ta teretas, võttis klassipäeviku ja läks oma poiste juurde.

      Avanud klassi ukse, hakkas Käsi vaikiva müra saatel otse lävelt lugema:

      Ratsameest peab üks, jalaväelast teine,

      kolmas mustal maal ilusaimaks kõigist

      laevasid – see on, mida keegi endal

      ihkamas ikka,

      arvan; ning võin kõigile muuta selgeks

      selle hõlpsalt; sest inimeste hulgas

      olles kauneim, Helena siiski kaasa

      üllama jättis,

      laeval Trooja läks, ema läinud meelest

      tal, ja tütar ning isa armas sootuks,

      kõik ju nii: sest viis teda sinna Kypris

      siis päritahtmist…1

      „Noh, kes teist ütleb mulle, mis asi on lüürika?” küsis õpetaja, kui koolipinkide klappide kinnilangemise mürin oli vaikinud.

      Klass tardus. Viktor Juljevitš nautis seda hetke: ta oli õppinud looma mõtlevat vaikust.

      „See on armastusest,” ütles keegi julgetest.

      „Õige, kuid see pole veel täisvastus. Lüürika räägib igasugustest inimtunnetest, inimese siseelust. Muidugi ka armastusest. Aga ka kurbusest, üksildusest, lahkuminekust armastatud inimesest. Ja isegi mitte inimesest. On olemas väga kuulus luuletus, mis on samuti kirjutatud enne meie aega – värvukese surmast. Ma ei tee nalja…

      Nutke, Venused, kurtke, armuhaldjad,

      kaasa leinake kõik, kel hing on rinnas!

      Kalli tüdruku lemmiklind on surnud,

      kalli tüdruku väike värb on surnud.

      Neiu lindu kui silmavalgust hoidis

      ja ka lind pidas neidu kalliks, just kui

      väike laps oma kullakallist memme.

      Ei ta lahkunud eales kalli rüpest,

      hüples sinna ja tänna, rõõmsalt aina

      siutsus veetleva käskijanna rõõmuks.

      Oh, ja nüüd juba rändab sünget teed ta

      sinna, kust pole keegi tagasi tulnud.2

      Ka see on näide lüürilisest luuletusest…

      Me oleme teiega juba rääkinud Homerosest, natuke lugenud „Iliast”, teame, kes oli Odysseus. Teame juba, mis on eepos. Teadlased arvavad, et eepilised teosed tekkisid enne lüürikat. Näiteks esimeses luuletuses, mis ma teile ette lugesin ja mis on kirjutatud seitsmendal sajandil enne meie ajaarvamist, meenutatakse Helenat. Kas te taipasite, et ta on toosama Helena, kelle pärast, nagu pajatab legend, puhkes Trooja sõda? Autor võrdleb oma armastatut temaga. Seda „kauneimat Helenat”, valitseja Menelaose naist, kelle röövis Paris, kohtame isegi tänapäeva luuletajatel. Nii rändas Helena, kelle mõju meestele oli vastupandamatu, eeposest lüürikasse kui ilu sümbol…

      Muinasajal, mil inimkonna kultuur alles tekkis, oli sõna muusikaga palju tihedamini seotud. Luuletusi loeti valjusti, muusikainstrumendi saatel, mida nimetati lüüraks. Sellest tulenebki mõiste „lüürika”. Kahe ja poole tuhande aastaga on paljutki muutunud: praegu esitatakse luuletusi muusika saatel harva, see-eest on tekkinud uued žanrid, milles sõnad ja muusika on lahutamatud… Tooge mõni näide…”

      Helises kell, kuid nad kõik istusid võlutuna tema sõnadest. Miks ei mürtsunud koolipinkide klapid, ei karatud käratsedes püsti, ei tormatud kiiresti ukse poole, ummistades kehadega väljapääsu klassist: kiiremini minema, minema siit! Koridori, riietehoidu, tänavale!

      Miks nad kuulasid teda? Miks oli talle endale nii huvitav toppida neile pähe seda, mida neil üldsegi vaja ei olnud? Erutas väga peene võimu tunnetamine: otse silme all õppisid nad mõtlema ja tundma. Milline oaas keset igavat korralagedust!

      Kolm päeva hiljem teatati Stalini surmast ja Viktor Juljevitš tundis mingit väiklast rahuldust: ta oli selle esimesena ära arvanud. Pealegi kuulus ta sellesse absoluutsesse vähemusse, kes ei kavatsenudki suurt kaotust taga nutta. Vanemad olid tavatsenud ta terveks suveks Gruusiasse saata, viimane kord olid nad Tbilisis kogu perega natuke aega enne isa surma, kolmekümne kolmandal aastal.

      Ta teadis isa käest, kuivõrd tema Gruusia sugulased põlgasid, kartsid ja vihkasid Džugašvilit.

      Suri türann. Suri titaan. Muistset liiki olevus, maa-alusest maailmast, hirmus, saja käega, saja peaga. Vuntsidega.

      Koolis jäeti tunnid ära, õpilased koguti miitingule. Viktor Juljevitš viis oma kuuenda klassi poisid, kes olid paarikaupa üles rivistatud, neljandale korrusele, aga Mihha muudkui keerutas tema ümber, paberileht käes, toppis talle kätte vihikulehte, mida katsid suured lillad tähed. Ta oli kirjutanud luuletuse.

      Sõnadele „Stalini surm” oli raam ümber joonistatud.

      Nutke kõik, kes te siin ja kõikjal elate,

      arstid, masinakirjutajad, kes kõik veel.

      On surnud Stalin, teist sellist ei leia te,

      nüüd enam ühelgi maisel teel.

      „Ole tervitatud, Catullus,” muigas Viktor Juljevitš endamisi ja ütles vaikselt:

      „Noh, arstid, hea küll, see on arusaadav. Aga miks masinakirjutajad?”

      „Üldiselt oli minu tädi Genja masinakirjutaja, Noh, võib panna ka „masinistid”,” parandas Mihha käigult. „Kas tohib, ma loen selle ette?”

      Tõsi, sihuke aktiivsus hästi ei lõpe.

      „Ei, Mihha, ma ei soovita teil seda teha. Kohe kategooriliselt ei soovita.”

      Mihha tahtis lehe tagasi võtta, kuid õpetaja surus selle endale vastu rinda ja murdis osavalt pooleks:

      „Kas võib, ma jätan selle endale mälestuseks?”

      „Muidugi,” lõi Mihha nägu särama.

      Saal oli tuubil täis. Raadiost tuli Beethovenit. Äranutetud nägudega naisõpetajad seisid reas kipsist büsti juures. Kooli punasest sametist lipp langetas oma raskeid volte põrandani. Viktor Juljevitš seisis tagapool, sobilik ilme näol. Akna juures, klassikaaslaste poolt vastu aknalauda surutud, kannatas piinu kaheksanda klassi Borja Rahmanov. Aknalaud pressis valusasti vastu paremat külge, aga pääsu ei olnud kuhugi. See oli kerge proov sellest, mis tuli tal üle elada kolm päeva hiljem.

      Pärast pidulikku miitingut, mida saatis üldrahvalik ulgumine – õpetajad andsid tõelise leina eeskuju, poisid püüdsid traagiliste nootidega kaasa minna – viidi nad klassidesse tagasi ja käsutati istuma. Direktriss muudkui püüdis helistada rajooni haridusosakonda, et kindla peale teada saada, kas tunnid tuleb ära jätta ja mitmeks päevaks. Kuid telefon oli kogu aeg kinni. Alles kella üheks päeval teatati, et leina tõttu tuleb õpilased koju lasta, koolitöö algusest teatatakse täiendavalt.

      Lastes oma õpilased koju, palus Viktor Juljevitš,

Скачать книгу