LITMIR.BIZ

Скачать книгу

oskused ja ärisaladused püsivad perekonnaringis, vahel koguni mitme põlvkonna jooksul;

      • pereliikmetest töötajad on paindlikumad töö- ja puhkeaja ning töötasu osas;

      • pikemaajaliste tulevikuplaanide omamine, stabiilne kultuur, pikaajalised väärtused ja laiendatud perekonna teke (suudetakse luua õhkkond, kus ühe pere liikmetena tunnevad end kõik töötajad, mitte ainult omanike sugulased);

      • äratab suuremat usaldust (selles nähakse konkurentsieelist);

      • otsuste langetamine on sageli kiirem ja paindlikum.

      Puuduste poolele võib kirjutada:

      • töö ja kodune elu segunevad (kummastki ei õnnestu välja lülituda – töömured viiakse koju ja kodused mured tööle);

      • pereliikmeid on raske kritiseerida, rääkimata vallandamisest;

      • lahutus abikaasast võib saada saatuslikuks ka pereettevõttele;

      • kõik on asetatud ühele kaardile;

      • pereväliste töötajate karjäärivõimalused on piiratud pereliikmete karjäärikavadega;

      • onupojapoliitika võib kaasa tuua töötajate madalama professionaalsuse;

      • pereliikmete „diskrimineerimine” (pereliikmetest töötajad saavad sageli väiksemat palka sama töö eest kui perevälised töötajad. Põhjuseks võib olla püüd hoida häid suhteid ja vältida ohtu, et pereliikmeid peetakse kollektiivis teistest võrdsemateks; mõnikord pingutatakse sellega üle);

      • dividendide maksmine siis, kui omanikel on raha vaja, mitte siis, kui see oleks ettevõtja seisukohalt otstarbekas;

      • pereliikmetest tegevjuhtidel on kalduvus jääda ametisse liiga kauaks;

      suurem riskide vältimine võib olla ka puuduseks (laienemise võimalused jäetakse kasutamata);

      • ettevõtte rajajale võib olla suureks löögiks, kui laps ei ole pereettevõtte ülevõtmisest huvitatud (paraku ei saa lapsi koormata kohustusega, et nende tulevik on ette kirjutatud).

      Nende eelnimetatud puudustega kui ohtudega on otstarbekas arvestada ja mõelda sellele, kuidas nende mõju vähendada. Oluline on ka pereliikmete ja teiste töötajate võrdne kohtlemine.

      Pereettevõtluse seotud isikute käitumist erinevatest huvidest motiveerituna aitab mõista lk 78 käsitletud „kolme ringi mudel”.

      Pereettevõtete liigitamisest

      Selle kohta on maailmas erinevaid lähenemisi. Kehtiva õiguse järgi ja Euroopa Liidu klassifikatsiooni toel peame üritama tuletada Eesti konteksti sobituva.

      Lühidalt öeldes pole kehtiva õiguskorra järgi tähtis, kellele äriühing kuulub (riigile, omavalitsusüksusele, Jürile, Sirjele, perele, välismaalasele vms). Omanike järgi ei teki ega muutu äriühingu liik. Samas võib äriühinguid omanike järgi praktilistel kaalutlustel markeerida eri- või tunnusnimetustega, nagu seda on ka tehtud: „riigi äriühing” ja „riigi osalusega äriühing” (või … ettevõtja) riigivaraseaduse tähenduses; omavalitsusüksuse „valitseva” või „olulise mõju all olev äriühing” (või … ettevõtja) kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse tähenduses (Arumäe, 2013).

      Ka pereettevõtete puhul ei ole küsimus selles, et osa- või aktsiakapitali kuulumine ühele perele muudaks kuidagi äriühingu õiguslikku olemust. Teemaks on ka siin peamiselt ühingu valitsemise tasandi küsimused, kuid selle erisusega, et seadus mingit liigi erinimetust ja sellega seotud regulatsiooni ei sätesta – seadus ei kasuta mõistet pereettevõte ega sisusta seda mingilgi moel. See on oluline eelteadmine selleks, kui käsitleme küsimust, mis teadusvaldkonda pereettevõtluse küsimused võiksid kuuluda.

      Eri- või tunnusnimetuse „pereettevõte” (või perele kuuluv äriühing) puhul ei ole kehtiva õiguskorra raames võimalust väita, et selline mõiste on (praktilistel kaalutlustel) kasutusel ühe või teise seaduse tähenduses. Aga võib alustada diskussioooni teemal, kas seadus peaks pereettevõtet (analoogiliselt nt riigile või omavalitsusüksustele kuuluvate äriühingutega) kui äriühingut (nt liigina: pereühing) eraldi defineerima ja selle valitsemise (või ka juhtimise) õiguslikke erisusi välja tooma (nt perenõukogu/perekoosoleku roll pereettevõtte valitsemisel/juhtimisel vms).

      Äriühinguid, ka ühe pere liikmetele kuuluvaid pereettevõtteid, on väga erinevaid – väikesest koduettevõtet pidavast osaühingust Eesti mõistes suurettevõtet pidava aktsiaseltsini välja. 2014. aasta juulikuu Forbes on küll 15 suuri ettevõtteid pidavat pereettevõtet (kellest enamiku esindajad olid ka EPEL-i asutajad) välja selekteerinud, kuid pereettevõtte määratlemise juurde asudes pole põhjust ettevõtjale kuuluva ettevõtte suurust kui ühte väidetavat tunnust esile tuua. Liigitada võiks pereettevõtteid neile kuuluvate ettevõtete suuruse alusel aga küll ja siinkirjutaja arvates on kohane liigitus selline, nagu järgneval joonisel kujutatud. See liigitus ei erine sisuliselt n-ö tavaettevõtjate kohta käivast.

      Joonis 11.

      Mikropereettevõttena tuleb käsitada ettevõtet (äriühingut), kus töötab kõige rohkem 9 töötajat ja mille aastabilansi kogumaht on kuni 2 mln eurot või aastakäive kuni 2 mln eurot. Selliseid on Eestis enamik.

      Üheks mikropereettevõtte n-ö alaliigiks võib pidada koduettevõtjat (home-based-business ehk HBB, varem nimetatud ka cottage industry), mida mõned autorid on nimetanud koduettevõtteks ja sellisena lausa pereettevõtte sünonüümiks. Sünonüümiga kindlasti tegemist ei ole – pereettevõtteks saab ükskõik kui suurt ettevõtet omavat äriühingut pidada siiski vaid siis, kui on tuvastatavad kõik pereettevõttele omased tunnused, ja see, kas pereettevõtte kontor on kodus või kuskil üüripinnal, ei oma seejuures mingit tähendust.

      Olgu vahemärkusena öeldud, et koduettevõtjat iseloomustavad vähemalt kaks tunnust: 1) töökoht on kodus ja 2) töötajateks on pereliige või pereliikmed ja n-ö võõrast tööjõudu ei kasutata. Selline ettevõtluse vorm sobib nt konsultantidele, raamatupidamisteenuse osutajatele, tõlkidele, arvuti abil teenuste osutajatele, ühemehe advokaadibüroo pidajale, aga miks ka mitte kingsepale, kellassepale, mööblirestauraatorile, väiksemat sorti talumajapidamistele jt. Meenutagem, et koduettevõtjana on garaažist alustanud Apple ja Helwett-Packard ning ka Jeff Bezos alustas Amazon.com-iga HBB-na.

      Autor koduettevõtlust käesolevas raamatus rohkem ei käsitle, kuna ei pea tegutsemise asukohta (kodu) pereettevõtluse eritunnuseks. Huvilistele soovitan selle kohta eestikeelseks lugemiseks Miettineni ja Tederi (2006) tööst lk 171–174.

      Eelmise (2014) aasta lõpus viidati meedias46 Rahandusministeeriumisoovile muuta 2015. aasta juulist raamatupidamisseadust nii, et muu hulgas luuakse uus ettevõtte liik – nanoettevõte.

      Iga nimetuse/mõiste puhul peaks jälgima, et see midagi ka tähendaks ja sobiks kehtivasse süsteemi. Detsimaaleesliide „nano” viitab millegile väga väikesele (n ehk „nano” kordaja on 10^-9 = 0,000 000 001). Seega peaks nanoettevõte olema mikroettevõttest väiksem. Aga kas saab olla kehtiva jaotuse puhul veel miski väiksem kui 0 töötajat ja aastabilansi kogumaht kuni 2 mln eurot või aastakäive kuni 2 mln eurot (seega kasvõi 1 euro). Just sellised parameetrid annab Euroopa Liidu Komisjon oma soovitustes47 mikroettevõttele. Sellest ei erineks nanoettevõtte puhul kavandatav kriteerium (ettevõtte, kelle aruandeaasta kohustused ei ole suuremad kui 50 protsenti omakapitalist; bilansimaht on kuni 175 000 eurot), kuna see oleks mikroettevõtte kuni 2 mln euro kriteeriumiga hõlmatud. Seega kvantitatiivsete kriteeriumide alusel on mikro- ja kavandatava nanoettevõtte vahel raske, kui mitte võimatu vahet teha.

      Tähelepanuväärne on ministeeriumi kavandatava mõiste „nanoettevõte” määratlemisel soov eristada nanoettevõtet teistest selle läbi, et nanoettevõttel (seaduses kasutatava termini järgi siis nanoettevõtjal)

Скачать книгу