LITMIR.BIZ

      Tuleb möönda, et kontrollpaki määratlemine selliselt, et perekonna omandis peab olema üle 50 % pereettevõtte osadest või aktsiatest, on vaid üks võimalus – ütleme siis, et Eesti kehtivas õiguskorras sätestatud/reguleeritud viis.

      Kirjanduses on n-ö absoluutseks alampiiriks pakutud 20 % hääleõigusest. USA börsiettevõtjate puhul on see 25 %, nagu ka eespool viidatud Euroopa Komisjoni raporti järgi Euroopas eeldatakse.

      Selle (n-ö hajutatud omanikeringiga äriühingute puhul kasutatava) seisukoha põhistustel ma siinkohal ei peatu. Samas, kui seda alampiiri (20 %) Eestis kehtiva õiguse valguses analüüsida, siis ÄS määratleb põhiaktsionäriks 9/10 aktsiakapitali omaniku ja vähemusaktsionäriks 1/10 aktsiakapitali omaniku. Osaühingu puhul selline regulatsioon otseselt puudub, aga pole ka seadusega kehtestatud keeldu, et osaühing ei võiks oma põhikirjaga sarnaseid reegleid kehtestada.

      Teoorias omistatakse vähemusele olukorras, kus see mingil põhjusel ei ole rahul enamuse poolt arendatava tegevusega, põhimõtteliselt kolm võimalikku käitumisviisi: 1) äriühingust väljumine, müües oma osaluse; 2) enamuse otsustele allumine ja 3) seaduses ette nähtud teatud kogum spetsiifilisi õigusi, mis mõningates kriitilistes valdkondades annavad vähemusele võimaluse astuda oma huvide kaitseks välja kas hääleõiguse teostamise või teatud õiguse maksmapaneku kaudu.

      Vähemusõigus võib olla kas positiivne vähemusõigus (sel juhul annab seadus võimaluse nõuda pereettevõttelt teatud käitumist ja teatud juhtudel ka ise aktiivselt käituda) või negatiivne vähemusõigus – sel juhul on omanikul õigus blokeerida otsuse vastuvõtmine äriühingu poolt. Siin, nagu viidatud, on suur roll põhikirjas kokkulepitul.

      Meil ei ole siinkohal võimalik detailidesse süveneda, kuid kokkuvõtvalt võib öelda, et 1/10 omanike kaitseks on sätestatud, et nad võivad teatud juhtudel osanike või aktsiaseltsi üldkoosoleku kokku kutsuda ja koosoleku päevakorda küsimusi võtta (viimase puhul on börsiettevõtjate osas vastavaks nõudeks 1/20), nõuda juhatuse liikme kohtu kaudu tagasikutsumist (AS-i puhul nõukogu liikme tagasikutsumist) ning erikontrolli määramist. On veel võimalusi ja, nagu öeldud, kõik sõltub põhikirjast. Põhikirjas võib sätestada erineva suurusega omanikehulgale erinevaid õigusi, kuid tuleb rõhutada, et dispositiivsusprintsiipi ei saa rakendada nendel juhtudel, kui seadus on kehtestanud teatud miinimumnõude (nt 2/3 nõue põhikirja muutmisel, 3/4 nõue aktsiate eelismärkimise välistamiseks vms), millest väiksemat kvooruminõuet või häälteenamust ei saa põhikirjas erinevalt seaduses sätestatust kokku leppida. Iseenesest ei ole takistusi (ja seda ka osaühingu puhul) kehtestada vähemusomanikele erinevaid kaitsemehhanisme, kuid siin kerkib praktiline küsimus: miks peaks enamust omavad omanikud soovima vähemusele vastu tulla rohkem, kui viimastele on seadusega garanteeritud.

      Need, kes ka Eestis pigem toetavad seisukohta, et 20 % on pereettevõtte kontrollpakiks piisav, peavad arvestama, et seaduse mõttes oleks see piisav vaid enamusomanike „ajutiseks kiusamiseks” (blokeerimine vms), kuid mitte vähemusomanike huvisid rahuldavate otsuste vastuvõtmiseks.

      Autor asub kokkuvõtvalt seisukohale, et Eesti kehtivas õiguskorras puuduvad mehhanismid vähemusomanike kaitseks suuremas mahus, kui seadus näeb ette 1/10 kaitseks. Siiski ei saa välistada vastavate garantiide andmist põhikirjaga, kuid sellest ei saa järeldada, et Eestis kehtiv õiguskord toetab pereettevõtte kontrollpaki instituudi puhul 20 % või mõnda muud enamusest (50+) allapoole jäävat arvu.

      Pereettevõtte sünd – idee, otsus või juhus?

      Pereettevõte võib sündida nii sihikindla tegevuse tulemusena kui juhuse tahtel. Muidugi räägime siinkohal sellest päris algusest, sest põlvkonnavahetus on juba teine teema ja see ei saaks kuidagi juhus olla.

      Võiks ju küsida, et mis seal vahet, mis põhjusel pereettevõte sündis. Ega polegi. Siiski on huvitav teada, kuidas inimestel see pereettevõtte asuta-mise vajaduse äratundmine tekib – äkki saab lugeja sellest ka endale mingi idee.

      Hea idee, mida on igati kaalutud ja läbi katsutud, võib olla piisav põhjus hakata pereettevõtluse peale mõtlema. Idee ise ei tee midagi – vaja on idee autori(te) otsust. Pereettevõtte puhul on mõistlik eeldada, et otsus sünnib perekonna sees ning teised pereliikmed on nõus kaasa lööma või on vähemalt teadlikud sellest, mis teoksil. Pereettevõtlusega on tegelikult kas otsesemalt või kaudsemalt hõlmatud tahes-tahtmata kogu pere, ka need, kes ei ole otseselt pereettevõtte omanikud ega osale selle valitsemises ja juhtimises.

      Juhust ei saa kunagi välistada. Turismireisilt võib saada hea äriidee, töökoha koondamine võib anda töö kaotanule uue võimaluse jne.

      Autor ei püüagi siin originaalne olla ja viitab EAS-i veebilehel välja pakutud 10 põhjusele, miks ettevõtlusega alustada45, tuues sisse ka pereettevõtluse mõiste:

      Kõik need eesmärgid, ideed, otsused (olgu siis kasvõi juhuse tahtel eluteel ette tulnud) on saavutatavad vaid hoolsa ja perele ning pereettevõttele lojaalse tegutsemise tulemusel. Oskused tulevad töö käigus ja teatud oskusteavet saab ja tulebki sisse osta. Enesearendusest ei ole siin samuti pääsu – elukestev õpe on pereettevõtluses niisama iseenesestmõistetav kui hommikune ja õhtune hambapesu. Ja kui juba võetakse eesmärk pereettevõtluse ja pereettevõtte kasuks, tuleb juba pereettevõtluse esimestest päevadest peale hakata mõtlema põlvkonnavahetusele – seda planeerima ja samm-sammult realiseerima hakata.

      Pereettevõtte eelised ja puudused võrreldes tavaettevõtjatega

      Eeliste esiletoomine on suhteliselt subjektiivne ettevõtmine, sest see, mis on ühele eeliseks, ei pruugi seda teistele olla. Siiski saab üldistavalt välja tuua mõned positiivsed argumendid, mis räägivad pereettevõtte kasuks. Nii on Miettinen ja Teder (2006) koondanud, üldistanud ja välja toonud järgmised pereettevõtte eelised ja puudused (esitan need lühendatult):