LITMIR.BIZ

      Inglise keeles ei tehta perel ja perekonnal kui mõistetel vahet. Siiski räägitakse n-ö vahetust perest (immediate family), mille moodustavad abikaasa, vanemad, lapsed, õed-vennad, ja laiendatud perest (extended family), kuhu kuuluvad ka vanavanemad, tädid-onud, nõbud, venna- ja õepojad ning – tütred, poolõed ja – vennad.

      Suures plaanis tuleb asuda seisukohale, et tugevad ja edukad pered ja perekonnad ei kulge siin ilmas juhuslikult ja kobamisi, vaid nad tegutsevad sihikindlalt oma õnne ja edu nimel, tuginedes ajaloolisele perepärandile38.

      Perekond ei ole anonüümne – selle liikmed teavad üldjuhul kõigist kõike. Sellisena on perekond nagu liim, mis hoiab pereliikmeid koos. Mida parem liim, seda paremini koos hoiab.

      Toetudes hea tuttava ja Eesti restoranikultuuri grand old man’i Dimitri Demjanovi ütlemisele, tuleb tõdeda, et ka pereettevõtluses anonüümsus puudub: „Kui pereettevõttes kõik pereliikmed enamasti teavad, mida nad hästi oskavad, siis nad teavad ka seda, mida nad ei oska. Anonüümses äris on keerulisem. Enamasti ei teata selles äris inimeste tegelikku potentsiaali ega seda, kuhu seda rakendada. Puudub siduv jõud ja sedamoodi kaob ära kõik püsiv. Alles jääb ajutine. Ajutine interjöör, kokk, kelner, kondiiter.” Ka Dima räägib sellest liimist, mis pereettevõttes pere näol on ja mida tavaettevõtetes ei ole.

      Autorid (Kenyon-Rouvinez ja Ward 2005) on loetlenud ja kirjeldanud mitmeid strateegiaid, millega tuleks perekonna kontekstis tegeleda, et paremat liimi keeta. Käsitlust on leidnud abielu-, naise – , ema-, surma- ja pärandi-, sotsiaalsed, kultuuri- ja haridus-, väärtus-, värbamis- ja nepotismistrateegiad.

      Kuna mõistet „ettevõtlus” seadus ei tunnista, saime eespool kokkuvõtvalt väita, et mõiste „ettevõtlus” puhul pole tegemist õigusmõistega. Sama lugu on ka mõistega „pere”. Mõiste „perekond” leiab seaduses kasutamist, kuid seda ei määratleta – ei öelda, mida see seaduse mõttes tähendab. Seega on mõiste „perekond” puhul tegemist määratlemata õigusmõistega.

      Millised on perekonna ülesanded?

      Eri maade ja ajastute pikas jadas valitseb perekonna arengus, rollis, normides, kommetes ja vastavas seadusandluses niisugune kirevus ja mitmekesisus, et on väga raske välja tuua ühiseid tendentse. Üks on siiski kindel: ehkki perekond on sajandite jooksul läbi teinud suuri muutusi, on ta siiski säilinud ja mängib inimeste elus siiani olulist rolli.

      Enamik täiskasvanuid tunneb end olevat seotud kahe perekonnaga – kasvuperega ja enda loodud perekonnaga. Kasvupere suhted, mõjud ja sündmused saadavad meid kogu elu. Me pöördume mõttes nende juurde tagasi, meenutame ja analüüsime, hindame ja võrdleme lapsepõlvekodus toimunut nende perekondade ja kodude eluga, millega eluteel kokku puutume. Seda on kasulik meeles pidada ka pereettevõtluse kontekstis, sh põlvkonnavahetuse planeerimisel. (Kullassepp, Kraav ja Kagadze 2007).

      Abielul põhineva perekonna puhul, mille moodustavad abikaasad ja nende järglased, tuuakse sageli funktsioonidena välja järgmised ülesanded: 1) ühiselu kindlustamine ja seksuaalsuse kontroll; 2) tööjaotus; 3) laste kasvatamine lähedase kooselu õhkkonnas; 4) kultuuri õpetamine/edasiandmine järgnevale sugupõlvele.

      Paistab, et perekonna põhifunktsioonid on küllaltki püsivad. Siiski mõned perekonna funktsioonid tõusevad ühiskonna muutudes rohkem esile, teised säilivad samasugusena kui ühiskonna varasematel arenguastmetel, aga nende täitmise viis on muutunud.

      Perekonna peamiste funktsioonidena toovad autorid välja järgmised: 1) soojätkamisfunktsioon (see on sajandeid olnud perekonna olulisimaid funktsioone); 2) seksuaalfunktsioon (see on perekonnal samuti olnud nii traditsioonilises kui ka modernses ühiskonnas, see on taganud abielupaari seksuaalsuse õiguspärase väljendamise); 3) majanduslik funktsioon (mis on ilmselt väga kaua olnud üks perekonna loomise põhipõhjusi); 4) sotsialiseerimisfunktsioon (see on eelkõige vajalike sotsiaalsete, sh kooseluga seotud normide, reeglite, oskuste ja tegevusmallide õpetamisel lastele); 5) hoolitsus (just perekonnas saadakse kogemus hoolitsemisest ja hoolitsetud olemisest – siin väljenduvad vabamalt inimeste nõrkused, hädad ja haigused); 6) hariv/kultuuriline funktsioon (see on suunatud iga pereliikme, eriti aga lapse tunnetushuvi ergutamisele ning teadmiste ja oskuste vahendamisele) ning 7) turvalisuse pakkumine (üks kodu

Скачать книгу