LITMIR.BIZ

Скачать книгу

meetmeid sisserändajate suhtes, kes ei suuda ühiskonnaga kohanduda – sundabielu on kuritegu. Mõistagi on sundabielu inimõiguste rikkumine.

      Lahutus

      Abielu lõpeb, kui abikaasa sureb või kui abielu lahutatakse. Abikaasade vastastikusel kokkuleppel võib abielu lahutada perekonnaseisuasutuses abikaasade ühise kirjaliku avalduse alusel. Perekonnaseisuasutus võib abielu lahutada juhul, kui mõlema abikaasa elukoht on Eestis.

      Abielu võib lahutada kohtuotsusega ühe abikaasa hagi alusel teise abikaasa vastu. Abielu lahutatakse kohtus, kui abikaasad vaidlevad abielu lahutamise või lahutusega seotud asjaolude üle või kui perekonnaseisuasutus ei ole pädev abielu lahutama. Äraseletatult tähendab see muu hulgas ka seda, et lahutajad ei suuda ära jagada neile kuuluvat vara – nt osalust pereettevõttes.

      Kui abikaasad ei jõua abielu lõppemise korral eluruumi ja selle juurde kuuluvate tavalise sisustuse esemete edasises kasutamises kokkuleppele, võib kumbki abikaasa nõuda, et kohus määraks kindlaks kummagi abikaasa õigused ja kasutustingimused nimetatud esemete suhtes. Kohus arvestab eelkõige laste heaolu ja muid tähtsaid asjaolusid.

      Perekonna eluaseme tavalise sisustuse esemed, mis on abikaasade ühisomandis, jagab kohus abikaasade nõudel õiglaselt ja otstarbekohaselt. Tavalise sisustuse ese, mille abikaasad on abielu jooksul ühises majapidamises kasutamiseks tasu eest omandanud, arvatakse vara jagamise korral abikaasade ühisomandisse, kui ei ole tõendatud ühe abikaasa ainuomandit selle eseme suhtes. Ese läheb üle selle abikaasa ainuomandisse, kellele kohus eseme määrab. Kohus võib kohustada seda abikaasat maksma teisele abikaasale eseme eest õiglast hüvitist.

      Kui lahutatud abikaasa ei suuda pärast lahutust ühise lapse hooldamise tõttu ise enda ülalpidamise eest hoolitseda, võib ta teiselt lahutatud abikaasalt nõuda endale ülalpidamist kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni.

      Kui lahutatud abikaasa ei suuda kas oma vanuse või oma terviseseisundi tõttu pärast lahutust ise enda ülalpidamise eest hoolitseda ning vanusest või terviseseisundist tingitud abivajadus oli abielu lahutamise ajaks olemas, võib ta nõuda endale ülalpidamist teiselt lahutatud abikaasalt. Vanuse või terviseseisundi tõttu võib teiselt lahutatud abikaasalt ülalpidamist nõuda ka juhul, kui vanusest või terviseseisundist tingitud abivajadus oli olemas ajaks, millal lõppes õigus saada teiselt lahutatud abikaasalt ülalpidamist muul seaduses sätestatud alusel. Nimetatud ülalpidamist antakse seni, kuni õigustatud isikult ei või endale sissetuleku hankimist eeldada, ja niisuguses ulatuses, milles temalt ei või endale sissetuleku hankimist eeldada.

      Ülalpidamiskohustus lõpeb õigustatud isiku uuesti abiellumise, samuti õigustatud isiku või kohustatud isiku surma puhul.

      Vabaabielu

      Traditsiooniliselt on perekonna loomine alanud abiellumisega. Tänapäeva iseloomustab peale perevormide mitmekesisuse suurenemise ka kooseluvormide mitmekesistumine. Juba möödunud sajandi lõpupoole eelnes abiellumisele sageli registreerimata (vaba) kooselu ehk prooviabielu – seda vaadeldi tavaliselt seaduslikku abielu ettevalmistava faasina. Praegu kestab vaba kooselu sageli aastaid, nii et seda on õigem nimetada vabaabieluks kui prooviabieluks ja seda kasutataksegi vabaabielu sünonüümina. Samas kasutatakse sõna „kooselu” mehe ja naise koos elamise tähistamiseks, arvestamata seda, kas suhe on ametlikult vormistatud (registreeritud kooselu) või mitte (registreerimata kooselu ehk vabaabielu). Vabaabielude sagenemine ja ametlikult registreerimata suhte kui sellise aktsepteerimine ühiskonnas on tekitanud vajaduse nimetuse järele, mis oleks suupärasem kui vabaabielu. (Kullassepp, Kraav ja Kagadze 2007).

      Küsimused seoses abielu sõlmimata koos elavate inimeste õigusliku seisundi ning nende vastastikuste õiguste ja kohustuste kohta ei leia PKS-is käsitlemist – PKS ei tunne selliseid mõisteid nagu vabaabielu või ka kooselu.

      Kooseluseadus (KooS), mis on määratud jõustuma 1.01.2016. a, ei tunnista samuti mõistet „vabaabielu”. Selle asemel on eelnõu seletuskirjas31 kasutatud mõistet „mitteabieluline kooselu”, KooS tekstis aga räägitakse registreeritud elukaaslastest ja kooselulepingu pooltest.

      Tõsi on, et nn vabaabielu paaride omavahelistes suhetes eksisteerivad reaalsed õiguslikud probleemid. Valdavalt on teravaim küsimus kooselu kestel soetatud vara, kusjuures kõige problemaatilisemana neist ühise eluaseme kuuluvus. Lisaks sellele puudub elukaaslastel kehtiva õiguse (KooS ju veel ei kehti) järgi vastastikune ülalpidamiskohustus32 ja teineteise järel on võimalik pärida üksnes testamendi või pärimislepingu olemasolul. Kuna abieluga kaasnevate õiguslike tagajärgede saabumine on võimalik vaid juhul, kui pooled on seaduslikult abielus, on nn vabaabielu korral PKS-st kohaldatavad üldjuhul üksnes vanema ja lapse õigusi ja kohustusi reguleerivad sätted (lapse-vanema suhe ei sõltu sellest, kas vanemad on abielus või mitte) ning lapse sünni puhune ema ülalpidamise kohustus. Muudel juhtudel sõltub lahendus konkreetsetest oludest ning lahendus tuleb leida üldjuhul VÕS-i raames.

      PKS-i seletuskirja33 järgi on eelkõige kooselupartneritel endil võimalik hilisemate vaidluste vältimiseks õigussuhted lepingutega kindlaks määrata ja omandada väärtuslikumad esemed (eluase, auto) ühiselt. Kui õigussuhete selgitamisele hakatakse mõtlema alles lahkumineku korral, on mõlemaid pooli rahuldava lahenduseni jõudmine keeruline nii abielu kui muu kooselu purunemise korral. Ühe kooselupartneri nõue teise vastu sõltub konkreetsetest elulistest ajaoludest ja võib rajaneda erinevatel õiguslikel alustel. Varaliste väärtuste loomine partnerite ühise töö ja rahaliste panustega võib olla vaadeldav seltsingulepinguna ja moodustada seltsinglaste ühisvara (vt VÕS § 580 jj)34.

      Lisaks eeltoodule laieneb PS §-ga 26 tagatud õigus perekonnaelu puutumatusele nii abikaasadele kui teistele perekonnana koos elavatele inimestele. Perekonnaelu kaitsvatele sätetele saavad tugineda kõik perekonnana koos elavad inimesed. Näidetena abikaasade ja kooselupartnerite võrdsest kohtlemisest võib tuua ka kooselupartneri õiguse keelduda ütluste andmisest nii haldus-, kriminaal- kui tsiviilkohtumenetluses ja vangistusseadustikust tuleneva õiguse pikaajaliseks kokkusaamiseks kinnipeetavaga.

      Kas nn vabaabielu poolte ühiselt asutatud äriühing on pereettevõte? Rangelt hinnates mitte, kuna puudub abieluline kooselu, mille eelduseks on abiellumine. Samas oleks aluseta väide, et vabaabielu pooled ei ole kohustatud vastastikuseks lugupidamiseks ja toetuseks, et nad ei korralda ühiselt oma kooselu ja vajaduste rahuldamist, pidades silmas teineteise ja laste heaolu analoogiliselt abikaasadega. Ka vabaabielu pooled arvatavalt osalevad ühise koduse majapidamise korraldamises ja sissetuleku hankimises oma võimaluste kohaselt, millist kohustust võivad hoopis abikaasad mõnikord rikkuda.

      Kui vabaabielu pooltel sünnib järglasi, kellele antakse vabaabielu pooltele kuuluv äriühing üle, kas siis võime rääkida pereettevõtte üleandmisest? Kui vabaabielus ja pereettevõtlusega tegelevad pooled otsustavad abielluda, kas siis muutub midagi? Kuna seadus pereettevõtte küsimust nagunii ei reguleeri, siis terve mõistus ütleb, et jah – selline äriühing on pereettevõte.

      Kas midagi muutub pereettevõtte osas pärast abielu lahutamist (hõimlus ju sellega ei lõppe)? Vastata saab nii, et üldise arusaama kohaselt peetakse pereks erinevate põlvkondade veresugulasi ning abiellumisega juurde tulnud abikaasat ja tema veresugulasi (multiple generations of family – related by blood or marriage).

      Aga olgem moodsad ja küsigem, kas veel jõustumata kooseluseaduse alusel koos elavate samasooliste isikute asutatud ja juhitud äriühing on pereettevõte? Kas midagi muutuks, kui samasoolistel lubataks abielluda? Autor ei soovi siinkohal spekuleerida. Autor ei võta siinkohal analüüsida ka võimalikku olukorda, kus nt samasooliste registreeritud elukaaslaste lapsendatud lastele antakse üle registreeritud elukaaslastele kuuluv äriühing – ehk küsimust sellest, kas sellisel juhul on tegemist pereettevõttega. Sellistes küsimustes selgema seisukoha väljaütlemine eeldab riigi poolt pere ja perekonna mõistete määratlemist, mida seni tehtud pole.

      Selliseid küsimusi võibki konstrueerima jääda. Mõnele on vastused kergemad, teistele raskemad. Iseenesest näitab vastuste puudumine

Скачать книгу