LITMIR.BIZ

      „Meresõit rootsiaegsel Saaremaal – leping tulepaakide kohta – 1649 –

      Eesti, Saaremaa

      (Sõrve ja Ruhnu)

      § 6. Kuna laevad ja kutrid igal juhul Ruhnu lähedal mugavalt peatuda saavad, ja Sõrve juures Saaremaal, kus üks tulepaak on üles seatud, endale hea sadama leiavad, kus laevad isegi merehäda korral varju pääsevad, ja ka muidu seal peatuda ja seista saavad. [Seepärast] peab Henrich Steglingile igasugune äri ja kaubandus kõige kõvemini keelatud olema. Seevastu oleme meie Kuningliku Majesteedi nimel temale, Henrich Steglingile nõustunud ja lubanud, nii nagu me käesolevaga nõustume ja lubame, nii palgaks temale endale ja tema inimestele kui ka söe ja puude, ja mis veel ettevõtmiseks ja selle öiseks käigushoidmiseks tarvilik võib olla, ostmiseks, mille tema kõik, ilma ühtegi krooni ülearuseid kulusid tegemata, peab ise endale muretsema ja üleval pidama, saama kokku 2500 riigitaalrit aastas.“ 251

      Eestimaa on avaldanud oma siirast lugupidamist tulepaagiinspektor von Steglingi isiku suhtes: aadliseisuses härrasmees puhkab igavest und Pöide kiriku altariesise põranda paeplaatide alla peidetud hauapaigas. 1876. aasta 7. aprilli saksakeelne nädalaleht Arensburger Wochenblatt teavitas lugejat sellest, et sealse pühakoja seinal paiknes omal ajal tulepaagiinspektor Heinrich von Stegelingi (1608–1676) vappepitaaf. Samas olid kirjas ka tema poja Christophi (1634–1706) andmed, kes oli Liivimaa õuekohtu asepresident.252

      Tollast kauget aega iseloomustab asjaolu, et navigatsioonitähiseid tähtsate veeteede äärde ei ehitanud mitte ainult riik, vaid selles ettevõtmises osalesid ka vanade kaubalinnade magistraadid ning eraettevõtjad, ehk teisisõnu – see oli tõepoolest lausa üldrahvalik üritus, loomulikult vastavuses ajastu nõudmistega.

      Pärnu linnamagistraadi arhivaalide hulgas leidub mitmeid tähelepanuväärseid materjale, mida hoitakse tallel meie Rahvusarhiivis Tartus. Teeneka merendusloolase Bruno Pao professionaalne silm on oskuslikult üles leidnud üht-teist huvitavat Eesti tuletorniloost. Näiteks on arhiivimaterjalide hulgas Liivimaa ja ka hilisema Eestimaa kindralkuberneri George Browne 1769. aasta kiri Pärnu bürgermeistrile ja raele, milles palutakse Pärnu linna abi vastavalt lepingule. Üldiselt selgub, et ettevõtja peab oma materjalide ja riskiga kivist tulepaagi igati normikohasesse tööseisundisse viima. Tänaseks on teada seegi fakt, et Sõrve tuletorni järel võeti käsile ka Ruhnu saarel paikneva navigatsioonimärgi renoveerimistööd. Selle tuletorni funktsioneerimisest oli väga huvitatud Pärnu kaupmeeskond. Juba 12. juunil 1770. aastal tõstatab kindralkuberner Browne oma kirjas tuletornide rajamiseks kulunud väljaminekute katmisega seotud küsimusi. Dokumendi põhjal selgub, et massiivne Sõrve kivituletorn ongi valminuna töökorras, Ruhnu oma jälle põhjaliku uuenduskuuri läbi teinud.253

      Niisiis ehitatigi 1770. aastal Sõrve puidust tulepaagi asemele neljatahuline kivitorn, mida veel kord kõrgendati 1807. aastal. Samal ajal asendati lõkke põletamine katoptrilise valgustiga, mis omakorda 1860. aastal vahetati välja juba märksa ajakohasema dioptrilise valgusti vastu. 1854. aastast pärinevas kirjas Pärnu raele teavitatakse ametivõimu sellest, et Sõrve ja Vilsandi tuletornis on meremärgi järelevaataja õigustes asunud tööle keiserliku sõjaväe esindajad Prosorov ja Batšmanov.254

      Sõjaolude tõttu muutus üht-teist ka meremärkide hoolduse osas. Tsaari-Venemaa salajane ringkiri „Moonsundi ja Riia lahe navigatsiooniline teenindamine 1914.–1917. aastate sõjas“ peaks arhiividokumentide abil teemasse pisut selgust tooma. Sõja algupäevil, seega umbes ühe kuu jagu enne sakslaste rünnaku algust (2. juunil 1914), sai tuletorni- ja lootsidirektor laevastikustaabilt range päevakäsu lahingute seisukohalt olulisemate tuletornide valgustusseadmed lahti võtta ja need sedamaid meritsi Revelisse kindlale hoiule toimetada. Käsk hõlmas neljale muule meremärgile lisaks Sõrve, Ristna ja Vilsandi majakat.255 Sõjategevuse lõpul haldas vastane kindlalt kaheksat Läänemere tuletorni. Seevastu Vene laevastikule allunud Sõrve, Kihnu, Sorgu ja Laidunina majaka senised tuleseadmed olid tornist maha võetud ning ülejäänud elutarbeline vara kõrvaldatud. Kahjuks tuli täielikult hävitatute hulka lugeda Roomassaare, Pärnu ja Kärdla meremärgid. Скачать книгу