LITMIR.BIZ

Скачать книгу

omavaheline alaline telefoniühendus. Naaberkubermangus paikneva Suursaare tuletornil oli aga sisse seatud telegraafiside meie kubermangukeskuse Weisenbergiga, mida täna tuntakse Rakverena.283

      Admiraliteedi Kolleegiumi 1726. aasta otsus nägi ette tuletorni rajamise Soome lahe kõige idapoolsemale väikesaarele Seiskarile. Neid kaht kroonutuletorni, millel neil aegadel avatuld põletati, nimetati väga tabavalt „Tsaari puuriitadeks“. Igati teravmeelse hellitusnime kasutamine autoriteetses merendusringkonnas oli tõepoolest õigustatud: nii Suursaare kui ka Seiskari tuletorn neelasid aasta jooksul põletusmaterjalina kumbki 250 sülda kvaliteetseid halupuid ja ligikaudu 1500 puuda ehk umbes veerandsaja tonni jagu sütt.284

Seiskarilt Vaindloole

      Pärast seda, kui 1805. aastal läks kogu tuletornide süsteemi üldjuhtimine Admiraliteedi Departemangu pädevusse, koostati eelarve ja otsustati ehitada päevamärgid mitmele saarele ja neemele tähtsate veeteede äärde Läänemerel, teiste hulgas ka Vaindloole (Stenskärile). Ühe vanaaegse lootsiraamatu järgi paiknes saare idaküljel randumiskoht sõudepaatidele ja pargastele.285 Seda fakti on oma noorusmeenutustes kinnitanud ka Eesti mereväeveteran Roman Karu (1915–2006), kes oli nekrutipõlves ajateenijana kroonuametis Vaindloo meresidepostis. Meie aupiirivalvur Karu teeneid on hinnatud sedavõrd, et postuumselt omistati talle kui ühele viimasele merejõudude kunagisele ajateenijale kaitseväe eriteeneterist. Endine madruspoiss mäletas, et Vaindloo idapoolse külje väikese paadikuuri ees paiknes väga vana sadamakoht. Samas maabumissilla juures varitsesid mehi kolm ohtlikku veealust kivimürakat. Ometi oskasid merekogenud madrused tuletornisaare mootorpaadiga otse silla äärde randuda. Tollastele teadmistele lisaks võidi siis toetuda ka omamaise lootsiraamatu tarkusele, et maabumine osutub võimalikuks üksnes ida- või läänetuulega.286

      Peasaarega külgnes põhjas kaks kivist väikesaart, millel tookord paiknes torn.287 See võis olla üsna algeline meremärk, mille täpset väliskuju pole enam võimalik kindlaks määrata. 19. sajandi algul ehitati saarele 59 jala kõrgune tüvipüramiidjas musta katusega puitpaak. See triibulise kilplaudisega pealistatud punase ülaosaga puitpäevamärk oli nähtav üheksa miili kaugusele merele. Ometigi kavatseti ammuse lootsiraamatu teatel siinse puitmärgi asemele püstitada tuletorn.288 Rajatavaid torne pidi eristama Soome lahes teineteisest nende iseäraline kujutis, koloriit ja navigatsioonimärkide eripärane tornikiiver.289

      Põhjasõja järel kuulus Vaindloo Tsaari-Venemaa võimkonda ja ikkagi lükkus aasta-aastalt edasi nii kõnealusele kui ka tänasele Venemaa majakasaarele Rodšerile (ajavahemikul 1920–1939 tuntud Ruuskeri nime all) statsionaarse tuletorni ehitamine. Vastutava ametikandjana nõudis Leonti Spafarjev Vaindloole tuletorni püstitamist „mitte ainult saare enese tähistamiseks, vaid ka selleks, et kui kunagi öisel ajal peaks alustega juhtuma mereõnnetus, võiks toosama torn saada ulualuseks äpardusse sattunud inimestele.“290

      Kuivõrd ühtne oli Tsaari-Venemaa navigatsiooniteenistus, kinnitab see, et Seiskaril lammutatud senine puidust meremärk transporditi tarindite kaupa Vaindloo saarele, kus see 1859. aastal kokku monteeriti. Lisaks avanes hüdrograafiateenistuse töömeestel võimalus siinse tuletorni ehitusel kasutada Suursaare lähivetes purunenud veolaeva Ameerika puitmaterjali. Tegelikult õnnestus Vaindloole rajada üksnes nelinurkse püramiidi taoline valgustamata torn, mis paari aasta pärast sügistormides hävis. Seiskari võis aga uhke olla uue malmtuletorni üle.

      Kapitaalse navigatsioonimärgi ehitustöödega tehti Vaindlool algust 1870. aastal, mil valmisid uue torni graniitvundament ja puitelumaja ülevaatajale. Tuletornilaterna valgusti autoriteks olid Tallinna mehaanikatöökoja osavad meistrimehed, meremärgile paigaldatud latern nägi ilmavalgust omaaegses Liibavi linna (Liepāja) tehases Lätimaal.291 Torni tippu paigaldati valge tulega Fresneli 3. järgu dioptriline aparaat. Merepinnast 65 jala kõrgusel asetsev püsituli hoiatas laevamehi Vaindloo saare ohtlike karide eest 9,3 miili kaugusele.292 Tähtsate laevateede naabruses paikneva väikesaare navigatsioonimärk sai endale täienduseks väga olulise ja vajaliku signalisatsioonivahendina 20 puuda raskuse suure udukella. Halva nähtavuse puhul teavitati meresõitjaid võimalikust ohust selle harvade löökide vahendusel.

      Vaindloo on Eestimaa põhjapoolseim saar. Ent kui Soome lahe avaosa tormituuled puhuvad edelalõunast, jääb saarekesest tegelikult alles üksnes peotäis majakesi keset Läänemere maruseid vetevälju.

      Ennevanasti ei olnud Soome lahe veed sugugi rahumeelsed. Röövlaevnikud kimbutanud alatihti siinsel merealal seilajaid. Aeg-ajalt suudeti piraatide vastu ka edukalt võidelda. Nii pagenudki röövlikamp aegammu Mohni saarelt siia, lähinaabrusse varjukohta. Vaindloo olevatki vanarahva mäletamisi just selle järgi oma nime saanud, et saarel olnud vaenlaste pesakoobas. Esialgu kandnudki saar nime Vaendloo ja seda nimelt rannakeelse sõna „vaendlane“ järgi.293

Elu „paradiisisaarel“

      Ometi pole see 6,2-hektariline ahtake maakilluke pelgalt paradiisisaarena eksisteerinud. Üks Vaindlooga seotud kurb sündmus leidis aset 1721. aastal, mil saare lähedal laevaõnnetuses hukkusid Briti meremehed. Nende meenutamiseks püstitati samasse mälestusmärk, mille eelmise aastasaja 40. aastatel saare hõivanud punaväelased halastamatult hävitasid kui tarbetu.294 Nüüdseks on mälestuskivi taastatud ja 1996. aasta augustis käis seda avamas president Lennart Meri.

      Vaindloo tuletorni ülevaataja Aleksander Ivani poeg Borovtšenko.

      Vähemalt sada aastat on siinsamas olnud tollase tsaaririigi vahipost ja viimase sõja eel asus saarel Eesti Vabariigi Merejõudude piirivalve- ja meresidepost koos raadiojaamaga. Eesti merendusloo üks omapärasemaid isiksusi, Aksi saarelt pärit kalur-paadimeister ja hilisem väliseestlane Harald Aksberg on nooruspäevil oma sõjaväekohustuse täitnud just siinsamas Vaindloo saarel ja Toolse meresidepostil aega teenides.295 „Kui Tallinnas Mereväe Ekipaažis meie noormadruste rivi-õppeaeg läbi sai, saadeti pärast uut aastat meid, kolme madrust, Toolse mereväeside posti ülesandeid täitma ja signalistiks õppima, ka natuke navigatsioonikursust anti. Juba enne Toolsele sõitu teadsin, et suvehooaeg tuleb olla Stenskäril, nagu Vaindlood siis ametlikult nimetati.“ Rootsimaal Lidingöl 1994. aastal kirja pandud mälestused käsitlevad kunagise madruspoisi kuue aastakümne taguseid meenutusi. Harald Aksbergi mäletamist mööda oli tuletornisaarel siis veel alles Vainupea kaluritele kuulunud kaks väikest suvemajakest või onni. Ajateenijate üsna rutiinsesse tavaellu tõid omamoodi vaheldust Viinistu rannakülast pärit, Vaindloo endise majakamehe Vaarmanni külaskäigud ja nende ühised kalastusretked merele.

      Karmidel talvedel jäi väike Vaindloo saar ulgumerel sõna otsese mõttes jäävangi.

      Vana meremärgi püsivalgustuse tagas hõõgsukaga varustatud petrooligaasi kuumendusega tuletornilamp. Kogu tulesüsteem oli omakorda ühendatud pumbatava küttepaagiga. Ajateenijast madrus täitis siinsel saarel ühtlasi ka signalisti ülesandeid ja kindlustas tuletorni ohutule õigeaegse läitmise. Teenistuskohustuste hulka kuulusid veel merevalve (laevaliikluse, eriti aga välismaiste sõjalaevade avastamiseks) ja ilmastikuvaatlused, mootorpaadi abil mandriga sidepidamine ning proviandi- ja postivedu. Energilise ja osava noorukina suutis madrus Aksberg kõige selle kõrval valmis meisterdada eistuki, kiiluta rannasõidupaadi. See paaditüüp oli Eesti põhjarannikul ja saartel kasutusele võetud soomlaste ja rootslaste eeskujul.296

      Sarnaselt Harald Aksbergiga viibis kohustusliku sõjaväeteenistuse

Скачать книгу