ТОП просматриваемых книг сайта:
Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Peeter Peetsalu
Читать онлайн.Название Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest
Год выпуска 2013
isbn 9789949495764
Автор произведения Peeter Peetsalu
Жанр Книги о Путешествиях
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Sõrve merepäästejaama legendaarne kipper Laas Münt pälvis merehädaliste päästmise eest ühtekokku kuus medalit. Sääre paagi päästemeeskonna omaaegse atamani Laasi pojad taastasid Saksa okupatsiooni päevil Sääre merepäästejaama. Ühtlasi õnnestus Kuramaa rannast tagasi tuua jaama päästepaat, mis ka uuendatud päästejaama muu varustuse hulka üle anti.265
Teise maailmasõja ajal nimetati Sõrve poolsaart Balti Gibraltariks. Tuletorn õhiti 24. novembril 1944. aastal. Juba järgmisel aastal rajati Sõrve poolsaarele ajutine püramiidjas puittuletorn, mis oli käigus 1960. aastani. Pärast seda ehitati Saaremaa lõunatippu praegune kooniline monoliitbetoonist tuletorn.
Kunagise mereadministratsiooni 1942. aasta tegevuskava sätestas muu hulgas esmatähtsad ülesanded meremärkide hoolduseks: „Paljudel tuletornidel, nii kui Vaindlo, Pakri, Kõpu, Ristna, Sõrve, Ruhno, Viirelaiu ja teistel, on valgustuse sisseseaded purustatud. Nendele tuleb ajutiselt leida valgustuse abinõud, need üles seada ja hakata pikkamisi hoolitsema nende tuletornide originaalvalgustusseadete muretsemiseks. Need on väga kulunud ja nende asendamine on kolme aasta kava. 13 tulepaagist vajavad 6 kapitaalremonti, kuna ülejäänud 7 tarvitavad jooksvat remonti.”266
Sõjaaegset ahistavat kitsikust võis märgata kroonuametiski. Näitena väljavõte tuletorniala pealiku Feeliks Saarnaki kirjast peavalitsuse abidirektor Sulev Vambolale: „Sõrve 30 m3 lisaks vajas ka veel seitsmeteistkümne majaka pere ühtekokku 692 ruumimeetri jagu küttepuid. Meil tuleb paratamatult veel sel sügisel küttepuid muretseda ja kohale toimetada, vastasel korral tuleb teenijaskonna tuletornidest lahkumisega arvestada.“267
Tolle perioodi majakameeste kohta on teada, et ajutiselt vormistati tuletorniülevaatajana Sõrve majakasse tööle Konstantin Münt alates 1. septembrist 1942. aastast. Järgmise aasta juunikuu teisest poolest asus tuletorniteenija töökohustusi täitma Joann Münt.268
Sõrve poolsaare Liivi lahe poolses rannas võeti 1940. aastail rändangerja püüdmiseks kasutusele uudsed süvaveemõrrad. Siinsed rannakalurid olid samuti tublid ja kartmatult osavad hülgekütid.
Endises NSV Liidus militaarkäsutuses olnud Sõrve tuletorni juures asus üks kolmest imesalajasest BRAS-süsteemi sõjaväelisest raadiomajakast Liivi lahel. See aparatuur võimaldas Nõukogude laevadel ilma kosmoseside vahendeid kasutamata määrata vajalikud koordinaadid kindlaks 12-meetrise täpsusega. Majakalinnaku ahtavõitu kasarmus oli toatäie kaupa militaaraparatuuri, mille operaatoripuldis istus oma öistel valvekordadel ka raadiomajaka töö eest vastutav tuletornivaht. Imesalajase raadiomajaka aparatuuri töösumin ei tohtinud iial lõppeda, samuti ei tohtinud kustuda 52,2 meetri kõrguse Sõrve tuletorni plinktuli, mille nähtavus ulatus 15 miili taha.
Eelkõige strateegilisest seisukohast lähtudes on Sõrve ümbruse akvatooriumi kaitsmisele alati pühendatud väga suurt tähelepanu. Juba vahetult enne Teist maailmasõda oli kogu tolleaegse Nõukogude Liidu hüdrograafiateenistusele kuulunud 73 spetsiaalsest laevast koguni 24 alust antud Läänemere sõjalaevastiku baasides dislotseerunud mereväeüksuste käsutusse.2691941. aastal oli Balti laevastiku hüdrograafiateenistuse koosseisu lülitatud kaks eriotstarbelist rühma (nn манипуляторные отряды).270 Nende sõjaväestatud allüksuste ülesandeks oli manööveroperatsioonide käigus tehniliselt varustamata rannikuala ajutine hüdrograafiline tähistamine sihtpaakide ja teiste navigatsioonimärkide paigaldamise teel. Sõjategevuse käigus osutus Sõrve poolsaare akvatoorium määrava tähtsusega merepiirkonnaks, nii on loomulik, et nimetatud eriotstarbeliste hüdrograafiarühmade tegevus hõlmas ka Saaremaa ümbruse mereala ja rannikut ning Sõrve poolsaare lõunatippu. 1944. aasta märtsikuu alguseks olid Nõukogude relvajõudude üksused jõudnud Eestimaa tollaste piiride vahetusse lähedusse. Pärast meie mandriosa puhastamist Wehrmachti väeosadest moodustati Haapsalus Väinamere hüdrograafia üldjuhtimist korraldav rindesektor kaptenleitnant A. Postnikoviga eesotsas. Eriti ägedad lahingud toimusid sõja lõpuperioodil Saaremaal 1944. aasta oktoobris-novembris. Need kulmineerusid Sõrves, mis hõivati endise NSV Liidu relvajõudude 8. armee ja Balti laevastiku ühisoperatsiooni käigus 24. novembril. Kuueteistkümne sõjatules täielikult hävitatud Läänemere tuletorni hulka kuulusid teiste hulgas Naissaare, Osmussaare, Narva ja Sõrve poolsaare tipus paiknenud tuletorn.271
Karl Gailit meenutab sõjasündmusi: „24. novembril kell 6.15 olid viimased sõdurid merel, õhiti Sääre majakas. Kell 7 tungisid sadamasse Nõukogude luureüksused.“272
Meie üldise merekultuuriloo seisukohalt pole siinkohal ülearune nimetada meresõitu harrastava rannarahva ammuseid praktilisi tähelepanekuid Sõrve lähiümbruse meremadalike toponüümide tekke kohta. Möldri rannast paarikümne kilomeetri kaugusel läänes varitseb meres Vasikarahu. Nime sünnilugu seostatakse sellega, et omal ajal pääsenud küla Jõppi talust lahti üks vasikas. Too üleannetu jooksis ummisjalu merejääle ja uppus rahu juures sula tagajärjel tekkinud jääauku.
Liivi lahe üht omaaegset tähtsamat kalapüügipiirkonda lahutab Sõrve rannamaast ligi 40-kilomeetrine veelahe. Kohta tuntakse Veiserahuna. Erialase ajakirja kohaselt on selle meremadaliku moodustanud piklik, kümne sülla laiune ja neli sülda kõrge kivikari. Just siin, alustele endiselt väga ohtliku rahu juures, hukkus kunagi kariloomadega lastitud laev.273 Sedapuhku jääb meil, kõrvalseisjail, üle vaid imetleda ja nautida eestlastest rannameeste seas käibel olnud rahvusliku merefolkloori vaimukust ja leidlikkust.
Aegade jooksul on saksakeelsel nimel Zerel (seega siis Sääre aadlimõis) olnud mitmeid kujusid: Cerel, Cerl, Czerell, Czerlle, Sere, Zerlle jne.274 Auväärse aadlimehe von Ekesparre kõrge ühiskondlik positsioon võimaldas tal palgata enda teenistusse kõige paremaid asjatundjaid. Kuulsa aadlihõimu sugulaste dokumendid on tallel meie Ajalooarhiivis, kus ühtlasi säilitatakse ka haruldast maamõõdukaarti aastatest 1885–1887. Kaardilt leiab ka toonase Zerelli tuletornimõisa, mille koosseisu kuulus vana meremärk Majake Swalferort.275 Kogu see pärusomandus kuulus aga Oscar Arkadius von Ekesparrele, kelle maavaldused on kaardile talletanud väga mainekas elukutseline maamõõtja Woldemar Lichingen.
Vahetult Teise maailmasõja järel Rootsis ilmunud mahukas rahvusentsüklopeedia „Svensk uppslagsbook“ sisaldab kõige muu hulgas ka märksõna fyr, see tähendab „tuletorn“.276 Teatmeteose põhjalikus artiklis on lugejale asjatundlikult lahti seletatud kunagi ammu Läänemere randades ja saartel (ka Sõrves ja Ruhnus) algeliste navigatsioonimärkidena toiminud tulekorvide tööpõhimõte. Need ülestõstetava tulega puidust tulepaagid kandsid nimetust vippfyr.
19. sajandi algupoolel said eestlased ligikaudu 41 000 erikujulist perekonnanime.277 Sel tõsisel tegevusel on aga kõige otsesem side Zerelli vana tuletornimõisaga, mille valdustes kõrgus juba 1646. aastast tulekorv ehk teisisõnu vippfyr. Hulgaliselt arvati toona olevat seda rahvast, kes oli tihedalt seotud selle meresõiduks äärmiselt olulise meremärgiga. Nii saigi praeguse Iide ja Sääre küla vahelise ahtakese maatüki ammuste tulemeeste kogukond endale ametimeeste nimetusest tuleneva eestikeelse perekonnanime Vipp.
Vaindloo
Pao, Bruno. Sõrve sääre otsa lood. Kuressaare 2004, 96
ERA, f. R-66, n. 1, s. 1500, lk 2.
ERA, f. R-983, n. 1, s. 106, lk 37.
ERA, f. R-983, n. 1, s. 13, lk 5 ja 54.
Записки по гидрографии 1967, 4, 74–83.
История… Том 2. Санкт-Петербург 1997, 139.
Ibid., 297.
Rahva Hääl 1992, 273.
Meie Maa 1936, 59.
Saaremaa. Peatoimetaja Artur Luha. Tartu 1934, 462.
EAA, f. 3483, n. 1, s. 36.
Svensk uppslagsbook X. Malmö 1949, 850–859.
Oma Keel 2003, 1, 33.