ТОП просматриваемых книг сайта:
Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Peeter Peetsalu
Читать онлайн.Название Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest
Год выпуска 2013
isbn 9789949495764
Автор произведения Peeter Peetsalu
Жанр Книги о Путешествиях
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
2005. aasta jaanuaritormi järel majakarannast liiva seest leitud vanad tuletornilinnaku varemed.
2005. aasta jaanuaritorm oli niivõrd ulatuslik, et raju räsis lausa üleloomuliku rammuga meie rannikut ja saari. Suvesüdames ilmunud maakonnaleht teavitas lugejaid, et meri tõi ruhnlastele kingituseks mõistatuse – vana majakasaare läänerannal Pärsi kunagise sadamakoha läheduses on torm kaldaliivast välja uhtunud vägevad maakivivundamendid. Kevadest saati on saarerahva huvi köitnud võimsale alusmüürile lisaks veel sealsamas leiduvad keraamilised ornamentidega ahjuehiskivid ja tellisetükid. Nähtavale tulnud varemerusude keskel võib näha ka ammuseid tulekoldeid ja söestunud kive. Oletatavasti on tegu rannavahi kroonumaja aluspõhja säilinud jäänustega. Üsna mitmesuguseid arvamusi on avastatud varemete päritolu kohta. Neid arvatakse Eesti Vabariigi algusaastate aegseks lätlaste kalasuitsutusahjudeks. Ajalehe Meie Maa vahendusel tõdeb kohaliku muuseumi teadur Märt Kapsta, et tegu võib olla ka nõukogude sõjaväe kaitserajatise riismetega. Sama hästi kõlbavad kõnealused varemed rootsiaegse kuningliku admiraliteedi pädevusse kuulunud vana tuletornilinnaku hoonete kivivundamendiks. Hilisem põhjalik uurimistöö peaks aga asjatundjate abil kõigesse senisest märksa enam selgust tooma.241
2005. aasta heinakuu lõpul sai teoks merendusloolaste külaskäik saarele. Huvireis avas jaanuaritormi käigus ilmnenud muudatuste tagamaa. „Esimesest varemest 26 meetrit kirde suunas võis rannavalli ääre alt näha pikema hoone graniitkividest lubimördiga laotud vundamenti. Kuna kohati siledal vundamendil ei olnud säilinud müüri või palkseinte jäänuseid, küll aga vedeles ruumide sisemuses katusekivide ja ahjutelliste jäänuseid, siis võib arvata, et vahetult mererannas seisnud hoone on hilisem rajatis. Ahjuvarede tellised olid markeeritud tähisega W. T. Katusekivide vanust polnud võimalik määrata.
Hoone laiuseks oli algselt kolm sülda ja pikkuseks 11 sülda ning see koosnes kolmest vaheseinaga ruumist, milles igaühes oli oma tellisahi. Tõenäoliselt on tegemist rannavahtide kasarmu või isegi kabelisarnase rannamajaga.
Hoopis vanemaks osutus aga kolmas, väikese lahe suudme rannal paikneva, põhiplaanilt väiksema (3 x 3 sülda) hoone vundament, milles avanesid paekivist ahju ja mantelkorstna aluse jäänused.“242
Meremärgi püstitamise vajadusest Sõrve poolsaare tippu kõnelesid juba 1645. aastal meritsi Riiga seilavad Madalmaade meresõitjad. Pildil Sõrve vana massiivne tuletorn.
Sõrve tuletorn
koordinaadid: 57º 54,59’ N
22º 03,32’ E
ehitus- ja rekonstrueerimisaeg: 1646, 1770, 1960, 1994, 2000
tule nähtavuskaugus: 15 M
tuletorni kõrgus alusest: 52 m
tule kõrgus merepinnast: 53 m
„Sõrvemaa on üks Saaremaast alla rippuv tolk ehk händ, mis ennast Salme sillast Kura kurgu poole laiali ulatab. Ühel pool on Riia laht, teisel pool suur meri, nende kahe vahel Sõrve ja sõrulased. Sõrulastel ep ole pead, vaid ainult pee, meres elavad koledad loomad – ouvid – ja ka angerid on nähtud. Peatoiduks on sõrulastel tuhlid, mõni söövat ka kardulist.“243 Nii kirjeldab oma kodusaare kivirihvast ja kadakalist Sõrvemaad Tartu Ülikooli tudengite murdepraktikat juhendanud, Uuemõisast pärit akadeemik Juhan Peegel.
Merede keskel paikneva Sõrve poolsaare inimasustuse kohta on arheoloogiliste väljakaevamiste andmed juba 1. aastatuhandest eKr. Huviväärsed on ka poolsaarel asuvad Eesti vanimad kalmeehitised Lülle küla laevkalmed, mis pärinevad 8. sajandist eKr. Sõrve (Sworve) poolsaare esmamaining pärineb 1234. aastast, ent sõrulaste kui kangete meresõitjate kuulsus ulatub tagasi muinasaega.244
Saaremaa lõunatippu ümbritsevad veed on ikka silma paistnud helde kalaloomuse poolest. Kohalikud vanataadid kuivatavad vabeaedadel võrke ja seavad töökorda tormidest räsitud püüniseid.
Kohanimeõpetus võib anda huvitavaid vastuseid sõnade algupära lahtiseletamisel. Nii nagu jõed olid saksa keeles enamasti naissoost, niisamuti „järvede, saarte, väiksemate maakohtade, aasade ja soode nimede ette pandi pea alati naissugu tähistav artikkel. Veel meie kaasajal ütles baltisakslane Sõrve poolsaare kohta Saaremaal järgmist: „Ich war auf der Schworbe …“245 (ma olin Sõrves), kusjuures „der“ tähistab sedapuhku naissugu märkiva artikli „die“ eestikeelsele sees- ja alalütlevale käändele vastavat vormi.
Samavõrd huviväärne peaks kindlasti olema ka Sõrve säär, Sõrve poolsaare ja kogu mereriigi Saaremaa lõunapoolseim neem, vanadel merekaartidel tuntud rootsikeelse nimega Swalferort ja saksakeelsena Zerel.
Säär ulatub madala seljakuna kaugele merre, jätkudes seal nelja kilomeetri pikkuste laidude (nn maade) ahelana. Järjekorras esimene on 31,2 ha suurune Lombimaa, sellele järgnevad riburada Vesitükk ehk Vesitükimaa (74,1 ha) ja Kuivasaare- ehk Pitkasääremaa (4,3 ha). Veelgi kaugemal väinas asuvad Käära ja Sõrve madal. Sõrve geograafilise asendi tõttu ida-läänesuunalise merekaubanduse ühel tähtsamal neelukohal, Liivi lahe suudmel, on poolsaare rannavetes juba ammustest aegadest liikunud võõraid meresõitjaid. Ennekõike just tormid ja väga halvad ilmastikuolud, pisut vähem aga lootused soodsatele kaubandustehingutele, sundisid välispäritolu aluseid sagedasti pöörduma Sõrve varjulistesse lahesoppidesse ja sadamapaikadesse, et seal oodata meresõiduks sobivate tuulte saabumist.246
Täna võib oletada, et meresõiduvahendi õiget asukohta sai vanasti määrata sealsamas rannajoonel laevamehele hästi nähtava ehitise abil. Selliseks objektiks võis olla poolsaarele püstitatud Sääre kabel. Legendi kohaselt lasi sakraalehitise ehitada üks rikas hansakaupmees tänutäheks selle eest, et ta pääses õnnelikult laevaõnnetusest Sõrve sääre madalikul.247 Bruno Pao täpsustab ammust olukorda: „Meresõiduohutuse seisukohalt oli Sõrve säärel oluline tähendus juba keskajal. Jälgides Sõrve poolsaarel asustuse arengut, märkame suuremat külade tihedust just läänerannikul ja kariderohke lõunaneeme läheduses. Neeme ligidale Sääre külla tekkis nähtavasti juba 14. sajandil kabel, mis oli ühtaegu meremärgiks ja meresõitjate usuliste rituaalide toimetamise paigaks. Uue, kivist, 35 meetri kõrguse tuletorni ehitamisega sääre tippu 18. sajandi lõpul (1770) kadus kabeli tähtsus ja sajandeid püsinud merekultuuri mälestusmärk kabel lagunes.“
Ajalooürikuist on teada asjaolu, et 1561. aastal läks tollane Tallinn Rootsi võimude valdusse. Rootslased võtsid väliskaubanduse huvisid arvestades nõuks muuta oma haldusala veeteed ohutumaks ning alustasid 1646. aastal tuletornide rajamist Sõrve ja Ruhnu saarele. Juba 1622. aastal nõustus Rootsi kuningas Gustav II Adolf Tallinna ettepanekuga tollipakti osas, mille järgi anti Venemaaga kauplemisel Tallinna ja Viiburi laoplatsidele taas ainuõigus. Nimetatud tollipakti kohaselt oli kõigil välislaevadel keelatud sissesõit Helsingi, Porvoo, Narva ja Koporje sadamasse. Sissesõit oli lubatud üksnes Viiburisse ja Tallinnasse.
On teada, et 1645. aastal juhtisid Riiga sõitvad Madalmaade meremehed Liivimaa kindralkuberneri Bengt Gabrielsson Oxenstierna tähelepanu muu hulgas sellelegi, et Sõrve sääre tippu oleks vaja rajada tulepaak. Riiast Saaremaale lähetatud hollandlasest fortifikatsiooniinsener Johan Rodenburi ja tema kaasmaalasest puusepa professionaalsete näpunäidete järgi alustatigi 1646. aasta septembrikuus saare tipust poole miili kaugusel asuval väikesaarel Sõrve tulepaagi ehitustöödega. Meremärgi ehitusel kasutati töölistena Saaremaa kuberneri Anders Erikssoni käsuga ülitähtsale objektile saadetud Kuressaare garnisoni 24 soldatit. Lisaks neile olid ehitusmaterjalide muretsemisel ja veotöödel suureks abiks
Meie Maa 2005, 139.
Ibid.; 167.
Saaremaast Sajaanideni ja kaugemalegi. Tallinn 1970, 12.
Saaremaa. Peatoimetaja Artur Luha. Tartu 1934, 444.
Johansen, Paul. Kaugete aegade sära. Koostaja Jüri Kivimäe. Tartu 2005, 87.
Saaremaa. Peatoimetaja Artur Luha. Tartu 1934, 444–445.
Pao, Bruno. Sõrve sääre otsa lood. Kuressaare 2004, 10.