ТОП просматриваемых книг сайта:
Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Peeter Peetsalu
Читать онлайн.Название Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest
Год выпуска 2013
isbn 9789949495764
Автор произведения Peeter Peetsalu
Жанр Книги о Путешествиях
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Kui 1650. aastal palus tuletorniinspektor Heinrich von Stegeling(e) riigiadmiral Gyllenhjemilt Ruhnut rendile, mille eest lubas aastatasuna maksta 250 riigitaalrit senise 150 riigitaalri asemel, tegutses kohalik rahvas saare kupja Henrik Ellerbuski algatusel resoluutselt ja kiiresti. Saare asukad nõustusid juunikuu keskpaigas 1655. aastal Stockholmis ise tasuma nõutava rendirahana 250 riigitaalrit, et mitte veel kord alandavasse orjusse langeda.196
Ruhnu – rootsi keeles Runö, saksakeelsena Runo, vanemates allikates ka Ruhnö, Runnö, Ruunö, Rûhnen, Ruynen, Rauma jne. Üks vana teatmeteos pakub omapoolse tõlgitsuse: „Kõigist seletuskatseist on tõenäolisemad need kaks, mis oletavad, et saare nimi tuletub kas rootsi murdelisest sõnast runa (kult) või jälle läti sõnast rohna (hüljes). Kõikjal ringi liikuvad tohutud seakarjad pidid võõrale saarele tulijale kõigepealt silma hakkama saart iseloomustava omapärana, millest siis saar saigi nime. Teisel juhul tähendaks Runö hüljeste saart – sel puhul oleks saarele antud nimi Ruhnu ümbruses kütitavate hüljeste tõttu lätlaste poolt.“197
Raamatus „Kirjeldus Ruhnust Liivimaal“ (1847) kirjutab Ekman muu hulgas: „Et ka Hiiumaa (Dagö) on vastuvaidlematult rootsi nimetus ja et isegi üks saar seal läheduses praegugi kannab nimetust vanast Oden-ist (Osmussaar – Odensholm); miks siis mitte uskuda, et Ruhnu on saanud oma nime juba ruuniajajärgul. […] Hilisemad uurijad (Wieselgren, Franzen) alahindavad seda oletust ja usuvad, et nimi tuleb lätikeelsest sõnast ronis (hüljes). Paul Ariste ja mitmed teised väidavad omakorda, et lätikeelne nimetus ei saa kõne alla tulla, kuna see keel tuli Liivimaa rannikualadele palju hiljem.“198
1757. aastal välja antud Vene merelaevastiku esimese järgu kapteni Aleksei Nagajevi „Läänemere atlas“ kirjeldab seda väikesaart väga täpselt: „Runö. Majak. Ouberg.“ See on otsene vihje sellele, et puidust tuletorn asus juba oma praeguses kohas, saare idakülje luiteseljandikul, 28 meetrit üle merepinna kõrguva Haubjerre mäe tipul.
Soomes Uusikaupunkis sõlmitud rahulepinguga loovutas Rootsi 1721. aastal Venemaale muu hulgas ka Ruhnu saare. Kuni Põhjasõjani kuulus valdavam osa Liivi lahe tuletornidest eravaldusse. Meremärkide suhteliselt kesise seisundi tõttu ei suutnud need tagada vähehaaval hoogustuva laevaliikluse ohutust Liivi lahel. Ainuõige lahendusena nägi Admiraliteedikolleegium seda, et rida tuletorne (Ruhnu kaasa arvatud) tuleb võtta täielikule kroonu ülalpidamisele. Aasta oli siis 1737. Tuletorniülevaatajateks hakati siitpeale määrama ainult tüürimehi, kellele lisandus abilisena madrustest komplekteeritud meeskond.
August Wilhelm Hupel. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland, 1774.
Aja jooksul Ruhnu vana meremärk lagunes ja saare loodetippu rajati 19. sajandi esikümnendil kaheksatahuline 79 jala kõrgune uus tüvipüramiidjas puittuletorn. Just sellisena kirjeldas seda tollane mereväekapten Leonti Spafarjev 1820. aastal oma navigatsiooniteoses „Soome ja Liivi lahe tuletornide ja meremärkide kirjeldus“. Pärnu lootsivanema Prammi meresõidukogemused kinnitasid, et öösiti Ruhnu idapoolsemast küljest Moonsundi kaudu Pärnusse kulgevad laevad ei suutnud seetõttu tunda end kaugeltki turvaliselt siin seilates.199
Auväärse kommertskoja Riia harukontor toetas kõigiti lootsivanema ettepanekut saare senisele tuletornile pikkuse lisamiseks, lugedes seda abinõud „väga hädavajalikuks“. Täiendavalt sooviti siiasamasse püstitada teine torn, mille ohutule nähtavus ulatuks ümber terve saare. Spafarjev ruttas seepeale kinnitama majaka kõrgendamise ilmvõimatust selle kasutuskõlbmatu seisundi ja tarindi eripärasuse tõttu. Ta pani ette vana torn rahule jätta ja rajada selle kõrvale hoopiski üks täiendav meremärk – küllaldase kõrgusvaruga modernne kivituletorn. Seda enam, et paikkonnas leidub „metsikut kivi“ piisavalt.200
Miskipärast astus nüüd vahele kroonuvõimu teenistuslik alluvusjärjestus. Kindralhüdrograaf Gavriil Sarõtševi arvamusel polnud mingit tarvidust uue majaka järele, piisas seniaegse puittorni kõrgemaks ehitamisest.
1842. aastal määrati Läänemere tuletornide järelevalve ülemaks esimese järgu kapten Baranov, kes kohe samal teenistusaastal Ruhnut külastas. Asjaoludega tutvumise järel rõhutas ohvitser saarele kahe tuletorni ehitamise nõuet – üks põhja- ja teine lõunakülge. Lõpliku arvamuse saamiseks pöördus Hüdrograafia Departemang laevastikutüürimeeste korpuse ja Riia Börsikomitee vanemohvitseride poole. Laevastikuarhiivi andmekogu põhjal jäi määrav sõna sellest hoolimata armulisele keisrile, kelle juhtnöör kohustas Ruhnu osas jätma „kõik muutmata“.201
Tsaari-Venemaa merelaevastiku hüdrograafiateenistuse tuletornilinnakute rajatised püstitati rangelt ühesuguste tüüpprojektide kohaselt.
1851. aastal valmis niinimetatud tuletornimõis (tuletornilinnak), praegune arhitektuurimälestis.202 Puudest puhastatud mäejalamile rajati põllulapid.
Usutavasti ligikaudu samasse aega peaksid jääma ka kunagise tuletornivahi Gustaf-Adolf Lindemanni teenistusaastad. Teadupoolest pärinebki kogu Lindemannide hõim Eestist. Ka tulevane majakamees nägi ilmavalgust just Ruhnu saarel. Tema tänaste sugulaste arvates võis tema sünniaeg jääda ajavahemikku 1790–1795. Tuletornivahi enda perest on võrsunud kaks poega. Adolf-Erik (s. 6. novembril 1821) lahkus kodusaarelt juba nekrutiealise noorukina. Mõningaste eksirännakute järel saabus noormees lõpuks Soomemaale, leides Helsingis rakendust politseikomissarina. Tuletornivahi noorem poeg Johann-Adolf (s. 1824) jätkas oma isa Gustaf-Adolf Lindemanni alustatud majakameheametit. Sama suguvõsa esindaja Peter-Johann Lindemann oli aga Baltikumi kaudu juba 1767. aastal saabunud Ruhnule, kus ta alustas tööd kirikuhärrana majakasaare koguduses.203
1852. aastal selgus, et hädasti on vaja ehitada tervet ringhorisonti valgustav ajakohane meremärk, mille tulevase ehitustandri põhjalikumad uuringud viidi läbi viie aasta pärast. Aasta hiljem valmisid liivaluitele torni vundament ja kivist sokliosa ning ajutised ulualused ehitusmeeste majutamiseks.
Ent argielu pakkus sootumaks tavatu olukorra, mille puhul kõik ehituskavatsused kõrvale heideti. Esialgu vähemasti ajutiselt. Krimmi sõjasündmuste käigus sisenes veebruaris 1854 Läänemerre inglaste sõjalaevade eskaader. Muidugi pidi kohemaid reageerima ka tuletornidirektsioon. Majakaülemaid kohustati viivitamata moondama kõiki meremärke. Vastase eest varjamise eesmärgil tuli tornide maskeerimiseks kasutada halli või rohelist kattevärvi. Selle puudumisel leidis Ruhnu majakapere äärmiselt teravmeelse lahenduse. Torni ja laterna kogu pealispind kaeti üleni samblast kattekihiga. Nõnda õnnestus jätta võõrale silmale petlik mulje, nagu olnuks siin tegu ühe lagunenud ja mahajäetud kaitsetornivaremega. Pole välistatud, et see aitas ära hoida võimaliku laevasuurtükirünnaku ja tuletorni hävitamise.204
Aasta 1859 tähistas järjekordse puittuletorni valmimist Ruhnule. Uus meremärk alustas tööd järgmise aasta kevadel pärast
Ruhnu 650. Tallinn 1991, 6.
Saaremaa. Peatoimetaja Artur Luha. Tartu 1934, 758–760.
Ibid.; 756.
Ruhnu 650. Tallinn 1991, 6.
Комарицын, А. А.;… Маяки России… Санкт-Петербург 2001, 250–251.
Сычев, В. И.;… Жизнь и трагедия… Санкт-Петербург 2003, 117–118.
Комарицын, А. А.;… Маяки России… Санкт-Петербург 2001, 251.
Сычев, В. И.;… Жизнь и трагедия… Санкт-Петербург 2003, 117.
Lindeman-Valkonen, Monica. Kirjalikud ja suulised mälestused tuletornivaht Gustaf-Adolf Lindemannist Ruhnus.
Комарицын, А. А.;… Маяки России… Санкт-Петербург 2001, 251.