ТОП просматриваемых книг сайта:
Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Peeter Peetsalu
Читать онлайн.Название Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest
Год выпуска 2013
isbn 9789949495764
Автор произведения Peeter Peetsalu
Жанр Книги о Путешествиях
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Krimmi sõja ajal pidi Keri majakasaar üle elama ränga katsumuse, kui 1854. aasta veebruaris Inglise ja Prantsuse laevastik blokeerisid Venemaa lääneranniku. Eesti rannikul loodi vaatluskordonite võrk ja Vene regulaarüksused võtsid küll kaitse alla Reveli, Kunda ja Paldiski sadama, ent saared jäid kaitseta. Sõjategevuse ja mereblokaadi tõttu monteeriti samal aastal kaitsmata Kerilt lahti tuletorni puitkonstruktsioonid ning kõik navigatsiooniseadmed transporditi saarelt Revelisse.
Kardinaalse pöörde tuletornide valgustussüsteemi tõid prantsuse füüsiku Jean Augustin Fresneli (1788–1827) avastused 19. sajandi kahekümnendatest aastatest – dioptrilised aparaadid. Neid valgustusseadmeid katsetati tasahilju ka Venemaal. On teada, et Leonti Spafarjevi soovil valati St. Petersburgi klaasitehases Prantsuse valgustusseadme järgi dioptrilise aparaadi kodumaised klaasläätsed, mida ta 1827. aastal Admiraliteedihoonel edukalt ka testis. Samas klaasitehases oli Fresneli valgustusseadmeid katsetatud juba aasta varem. Kõrge riigiametnikuna oli Spafarjev üllatavalt aldis juurutama tollast välismaist navigatsiooniteavet ja tehnouuendusi Venemaa tuletorniteenistuses.
Ümberkorraldusi soodustas seegi, et Krimmi sõja kolme aastaga oli väga paljudele tsaaririigi tuletornidele tekitatud suuri kahjustusi. Ka järjekordne tuletornide reform Venemaal sai alguse Kerist. Ootamata ära riigis korraldatud dioptrilise aparaadi katsetuste tulemusi, käskis mereasjade valitsuse juht, kindraladmiralist suurvürst Konstantin Nikolajevitš Keri senise puutuletorni lammutada. 1858. aastal püstitatigi saare vana torni kivist alusele Peterburi galvanoplastika- ja valutehases valminud osadest uus malmist pealisehitis.
Aastatel 1907–1912 kasutati Keri saarel tuletorni valgustamiseks ja ülevaataja elumaja ning selle abiruumide valguseks kohalikku maagaasi.
Kindraladmirali korraldusel paigaldati esimesena Venemaa tuletorniajaloos meie majakasaare navigatsioonimärgi tuleruumi Pariisist Henry-LePaute’i tehastest eelnevalt hangitud dioptriline aparaat. Nimetatud valgustusseade oli 1844. aasta Pariisi maailmanäitusel tunnistatud kõrgeima auhinna vääriliseks. Euroopa ulatuses (välja arvatud Venemaa hüdrograafiateenistus) oli sel ajal dioptrilisi aparaate käigus ühtekokku 210 komplekti. Neist ainuüksi 112 töötasid Prantsuse tuletornides. Sama aasta 16. maist anti modernne dioptriline valgustussüsteem Vene hüdrograafiateenistuse kasutusse. Saarele püstitatud moodne raudehitis oli 27,4 meetrit pikk, tule kõrguseks merepinnast mõõdeti 31,5 meetrit ja tollane püsituli oli nähtav 16,3 miili ulatuses. Keri tuletorni juures olid lisaseadmetena käigus udusireen, signaaljaam ja morselatern. Endise tuletornitöötaja mäletamist mööda käivitati torni udusignaal siis, „kui ilm läks paksuks“, sireeni mittetöötamise korral löödi udukella. Keri saarel asus Eesti esimese iseseisvuse ajal ka triangulatsiooni vaatlusjaam, see tähendab, et torni kasutati triangulatsioonitähisena. Selle valgustus- ja vaatluskohaks oli torni kivialusel paiknev neljameetrine puutarind. Vaatlusriist asus tuletorni raudosast kahe meetri kaugusel lääne suunas, 8,5 m tulekeskmest madalamal, 23 m kõrgusel merepinnast. Triangulatsioonitähis seisis aga tollase Eesti Vabariigi kolmnurk-mõõdistuspunktide kataloogi kõige kõrgemat kategooriat omavate seirepunktide nimistus.
1922. aastal määrati Keri tuletornile geograafiline laius. Väärikust lisab seegi teadmine, et esimesel tsaaririigi kulu ja kirjadega Soome lahte rajatud Keri tuletornil on topeltau uudsete valgustussüsteemide evitamisel. Saare malmtuletorni võib lugeda paljutähendavaks esmikuks arvukatele järgnevatele metalltornidele meie mereteedel.
Allohvitser Ludvig Kernó ja tema tuletornimeeskond aastal 1932.
„Kuni 1902. aastani said majakavaht ning ta pere joogivett madalast kaevust. Vesi oli soolaka maitsega ning seetõttu otsustati rajada puurkaev. Kuid puuraugust hakkas äkki vee asemel tulema hoopis gaasi. Asuti puurima uut kaevu, aga nüüd purskus gaasijuga üpris tugeva jõuga, kiskudes puuraugust kaasa kive, savisegust vett ja liiva. Keegi tõmbas tikust tuld ja korraga lahvatas üle 8 m kõrgune leek nagu põletist.“179 Aastatel 1907–1912 valgustas Keri tuletorn saare puuraugust saadava kohaliku maagaasiga, mida kasutati ka ülevaataja elamu ja abiruumide valgustamiseks ning kütteks. Arvatakse, et samalaadne valgustussüsteem oli tollal ainus kogu maailmas.
Armas Luige meistrimeeste käsi jätkus ka Keri saarele, kui 1930. aastate lõpul vajas korrastamist majakatorn ja tagasihoidlik paadisadam oma abihoonetega.
Läinud sajandi esimese veerandi personalipoliitikale oli väga iseloomulik põhimõte, et majakateenistusse värvati tööle asjatundlikke isikuid. 1919. aasta märtsikuu keskpaigast asus Keri ülevaatajaks seni tulelaeval Revalstein teeninud 37-aastase töökogemusega Villem Rattur. Üle paarikümne aasta olid meremärkidega tegelenud 1920. aastal motoristina Keri majakameeskonda arvatud Roman Dorofejev ja teenijana alustanud Jaan Suu. 1919. aastast olid siinsamas palgalehel tuletorniteenijad Adele Toom ja Jaan Sumberg.180 Hüdrograafia, lootside ja tuletornide valitsuse ülema päevakäsuga said seejärel Keril motoristina tööd ka Aleksander Elend ja tuletorniteenija Evald Viliberg.181
1925. aastal leidsid meeskonnas aset mitmed muudatused. Seoses Paternosteri majakaülema G. Grigorjevi pensionile siirdumisega sai selle ametikoha seniaegne Keri tuletorniülevaataja Rattur ning 1. maist alustas Keri majakaülemana Roman Dorofejev, kes jätkas samal ametikohal järgmiselgi kalendriaastal. Samal aastal asus motoristi ametisse Eduard Kauküla.182
1930. aastate alguseks oli ajalooline tuletorn märgatavalt deformeerunud, mistõttu torni välimise kivist silinderseina ümber kinnitati 1937. aastal raudbetoonist valmistatud neli massiivset kaitserõngast. Armas Luige ehitusbrigaad remontis samal ajal ka randumissilda ning renoveeris elamut ja sireenihoonet. 183 Tuletornisaarel üles kasvanud Heino Kauküla mäletab 1937. aasta väga põhjalikke remonttöid. Oli ju tema kodusaar sedavõrd tilluke maailm, kus iga tavalinegi sündmus sai eripärase tähenduse.
Üksildasel majakasaarel osati lugu pidada ka toredatest ühisettevõtmistest. Jõuluõhtu Keril 1931. aastal.
18 aastaringi motoristiametit pidanud Eduard Kauküla on koos abikaasaga kaamerasilma ette jäänud 1960. aastal.
Tuletorniteenistujatele maksti sügisel poolaasta palk välja ja varustusmured jäid meeste kanda. Tollal poisipõnnist Heino isa Eduard Kauküla töötas Keril motoristina ühtekokku 18 aastat. Juba kolmeteistkümneselt laevapoisina meretööd alustanud, jätkas ta merepukseril ja tõstelaeval ning tema tööaastate hulka mahtus veel tulemeheamet Tallinna sadama tuletornis. Sel ajal teenis saare meresideposti ülemana vanemmaat Ludvig Kerno, kellele allusid mereväes aega teeninud madrused. Heino Kaukülale on neist aastatest meelde jäänud majakasaarel väga hästi toiminud töökorraldus ja ühise pere tunne, mida siin-seal ilmestasid alkoholilembese meresideposti-ülema veidrused. Poiste tavategemised piirdusid „laariku“ (haakriku) otsimisega, kalapüügiga, merevaatlustega Kuivassääre otsal ja muude pisitoimetustega. Kogu saarerahva tuletornitööd saatis kõikjal sabata laevakoer Rulli, kes oli kahtlemata kõigi lemmik sel tillukesel maalapil keset merd.184
Tookordse Veeteede Talituse esimese klassi kinnisvarade nimistu sisaldas 1939. aasta 1. aprilli seisuga muudele meremärkidele lisaks ka 30 tuletorni. Oma 110 095 Eesti krooni
Gustavson, H.;… Prangli. Tallinn 1979, 40.
ERA, f. 1091, n.1, s. 133, lk 46 ja 47.
ERA, f. 1662, n.1, s. 7.
ERA, f. 1091, n.1, s. 993, lk 34p, 35p ja 54p.
Eesti laevanduse aastaraamat. II aastakäik 1937. Tallinn 1938, 62.
Heino Kauküla suulised mälestused enda isa Eduardi teenistusajast Keri saarel.