LITMIR.BIZ

      Tuletorniinspektoritena töötasid rootslane Andreas Lindroth ja sama päritolu väikesaks Friedrich Hedenberg, kes abiellus oma eelkäija Lindrothi lese Ulrica Zelichiga. Viimase abikaasa Friedrichi surma järel aga „piisas lesel energiat ja head pealehakkamist niivõrd, et ta suutis täita tuletorniinspektori ülesandeid vähemalt 1783. aastani ning anda ameti üle oma vanemale pojale Johan-Friedrich Hedenbergile (1760–1801). Usutavasti suutis ka tema lesk (sündinud Juliana Brun) tuletorniinspektori ametikoha niikauaks endale kindlustada, kuni Kõpu tuletorn meie randade viimasena kroonu haldamisele võeti.“136 1781. aastal sõlmitud ostulepinguga sai mõisa oma haldusse parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg.

      Suure tuletorni valgustamine osutus üsna vaevaliseks ja kulukaks ettevõtmiseks. Dotsent Leo Tiigi andmeil põletati tuletorni otsas puid erilisel raudrestil, mille kõrgus oli 21 tolli ja pikkus 39 tolli (vene tolli puhul vastavalt 53 cm ja 100 cm); põletuspuude ülesvinnamiseks oli majakameeste käsutuses vints. Ilmselt kasutati põletuspuudeks meetrist pisut lühemaid, tõenäoliselt ühe arssina (71 cm) pikkusi halupuid, mida tormistel öödel kulus kogunisti kuni seitse sülda.137 Seepärast pöördus uus mõisahärra kohe järgmisel aastal Venemaa valitsuse poole palvega saada kõige selle tarvis toetuseks 5000 rubla aastas. Härra lisas oma rahapalvele põhjenduse, et naabruses puudub mets tuletorni küttepuude hankimiseks. Põletuspuid aga on mõnel aastal tarvis läinud isegi kuni 2000 sülda. Sellest hoolimata määrati Vene riigikassa otsusega Kõpu tuletorni valgustamise ja korrashoiu aastatasu suuruseks kõigest 3000 rubla. Senat kinnitas otsuse ja viimaks nõustus sellega ka Kõrgessaare mõisahärra Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg.138

      Siinse tõsise tuletornitöö kõrval on elatud aga sootuks teistsugust elu ja sedagi on mõjutanud rahvasuus Ungru krahviks kutsutud mees. „Kõrgessaare mõis ise on mõni kilomeeter edasi lõunasse. See on legendaarse Ungru meriröövel-krahvi kodupaik. Ninaja metsas on asetsenud valetulik, mille süütamisel laevad eksisid karidele ja krahvi röövlitele saagiks.“139

      Pikad aastakümned möödusid ja tuletorn töötas enam kui sajandijagu vanaviisi edasi. Ent 1801. aastal Venemaal troonile astunud keiser Aleksander I osutas laevandusele senisest hoopis enam tähelepanu. Mitmete tähtsate reformide tulemusena hoogustus ka uute tuletornide ehitamine ja vanade täiustamine. Siinset merehaldust hakati reorganiseerima juba 1802. aastal. Seni Admiraliteedi Kolleegiumi Sadamate Komitee töökohustuste hulka kuulunud tuletornivõrgu juhtimine läks 1805. aastast alates Admiraliteedi Departemangu alluvusse. Nimetatud kõrge ametkonna otsuse ja keiser Aleksander I eriseaduse kohaselt tehti korraldus võtta Kõpu (Dagerordi) tuletorn krahv O. R. von Ungern-Sternbergi eravaldusest üle Tsaari-Venemaa Mereministeeriumi haldusalasse. Carl Russwurmi teateil leidis ümberkorraldus aset 1810. aastal.

      Algasid ehitustööd. Kõpu tuletorni alaossa uuristati vajalik meeskonnaruum, lõunapoolsesse kontraforssi tehti senise redeli asemele sisetrepp. Torni ülaossa raiuti kaks ülestikust lisakorrust. Nende peale ehitati rauast laternaruum, kuhu paigaldati poleeritud messingist peeglid ja 25 õlilampi. Nüüd paistis valgus merele kolmest küljest kuni 55 versta kaugusele. Aasta jooksul vajati Kõpu tuletornis lampide põletamiseks 200 puuda (3,28 tonni) kanepiõli. Tuletorni ülemaks sai allohvitser, kellel oli kuus alluvat. Kõpus töötas alaliselt ka eriline ametimees järelevaataja (vene k. надзиратель), kellele maksti töötasuna raha (20 jefimkat). Lisaks sai ta tasuna veel 16 tündrit leiba, mida kroonuametniku tarvis hangiti kohalike mõisate puutumatutest tagavaradest.140

      1982. aasta kapitaalremondi käigus võõbati torni seinad värviga, mis takistas lubikrohvi hingamast ning selle tõttu murenesid torni seina ohtlikud praod. Uus remont kuus aastat hiljem ei suutnud õnnetust ära hoida ja 1988. aasta septembris variseski torni lõunanukk.

      1933. aasta ühispildil on jäädvustatud diplomiinsener Armas Luige brigaadi ehitusmehed. Kogenud ehitajad rajasid ligi veerandsada uut majakat ja remontisid Eesti sadamasildu.

      Loomulikult hoiti tähtsatel kroonuobjektidel tugevasti silma peal. Balti mere tuletornide ülem Spafarjev teavitab 23. jaanuari 1829. aasta kirjas nr 26 parun Bogdan Vassiljevitši tuletornide vanemülevaataja major Esseni peatsest saabumisest. Vanemohvitseri komandeeringu eesmärgiks oli tutvuda Kõpu, Tahkuna ja Osmussaare majakalinnaku töökorraldusega. Ühtlasi paluti kohalike ametivõimude kaasabi major Essenile tagasihoidliku korteri määramisel tema ülesande täitmise ajaks.141

      On teada, et 1845. aastal ehitati Kõpu senise valgustusseadme kohale klaasakendega puidust laternaruum. Samal aastal uuendati ülemine 10-meetrine torniosa seal tekkinud lõhe tõttu. Kõpu tuletorn vajas taas mõningast remonti aga juba üheksa aasta pärast. 1805–1860 põles selles Läänemere laevaliiklusele nii olulises tuletornis igal öösel hoiatustuli aastas ühtejärge kümne kuu vältel, alates 1.

Скачать книгу