LITMIR.BIZ

      1725. aastal kohustas Admiraliteedi Kolleegium laevastiku ülemjuhatajale ja kuberner parun von Livenile Revelisse (Tallinnasse) läkitatud määrusega, et Keri tuletornis on tarvis süüdata navigatsioonituli ja seda põlevana töökorras hoida kuni novembrikuu alguseni.170

      Romanovite dünastia esimese tsaari valitsusaja lõpuks oli Eestimaa kubermangus viis tuletorni: Kõpu, Pakri ja Keri. Neile lisaks Ruhnu ja Sõrve. 1757. aastal ilmunud tollase Vene merelaevastiku esimese järgu kapteni Aleksei Nagajevi koostatud detailne „Läänemere atlas“ toob Kõpu, Sõrve ja Ruhnu tuletorni kõrval ära ka teated Keri, Kroonlinna (tänapäevases mõistes Tolbuhhini) ja Seiskari tuletorni kohta. Sellesama autori teine põhiteos „Лоция Балтийского моря“ („Balti mere lootsiraamat“, 1789) kinnitab, et Keri väikesaare 106 jala kõrguse majaka suhteliselt avaras laternaruumis säilitati sügisöödel tuld.171

      18. sajandi lõpuks tõusis Venemaal töötavate tuletornide koguarv kuueteistkümneni, kusjuures neist viisteist paiknesid Läänemere piirkonnas. Kõikide navigatsioonimärkide valgustamiseks põletati enamjaolt halupuid või kivisütt. Erandiks olid ainult Keri ja Suurupi tuletorn, mille laternates kasutati küünlaid ning tornide rasvalampides põletati õli või rasva.172

      Lootes oma kaotatud alasid tagasi võita, kuulutas Rootsi kuningas Frederik I Venemaale 1741. aastal sõja. Esimese sõja-aasta 8. augustil – võttes arvesse strateegilist olukorda Läänemerel – kohustas Admiraliteedi Kolleegium siinset ametkonda Kerilt ära tooma kõik tuletorniseadmed ja neid teenindava personali. Sama käsu alusel tuli puidust navigatsioonimärk osadeks lahti võtta ja maha põletada. Majakapere, tornilatern ja kogu ülejäänud tehnosisseseade saadeti küll mandrile, aga õnnekombel ei jõutud tuletorni siiski tules hävitada. Sõjategevuse lõppemise järel 1743. aastal toimetati varustus Tallinnast tagasi saarele, sõjapaos olnud tuletornipersonal ennistas selle navigatsioonimärgi kogu algelise tehnika ning Keri puittuletorn anti taas turvalise meresõidu teenistusse. Arhivaalidest selgub, et 1792. aastal paiknes väikesel majakasaarel 17 sülla kõrgune ja 5-süllase läbimõõduga puittorn. Algelise meremärgi tosina jala kõrguses laternaruumis põles õli- ja küünlatuli.173

      19. sajand tõi uut Kerilegi. Tuletorni edasisele heale käekäigule aitas suuresti kaasa 1803. aastal tollase 2. järgu kapteni Leonti Spafarjevi (1765–1845) määramine Soome lahe tuletornide järelevalve ülemaks. Sellesse ametisse jäi mainekas hüdrograaf koguni 35 aastaks. Tema koostatud eelarvete ja kavandite järgi viidi ellu põhjalikud rekonstrueerimistööd kõigis Soome ja Liivi lahe vanades tuletornides ning ehitati ka rida uusi navigatsioonimärke. 1807. aasta tõi kaasa Spafarjevi kinnitamise Soome lahe tuletornide direktoriks, aastatel 1825–1837 teenis ta kindralleitnandi auastmes ka Reveli (Tallinna) sadama komandörina.

      Spafarjevi töö tuletornide tehnilisel täiustamisel oli mitmelaadne ning tõstis Venemaa tuletornide üldist tehnoloogilist taset. Just Spafarjev oli see, kelle eestvõttel tehti Keri tuletornis 1813. aastal esmakordne katsetus varustada ka Venemaa navigatsioonimärgid tolle aja väljapaistvate tehnovahenditega – katoptriliste ehk peegelduvate valgustusseadmetega. Teadupoolest võeti nn katoptrilised aparaadid esmakordselt kasutusele 1780. aastal Cordouani tuletornis Prantsusmaal.174 Keri tuletorni koonusekujulisele kivivundamendile püstitati 80 jala kõrgune puittorn, mille tuleruumi paigaldati õlilampidest ja vaskreflektoritest koosnev kaheksatahuline latern. See oligi uudne katoptriline valgustusaparaat, mis valmis Peterburi riigiettevõttes, Aleksandrovski malmivalutehases Inglismaalt näidiseksemplarina sisse toodud valguskiiri suunava nõguspeegli järgi.175 Senini kasutatud viie sülla puude asemel kulus nüüd vaid üks puud kanepiõli. Aastas tõi uuendusettepanek endaga kaasa hiiglasliku kokkuhoiu, sest iga Soome lahel tegutsenud tuletorn nõudis tollal 12 kuu vältel umbes 250 sülda korralikke halupuid ja 1500 puuda kvaliteetset kivisütt.176

      Tuletorniajaloo pädeva algmaterjali – „История гидрографической службы Российского Флота“ („Venemaa hüdrograafiateenistuse ajalugu“) – andmeil täheldati juba 1810. aastal olulist pööret Venemaa tuletornide valgustamisel. Traditsiooniliselt puude ja kivisöe kasutamiselt oli siirdutud õlivalgustusele.177 Ometi jäädi oluliselt maha Lääna-Euroopa mereriikidest, mille tuletornides juba 18. sajandi lõpuks oli laialdaselt evitatud lülilisi (jätkulisi) õlilampe ja katoptrilisi ehk peegelduvaid valgustusseadmeid.178

      Niisiis oli katoptrilise valgustusaparaadi katsetus Keril kõigiti õnnestunud. Oma tõekspidamiste paikapidavuse kinnitamiseks konstrueeris Leonti Spafarjev loomulikus suuruses Keri tuletorni täpse mudeli. Pärast sellega tutvumist kohustas äsja troonile asunud Aleksander I (valitsemisaastad 1801–1825), kes muu hulgas pööras tähelepanu laevanduse igakülgsele arengule, laskma 1820. aastaks kõik Soome ja Riia lahe tuletornid Keri eeskujul põhjalikult rekonstrueerida.

      Kaksteist aastat Reveli sõjasadama komandöri

Скачать книгу