LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Lõpuks kutsunud ta õpilase enda juurde ja küsinud:

      „Kes on see Baikō, keda sa mainisid?”

      „Baikō…?! Baikō on Maro-no-uchis oleva Keiserliku Teatri näitleja, kes sel kuul etendab Taikōki jūdanme etenduses32 Misao rolli,” vastanud Kokura hakama’t33 kandev õpilane viisakalt. –

      Seega ei olnud professoril mingit arvamust lakoonilise kriitika osas, mida Strindberg erinevate etendamismeetodite kohta avaldas. Ta tundis kriitika vastu huvi vaid sedavõrd, kuivõrd see tõi talle meelde välismaal õppimise ajal nähtud etendusi. Nii ei erinenud ta just palju põhikooli inglise keele õpetajast, kes luges Bernard Shaw’ draamatekste vaid idioomide otsimise eesmärgil. Aga eks huvi ole huvi.

      Veranda laes rippus veel sisse lülitamata Gifu latern. Hasegawa Kinzō luges korvtoolis Strindbergi „Dramaturgiat”. Usun selle kirjelduse piisav olevat, et lugeja suudaks vaevata ette kujutada, kui pikaldane oli see varasuvine pärastlõuna. Mis aga ei tähenda, et professorit igavus või tülpimus oleks vaevanud. Kui keegi püüabki seda nii interpreteerida, siis annab ta meelega mu sõnadele küünilise tähenduse. – Hetkel aga pidi professor Strindbergi lugemise katkestama, sest ühtäkki ilmus teenijanna, kes külalisest teatades tema meelerahu häiris. Ükskõik kui pikk päev ka ei olnud, ei väsinud maailm professorit kohustustega koormamast…

      Professor Hasegawa pani raamatu kõrvale ja heitis pilgu äsja teenijannalt saadud väikesele visiitkaardile. Elevandiluuvärvi paberile oli väikselt kirjutatud Nishiyama Atsuko. Talle ei meenunud, et ta oleks kunagi sellenimelise inimesega kohtunud. Rahvusvaheliselt tuntud professor lasi korvtoolilt püsti tõustes igaks juhuks peast läbi kõik oma tuttavad. Sellegipoolest ei seostunud selle nimega keegi. Ta pistis visiitkaardi raamatulehtede vahele järjehoidjaks, asetas raamatu korvtoolile, kohendas rahutult oma siidist kimonot ja vaatas veel kord nina ees rippuvat Gifu paberlaternat. Sellistes olukordades on vist kõikidega nii, et võõrustaja, kes laseb külalisel oodata, on kärsitum kui ootama pandud külaline. Loomulikult ei ole vaja eraldi mainida, et tegemist oli igati ontliku professoriga, kes käitus alati väljapeetult, mitte ainult siis, kui ilmub tundmatu naisterahvas nagu täna.

      Lõpuks, paariminutilise viivituse järel, avas professor vastuvõturuumi ukse. Toolil istunud neljakümnendates naine tõusis praktiliselt samal hetkel, kui professor oli ruumi sisenenud ja ukselingist lahti lasknud. Külaline kandis professori jaoks liigagi elegantset sinakashallide triipudega kimonot, mille üle oleva musta siid-haori hõlmad olid eest lahti, paljastades niiviisi nefriitrohelise vesipähklimustrilise obi-vöö. Juuksed olid tal kinnitatud nagu abielunaisel – isegi tavaliselt sellistele asjadele mitte tähelepanu pöörav professor märkas seda kohe. Naine oli jaapanlannale iseloomulikult ümara näo ja merevaiguvärvi nahaga ning näis olevat nn. „intelligentne ema”. Pilk naisele viis professori mõttele, et ta on seda nägu kusagil näinud.

      „Hasegawa,” esitles professor end armastusväärselt ja kummardas kergelt, mõeldes ise samal ajal, et kui nad on kohtunud, siis küllap külaline mainib seda.

      „Mina olen Nishiyama Kenichirō ema,” tutvustas naine end selgel häälel ja kummardas samuti.

      Nishiyama Kenichirō’d professor mäletas. Too oli üks nendest õpilastest, kes oli Ibsenist ja Strindbergist esseid kirjutanud. Professorile teadaolevalt õppis noormees Saksa õigussüsteemi ning oli ka pärast ülikooli astumist erinevate filosoofiliste probleemidega professori jutul käinud. Sel kevadel oli Nishiyama kõhukelmepõletikuga ülikooli haiglasse viidud, kus professor teda paaril korral vaatamas käis. Seega polnud juhuslik professori tundmus, et ta oli selle naise nägu kusagil näinud. Rõõmsameelne paksude kulmudega noormees ja see naine, nagu jaapani vanasõna ütleb, olid sarnased kui kaks melonit.

      „Aa, Nishiyama… Või nii?”

      Hasegawa noogutas omaette ja osutas siis väikse laua ääres olevale toolile.

      „Palun, võtke istet.”

      Naine, vabandanud veel kord oma ootamatu visiidi pärast, kummardas taas ja istus siis osutatud toolile. Seejärel võttis ta varrukast välja midagi valget – arvatavasti taskurätiku. Seda märganud professor pakkus kohe laual olevat Korea lehvikut ning võttis ise teispool lauda oleval toolil istet.

      „Teil on suurepärane kodu,” ütles naine kuidagi ebalevalt toas ringi vaadates.

      „See on lihtsalt avar, muud ei midagi.”

      Selliste sissejuhatavate sõnadega harjunud võõrustaja asetas teenijanna toodud tee külalise ette ja vahetas kiiresti teemat.

      „Kuidas temaga on? Kas on muutusi?”

      „Seda küll,” ütles naine, asetades käed põlvedele, üksteise peale, tegi väikse pausi ja kõneles seejärel vaikselt, end hästi valitsedes, pehmel toonil edasi.

      „Tegelikult tulingi oma pojast rääkima. Lõpuks oli kõik asjata. Veel elus olles põhjustas ta professorile palju tüli…”

      Kuna naine teetassi ei puutunud, võttis professor Hasegawa seda tagasihoidlikkusena. Ta tõstis teetassi huulile, sest talle tundus, et otsekohese pealekäimise asemel oleks parem, kui ta ise lonksu teed võtaks. Enne veel aga, kui teetass tema pehmeid vuntse jõudis puudutada, jäid kõrva kriipima naise sõnad. Kas ta peaks teed jooma? Või siiski mitte? Sellised olid mõtted, mis nooruki surmast täiesti eraldiseisvana, tema meelt hetkeks vaevasid. Ta ei saanud aga ju lõpmatuseni teetassi hoidma jääda ja rüüpas seepärast lonksu teed, öeldes kergelt kulme kergitades: „See ei ole…”

      „… Ta rääkis ka haiglas olles tihti Teist. Seepärast mõtlesin, kuigi tean, et olete väga hõivatud, Teid juhtunust teavitada ja ühtlasi avaldada oma tänu. …”

      „Mis Te nüüd.”

      Professor pani tassi käest, võttis selle asemel sinise vahapaberist lehviku ja jätkas rusutult:

      „Nii et kõik oli asjata? Ometi oli tal kõik alles ees… Mina ei olnud teda ammu vaatamas käinud, arvates, et tal on juba palju parem. Aga millal ta suri?”

      „Eile sai sellest nädal.”

      „Ja ikka haiglas?”

      „Jah.”

      „Ei, see on tõepoolest ootamatu.”

      „Igal juhul tegime kõik, mis võimalik, kuid lõpuks ei jäänud siiski muud, kui alla anda. Aga näinud seda, kui kaugele ta jõudis, saan ma vaid kahetsust tunda.”

      Vesteldes pani professor Hasegawa tähele üht kummalist asja. Nimelt ei väljendanud naise hoiak ega käitumine mingilgi moel seda, et ta räägib oma poja surmast. Pisaraid tema silmis ei olnud.

      Ka hääl oli täiesti tavaline. Veelgi enam, tema suunurka ilmus isegi kerge muie. Kui keegi oleks naist eemalt vaadanud, ilma et ta oleks tema juttu kuulnud, oleks ta kindlasti arvanud, et too räägib täiesti tavalistest igapäevaasjadest. See kõik tundus professorile kuidagi kummaline.

      – Aastaid tagasi, kui Hasegawa Berliinis õppis, suri praeguse keisri isa Wilhelm I. Noormees kuulis keisri hinguseleminekust kohvikus, kus ta tihti käis, ning esmalt ei avaldanud see talle erilist muljet. Pärast läks ta, nagu ikka, rõõmsal ilmel ja jalutuskepp kaenla all oma üürimajja tagasi. Kohe kui ta oli ukse avanud, kargasid kaks selle maja last talle kaela ja puhkesid nutma. Üks neist oli pruuni jakki kandev kaheteistaastane tüdruk ja teine tumesiniseid lühikesi pükse kandev üheksa-aastane poiss. Ta ei saanud küll millestki aru, kuid lapsi armastava inimesena üritas ta laste heledaid päid paitades neid lohutada ja küsis siis: „Mis juhtus?” Kuid lapsed ei jätnud nuttu. Lõpuks nuuksusid nad nina luristades: „Meie vanaisa Keiser on surnud.”

      Talle tundus hämmastav, et ühe riigipea surm isegi lastes sellise kurbusepuhangu võib esile kutsuda. See ei saanud olla vaid keisrikoja ja rahva vaheline suhe. Läände saabumisest alates olid tulevast professorit, kes oli jaapanlane ja bushidō põhimõtetesse uskuja, pannud imestama eurooplaste impulsiivseid eneseväljendused. Ta oli küll üritanud, kuid ei olnud siiani suutnud unustada teda tol hetkel vallanud kahtlustest

Скачать книгу