LITMIR.BIZ

Скачать книгу

mil nad oli jälle mälestuste juurde tagasi jõudnud, libises Korea lehvik õpetajal kogemata käest ja kukkus mosaiikpõrandale. Loomulikult ei olnud jutuajamises midagi nii olulist, et see poleks hetkelist katkestust lubanud. Nõnda kallutaski professor oma ülakeha pisut allapoole ja sirutas käe põrandale. Lehvik oli kukkunud väikse laua alla naise sussidesse peitunud valgete tabi’de juurde.

      Professori pilk jäi juhuslikult peatuma naise põlvedele, millele asetatud käed hoidsid taskurätti. See iseenesest ei olnud muidugi mingi avastus, kuid seejuures täheldas professor, et naise käed värisesid hullumoodi. Ta märkas ka, et needsamad käed – küllap emotsioonide meeleheitliku mahasurumise tõttu – olid taskurätist nii kõvasti kinni haaranud, et oleksid selle peaaegu lõhki rebinud. Lõpuks pani ta veel tähele, kuidas kortsunud siidist taskuräti serv naise paindlike sõrmede vahel liikus, otsekui oleks kerge tuuleiil seda raputanud. Naise nägu oli küll naernud, kuid tegelikult oli kogu tema keha kõik see aeg nutnud.

      Kui professor oli lehviku üles võtnud ja pilgu taas üles tõstis, oli tema ilme teistsugune kui enne. Tema nägu väljendas segu väärikast ükskõiksusest, nagu oleks ta näinud midagi, mida poleks pidanud nägema, ning selle tundmuse teadvustamisega kaasnenud rahulolust, mis oli siiski veidi üle dramatiseeritud.

      „Selline südamevalu on isegi minusugusele lastetule mõistetav,” sõnas professor madalal, emotsioone varjaval häälel, ise samas pead veidi tahapoole kallutades, otsekui oleks miski teda pimestanud.

      „Ma tänan. Aga, ükskõik, mida me ka ei ütleks, ei too see teda enam tagasi…”

      Naine langetas pea. Tema rõõmsal näol säras endiselt lai naeratus.

***

      Kaks tundi hiljem. Professor käis vannis, sõi õhtust, pistis mõned kirsid magustoiduks põske ning sättis seejärel end taas mugavalt veranda korvtooli istuma.

      Pikk suveõhtu hämardus aegamisi, kuid pärani klaasuksega avaral verandal ei olnud pimeduse saabumisest veel mingit märki. Selles häguses valguses vaatas professor, vasak jalg üle parema, pea tooliseljale toetatud, unistavalt Gifu paberlaterna punaseid tutte. Ta ei olnud kätte võetud Strindbergi raamatust veel lehekülgegi lugenud. Pole ka ime, sest ta pea oli endiselt tulvil mõtteid Nishiyama Atsuko vaprast käitumisest.

      Õhtusöögi ajal oli ta kogu loo algusest lõpuni oma naisele ära rääkinud, ülistades sellist käitumist kui Jaapani naise bushidō’d. Jaapanit ja jaapanlasi armastav abikaasa oli kuulanud lugu suure kaastundega. Professor tundis heameelt avastades naises sellise innuka kuulaja ning tajus, kuidas kõiki kolme – tema abikaasat, eelpool mainitud naist ja Gifu laternat – sidus teatav ühine eetiline taust.

      Ma ei tea, kui kaua ta selliseid meeldivaid mõtteid mõlgutas. Äkitselt aga meenus talle, et üks ajakiri oli temalt kaastööd soovinud. Too ajakiri palus üle kogu maa mitmetelt autoriteetidelt rubriigis „Kirjad tänapäeva noortele” avaldada arvamust üldise moraalsuse kohta. Võttes aluseks eelneva juhtumi, kavatses ta nüüd oma muljed kiiresti kirja panna ja toimetusse saata. Nii mõeldes, kratsis professor kukalt.

      Käsi, millega ta kratsis, oli toosama, mis oli raamatut hoidnud. Professor märkas lõpuks raamatut, mida ta seni eiranud oli ning avas selle kohalt, kuhu ta oli nimekaardi järjeks vahele pannud. Samal hetkel tuli teenijanna ja süütas pea kohal rippuva Gifu laterna – nii sai professor ka väikseid kirjamärke raskusteta lugeda. Ilma erilise huvita langetas ta silmad raamatule. Strindberg kirjutas:

      Kui ma noor olin, käis rahva seas ringi arvatavasti Pariisist pärit jutt proua Heibergi taskurätikust. See rääkis naise poolt antud kahepalgelisest etendusest, mil ta, naeratus näol, taskuräti puruks rebis. Meie nimetame seda täna publikuga manipuleerimiseks…

      Professor pani taas raamatu põlvedele. Nishiyama Atsuko visiitkaart oli endiselt avatud lehtede vahel, kuid professori meeles ei mõlkunud enam see naine. Ega ka ta oma abikaasa või Jaapani tsivilisatsioon. See oli mingi müstiline miski, mis ähvardas rikkuda kogu nende rahuliku harmoonia. Strindbergi poolt põlatud näitlemisviis loomulikult erines praktilise eetika probleemidest, kuid äsja loetud vihjes oli siiski midagi, mis häiris professori meelerahu, mille ta vannis käies oli saavutanud. Bushidō ja manerism…

      Professor raputas paar korda pahuralt pead, tõstis siis taas pilgu ülespoole ning jäi ainiti eredat, sügisõitega kaunistatud Gifu laternat vaatama.

      September 1916

      Hobujalad

      Selle loo peategelane on Oshino Hanzaburō. Pean aga kohe ütlema, et tegemist ei ole teab mis erilise inimesega. Hanzaburō oli lihtsalt üks kolmekümnendates aastates mees, kes töötas Mitsubishi Bĕijīngi harukontoris. Kaks kuud pärast Tōkyō majandusülikooli lõpetamist oli ta Bĕijīngi suunatud, kus tema reputatsioon kolleegide ja ülemuste seas ei olnud just hea, samas halb ka mitte. Hanzaburō oli sama tavaline kui tema välimus, või kui veel lisada, siis nagu tema kodune elu.

      Kaks aastat tagasi abiellus Hanzaburō ühe heast perest neiuga, kelle nimi oli Tsuneko. Taas kord tuleb kohe ära märkida, et tegemist ei olnud armastusabieluga, vaid lihtsalt korraldati ühe Hanzaburōga sugulassidemetes olnud vanapaari poolt. Tsuneko ei olnud teab mis iludus. Samas, inetu ta ka ei olnud. Tema prisketel põskedel olid naerulohud – alati, välja arvatud tookord, kui lutikas teda Shěnyángist Bĕijīngi sõites magamisvagunis hammustas. Enam aga polnud vaja muretseda, et lutikas teda hammustada võiks, sest nende XX-alleel asuvas firma majas hoiti kaht nahkhiirepildiga varustatud putukamürgi purki alati käepärast.

      Mainisin äsja, et Hanzaburō pereelu oli äärmiselt tavaline. Nii see tõepoolest oligi. Ta sõi koos oma naisega, nad kuulasid grammofoni, käisid kinos – ühesõnaga, nad elasid nagu kõik teisedki tema Bĕijīngis töötavad kolleegid. See aga ei tähendanud, et nende elul oleks saatuse keerdkäikudest pääsu olnud. Nii lõigi toosama saatus ühel pärastlõunal nende täiesti tavapärase perekonnaelu ühe hoobiga segi – Mitsubishi tööline Oshino Hanzaburō suri ootamatult ajuverejooksu tõttu.

      Tol pärastlõunal oli Hanzaburō oma Dōngdāni võlvkäigu äärses kontoris hoolega laual olevaid pabereid uurinud. Teispool lauda istuv kolleeg ei olnud midagi ebatavalist tähele pannud. Korraga aga näinud kolleeg, kuidas Hanzaburō, suits suus, tikku tõmbama hakates ootamatult näoli lauale langes. Milline kahetsusväärne surm! Õnneks ei kritiseeri maailm inimese surmaviisi, vaid ikka ainult tema eluviise. Hanzaburōle ei olnud selles suhtes suurt midagi ette heita. Tõepoolest. Kõik kolleegid ja ülemus tundsid leseks jäänud Tsunekole kaasa.

      Tóngréni haigla juhi professor Yamai diagnoosi kohaselt oli Hanzaburō surma põhjuseks hemorraagiline insult. Hanzaburō ise aga ei arvanud sugugi, et tegemist oleks olnud insuldiga, ega sedagi, et ta ülepea surnud on. Ta oli lihtsalt üllatunud, kui leidis end kabinetist, kus ta kunagi varem viibinud ei olnud. -

      –Päikesesäras kabinetiakna kardinate vahelt puhus sisse õrn tuuleiil. Teispool aknaklaasi ei paistnud midagi. Kabineti suure laua taga uurisid kaks tseremoniaalselt riietatud hiinlast firma pearaamatut. Üks neist näis alles kahekümnendates olevat, teisel aga olid vuntsid juba kergelt kollakaks tõmbunud.

      Noor hiinlane libistas pliiatsiga üle firma pearaamatu ning pilku tõstmata küsis Hanzaburōlt: „Are you Mr. Henry Barrett, are you not?”34

      Hanzaburō oli šokeeritud, ent vastas siiski võimalikult malbes mandariini keeles: „Mina olen Oshino Hanzaburō Jaapani Mitsubishi firmast.”

      „Mis? Sa oled jaapanlane?”

      Viimaks pilgu raamatult tõstnud hiinlane näis silmanähtavalt üllatunud. Ka vanem hiinlane, kes parajasti midagi pearaamatusse kirjutas, vaatas hajameelselt Hanzaburōd.

      „Mis nüüd saab? See pole õige inimene…”

      „Võimatu! Midagi sellist pole Esimesest revolutsioonist35 alates juhtunud.”

      Vanem hiinlane näis olevat ilmselgelt ärritunud ning tema pliiatsit hoidev käsi värises.

      „Saada ta kohe minema!”

      „Sina

Скачать книгу